Kindlasti on igaühel Hiina linnaruumist oma ettekujutus, olgu selle kujundanud pildid ajalooliste vaadetega või ulmeliste kõrgelamute rajoonidega. Hiinas satun arhitektitööga seoses sageli aga linnadesse, mida väljapoole ei näidata. See on hoopis teistsugune Hiina. Ajaga on tekkinud rida pilte, mis annavad minu arust hoopis tõesema pildi sealsest argisest linnaruumist.
Need linnad on osa hõlmamatust arhipelaagist, mille saared ulatuvad taevaaluse kõige kaugematesse nurkadesse. Ka sellisesse linna esimest korda sattunut valdab tunne, et ta on siin kindlasti juba mitu korda käinud. Need kõik on ebamäärases vanuses töölisasulad, millele anti nende praegune nägu 1980.-1990. aastate tööstusbuumi ajal, Hiina välismaailmale taasavanemise ajal. Kuna tööstus oli taganud juba Mao ajast peale vajaliku sissetuleku, ei hoolitud vanalinnadest ega mõeldud palju eristumisele. Sirgete tänavate äärde rajati ajastu asjalikust olemusest kantud linnad, kus korterid ühiselamutena virnades. Uus ühiskond pidi olema vanast kollektiivsem ning väikeste korteribokside juurde viivad poolavalikud galeriid läbivad sageli ühiskasutuses ruume, näiteks katuseterrasse, kus on rohkelt võimalusi kohtuda katusel potipõllundusega ametis naabriga või niisama ringi vaadata. Korter on seevastu neis majades väga väike ning sobib vaid magamiseks.
Ümarad majad
„Tere, vana sõber!“ ühman ümarale kahhelsoomusest välja vaatavate silmadega majale, mille katusel teeb Eiffeli tornile silma mobiilimast. Kas see on kunagi Henani provintsi keskuses Zhengzhous nähtud televisioonikeskuse kaksikvend? Või olengi kogemata sinna tagasi sattunud? Siiski mitte …
Shanghaist 200 kilomeetrit lääne poole jääb 800 000 elanikuga väike Liyang, mis on kui arhipelaagi teiste saarte arhitektuuri kollaaž. Esimesest Liyangi käigust jäi mulle meelde vaid üks motiiv, nimelt 1990. aastail rajatud eriskummalised heleda keraamikaga kaetud büroohooned, mis eristuvad keskkonnast uljaste ümarvormide ja –akende tõttu. Arhitektidele oleks toona üle Hiina justkui ühesugused joonlauad jagatud, mis Mao revolutsioonide ajastu halluse hajutamiseks sarnasteks mallideks painutati. Mu sõber Noah Bian, kes kasvas 1990. aastail üles ühes seesuguses linnas, räägib, kuivõrd värskelt ja põnevalt mõjusid need ümarvormid toonase Hiina ühetaolises halluses. Mullegi meenutavad need 1980. aastatel Arhitekti tänava eksperimentaalses linnaosas kerkinud eramute ehitamisaegset värskust Tartus. Eestiga võrreldes on neid siin aga tohutult palju ning need loovad oma iseäraliku keskkonna.
Suletud vs. avatud isiklik ruum
Need iseäralikud ümarad majad on kustutanud kõik muud mälestused toonasest Liyangi külastusest. Seda põnevam oli hiljuti väidetavalt igavasse Liyangi uuesti minna, ettekäändeks siia tööle asunud sõber Noah. Palusin tal tungivalt viia mind tagasi ühe vana tuttava ümara nurgamaja juurde. Olen temaga teistes linnades ikka ja jälle kohtunud ning neist kokkusaamistest on saanud kinnisidee. Noah räägib, et kanal, mille äärest tolle leiame, kaitses kunagi ajaloolist linnasüdant. Kaardil kaarjalt välja joonistuv kontuur reedab selle ilmeksimatult, kuigi vana keskkond on asendunud silmatorkamatute hallide tüüpelamutega. Kanali idakalda ootamatult käänuliselt Akadeemia tänavalt leiame kobara veel lammutamata vanu elamuid. Tabame härra Zhengi tema koduuksel ja küsime luba tema valdusele pilk peale heita.
Härra Zhengi kodu ümbruses säilinud vana Liyang on kõike muud kui seni nähtu. Vana linnaelamu on rohkem endasse tõmbunud ning moodustab omaette tervikliku maailma. Vanadel elamutel ei ole tänava poole peaaegu ühtegi akent, tänavaga suhestuvad vaid kõrge valge müür ja raske välisuks. Uksest sisse astudes satume hubase koduse maailma südamesse, paarimeetrise läbimõõduga sisehoovi, kuhu avanevad kerge puitkonstruktsiooniga eluruumid. Hoov on naabritest ja tänavast täiesti eraldatud ning turvaliselt privaatne. Toa ja välisõhu vahele jäävad siinsetest kõledatest talvedest hoolimata vaid õhuke laudsein ja puitpitsiga aknad. Suvel on siin elada mõnus isegi sundjahutuseta, mis uutes majades on vältimatu. Rasked kiviseinad, kerge puidust siseviimistlus ning oskuslikult paigutatud õhuavad reguleerivad sisekliima mõnusaks.
Härra Zhengi köögist leiame vanaaegse ukse, mille nikerdused viitavad sellele, et vabariigi ajal (1920. ja 1930. aastatel) oli siinsete elanike elujärg keskmisest jõukam. Kuid härra Zheng selles majas enam ei ela – kes see viitsib vanasse uberikku mugavusi sisse tuua. Olukord on samasugune nagu Tallinna Kalamajas vaid paarkümmend aastat tagasi. Liiatigi saab selle eest kompensatsiooni, kui linn otsustab hooletusse jäetud hoone lammutada. Nii on ka temal korter äärelinna moodsas konditsioneeriga kivimajas, siin käib ta enda sõnul vahetevahel vaid koristamas.
Poolikud linnad
Viimastel aastakümnetel on tööstuse iseloom Hiinas tublisti muutunud ning paljud kunagi elust pulbitsenud linnad paksu tolmukihi alla mattunud. Suures osas neist on asutud nüüd uut elu otsima, mistõttu on ka tulemus pahatihti taas väga sarnane.
Üks esimesi samme on tavaliselt kesklinna uue moodsa ärila rajamine. Kuna hoonestamine võtab palju aega, on need linnad selle aja jooksul justkui suured ehitustandrid. Nii oligi Zhengzhousse sattudes tunne, et kogu seda linna ehitatakse ja ühekorraga. Linna peatänav oli toona üks otsatu ehitusplats ja piirdemüüride liivakõrb. Kesktänavat sai ületada üksnes pooleli kaubanduskeskusi ühendavate jalakäijate estakaadide kaudu – ihaldusväärse Hongkongi heiastus Mandri-Hiina kiiresti moderniseeruval südamaal. Kujutasin elavalt ette, kuidas neil üleskaevatud tänavail üles kasvanud lapsed, kes enamasti pärast kooli lõpetamist mujale tööle lähevad, saavad kevadpühade ajal koju tulles korraliku ehmatuse osaliseks – nende kodulinn on vahepeal valmis saanud ning kesklinn pole enam põnev ehitusplats.
Näiteks Liyangi kesklinnas on valmis saanud uus 200 000ruutmeetrine multifunktsionaalne keskus Pingling Plaza 30 korrusega torniga ja Walmarti kaubamajaga, kus müügil tuntud rahvusvahelised brändid. Lähikonnast leiab ka moodsa kohviku. Siiski tundub, et kohvikusse koguneb märkimisväärne hulk inimesi pigem selleks, et meie, eksootilised välismaalased, seal istet võtaksime. Moodsas kaubanduskeskuses on ka keset nädalavahetust kõrvulukustavalt vaikne ning hulk ruume sootuks tühjad. Kohalikke tõmbab jätkuvalt pigem rahvarohkele vanale keskturule, kus õhk pole küll kõige puhtam, kuid õnneks on kärarikas ja vajalikku saab osta mõistliku hinnaga. Vaiksesse sagimisvabasse kohta Hiina inimesed väga minna ei taha.
Päikeselinnad
Äärelinnades ehitatakse sageli veelgi suurejoonelisemalt. Enamasti rajatakse sinna vanast linnasüdamest kohati suuremagi elanike arvuga keskust. Shandongi provintsi tagasihoidlikus söetööstusasulas Xuechengis surub agulimajade vahelt välja suuremas osas meie stuudios BHI Architects Ausralia kavandatud kõrghoonetega peatänav, mis suubub kaks kilomeetrit pika, meie maastikuarhitekti Andreas Luka kujundatud uhiuude metsaparki. Xuechengi tänavatel käies on põnev: selle nelja aastaga, mil ma linnaga seotud olen olnud, on uusi maju kerkinud nagu bambusvõrseid pärast esimest kevadvihma. Kes saavad aga endale moodsaid elutingimusi lubada? Kus hakkavad nad käima meelt lahutamas? Kinode, raamatukogude ja muu sellesarnase jaoks pole linna kavandajad kohta leidnud. Neljakümnendates naistaksojuht, kes viib meid ehituskohtumiselt raudteejaama, on oma pere toitmiseks tööga sedavõrd hõivatud, et pole kordagi elus reisinud provintsi keskusest kaugemale. Ta ei tundu selles linnas olevat ainuke niisugune.
Oma positsiooni peab uuendama ka kohalik valitsus. Näiteks Guizhou provintsi pealinna Guiyangi valitsusasutused kolitaksegi 30 kilomeetrit eemale uude linnaossa. Kuna majanduskasv on siiani olnud peamine linnapeade edutamise alus, siis pole vana kulunud linnasüdamega seostumine kohane. Uued hiiglaslikud valitsushooned kõrguvad enamasti Rahvaste platsi nime kandva piiritu keskväljaku keskel. Kui Tallinna korrastatud Vabaduse väljak võib meile tühi tunduda, siis Hiina mõistes pole see sugugi piisavalt avar. Valitsusasutuste ruumilahendus peab olema üleinimlik ja avar, et kodanikul ei tekiks mingit kahtlust – valitsus on suur ja vääramatu. Väljakul fetišeeritakse üht rohkem või vähem otsitud motiivi koha kangelaslikust ajaloost: Xuechengis on see poolpärimuslik Xi Zhong, kelle leiutis tõlgitakse võõrkeeltesse uhkelt sõnaga „auto“. Praeguseks on ajad muutunud ja Hiina keskvalitsus on uute valitsushoonete ehitamisele käe resoluutselt ette pannud. Nii troonibki Xuechengi rattakujulise keskväljaku telge lõpetavas keskpargis valitsushoone poolik karkass.
Hiina sarnaste linnadega arhipelaag on hall, kuid seda põnevam, et muutused ühel saarel peegelduvad järjekindlalt ka kõigil teistel, alates läänepoolsest Ürümqist kuni Hangzhouni Vaikse ookeani rannikul. Nii kakaomüüja kui ka taksojuht ja üksnes kohalikke täis diskoklubi, kuhu me ei läinud, on igal saarel juba ees. Millal oli see saatuslik hetk, mil esimest korda seal maandusin?
Oli see täna või aastaid tagasi Zhengzhous, Hulunbeieris, Yushanis … ?
