Pekingi linnakaarti on uuendatud viimastel aastatel iga kolme kuu tagant, et pidada sammu ehitustegevusega praegu tõenäoliselt umbes 100 miljonil ruutmeetril. Füüsilised muutused rahvavabariigi pealinnas leiavad aset nii kiiresti, et see paneb pea ringi käima. Kui astun Veneetsia biennaalil Pekingi paviljoni sisse, tajun aga hoopis aja peatumist. Paviljon jääb Arsenale näituseala põhjapoolseimasse ossa, mis on ülejäänud kompleksist eraldatud basseiniga, hea õnne korral võib sattuda paadiga teisele kaldale. Mitme tunni vältel olen ainus inimene selles ruumis, taustaks meditatiivsed templihelid. Mõjub mõnevõrra iroonilisena, et n-ö zen on endiselt üks põhilisi Hiina müügiartikleid. Rahuliku atmosfääri taustal jalutan läbi impeeriumi pealinna ajaloo ja mõtlen, et maailm ei ole tehtud aatomitest, vaid lõpmatust arvust lugudest. Lood sellest, mis on juba kadunud, meeleheitlikud jäädvustused sellest, mida kardetakse peatselt kaduvat, ja lugematud variandid võimalikest tulevikest igaühe kujutlustes.
Näitus pealkirjaga „Läbi hiina linnade – Peking” („Across chinese cities – Beijing”) räägib Dashilari linnaosa näitel sellest, kuidas impeeriumi pealinna elust pulbitsevast all-linnast on saanud ohustatud ajalooline oaas kesk globaliseerunud metropoli, kus põrkuvad mitmed vastandlikud elamise viisid ja unistused linna tulevikust. Selleks on kuraatorid Michele Brunello ja Beatrice Leanza koondanud suure hulga uurimuslikke ja dokumenteerivaid noppeid Dashilari linnaosa iseloomustavatest tüpoloogiatest, traditsioonilisest väiketööstusest, meelelahutusasutustest, teemajadest ning piirkonna kirevast elanikkonnast.
Pekingi traditsiooniline eluviis on lahutamatult seotud hutong’iga, kitsa tänava või puiesteega, mis on ääristatud sisehoovi ümber koondatud madalate ühe- või mitmepereelamutega. Nende tänavapoolne osa on tihti kasutusel äriruumidena, kus võib kohata sajanditepikkuse traditsiooniga kaubamärke, mille ajalugu on tihedalt seotud mõne hoone ja perekonnaga. Hutong’i elutingimused on tagasihoidlikud: tihti puudub korralik küttesüsteem ning kasutatakse ühistualette sisehoovis. Elatakse nii, nagu saab elada piirkonnas, kus töö- ja elukoht on lähestikku, naabreid tuntakse sünnist saati ning lastehoid korraldatakse ühiselt. Selmet kulutada iga päev tunde töökoha ja magalarajooni vahel migreerumisele, on hutong’i-elanikel lihtsate inimlike rõõmude nautimiseks võrdlemisi rohkem aega.
Kunagi nii tavalisest eluviisist on ühtäkki saamas haruldus: Dashilar on üks viimaseid terviklikult säilinud hutong’i-piirkondi. Üldistest linnaruumi arengusuundadest, millest Dashilar õnnekombel kõrvale on jäänud, annab aimu 3D-prinditud installatsioon näitusesaali keskel. Kõrvuti on asetatud Pekingi viis linnalõiget, kus muutused on jälgitavad kronoloogilises järjekorras.
1488. aasta Peking oli maadligi, hedonistliku arhitektuurikeelega, võrdlemisi võimukeskne linn, mis püsis arhitektuuri poolest suuresti muutumatuna kuni XX sajandi teise pooleni. Tänane linnapilt on täis kurioosumeid. Pekingi südameks on endiselt kunagise keisririigi võimukeskus, nüüd palee-muuseumina tegutsev Keelatud linn. Kadunud impeeriumi meenutavad muu hulgas veel Taevase Rahu väljak (Tiananmen) ja Taeva tempel. Veel 1965. aastal ümbritses Pekingit 60 kilomeetrit pikk ja 20 meetrit paks kindlustustornidega linnamüür, mis seisis kindlalt omal kohal 530 aastat. Mao Zedong lasi selle lammutada, et rajada ringtee. Maol oli visioon – luua Pekingist tööstuslinn –, mida ta asus innukalt teostama aastatel 1966–1976 kurikuulsa kultuurirevolutsiooni raames. Tiananmeni väljaku ümbruses hävitati templeid ja kirikuid ning asemele kerkisid nõukogudepärased kõrghooned. Mida maha võtta ei saanud, muudeti tehaseks või suleti. See kõik oli justkui avang veelgi ulatuslikumale lammutuspeole, millele andsid hoogu järjest intensiivistuv linnastumine ja iroonilisel kombel ka majanduslik õitseng.
Viimasel ajal on siiski hakatud mõistma kultuuripärandi säilitamise olulisust ning XXI sajandil on monumentide hävitamine raugenud, ent hutong’id on endiselt üsna hapras olukorras. Ühelt poolt kostub, et väärtusetu slumm tuleks asendada uusarendusega, ettenägelikumad aga teavad, et tegemist on tõelise tõmbenumbriga. Dashilari entusiastid heidavad ette, et mõlemal juhul vaadatakse olukorda majandusliku kasumi teenimise võimalusena.
Hutong’idest on kesk tänapäevase kõrghoonestuse välja saamas gentrifitseerunud linnataskud, kus leiavad endale koha kõikvõimalikud trendiärid – nagu butiigid, restoranid, pruulikojad ning nendega segamini pseudotraditsioonilise võltstoodangu müüjad, puhtalt turismile suunitletud ettevõtlus. Asum vastandab end valitsuse arusaamale, mille kohaselt tuleks Dashilar restaureerida turismi edendamise eesmärgil. Pseudotraditsiooniliste veidruste asemel soovitakse alal hoida autentset ja loomulikku linnapilti. Oluline on tõsta hutong’ide elanikkonna elukvaliteeti, et senine eluviis jätkuks sel kujul, nagu elanikud seda soovivad. Kui Pekingi linnaaktivistidel õnnestub ajalooline piirkond taaselustada nii, et ei kao algupärane võlu ja kohalik elanikkond, võib seda pidada märkimisväärseks saavutuseks. Iseäranis linnas, mis ei ole ajaloolise naabruskonna vitaalsena hoidmises just kuigi kogenud.
Eurooplasel võib olla raske seda mõista. Miks ei võeta eeskuju lääneriikidest, mis on majandusbuumi juba üle elanud? Miks ei planeerita suuri otsuseid ettevaatlikumalt? Miks tehakse kõike justkui perspektiivitundeta? Kas Pekingi elanikel puudub huvi oma linna arengus kaasa rääkida?
Ei ole kahtlustki, et Hiinas nähakse maailma teisiti kui lääne kultuuriruumis. See ei ole ei halb ega hea, olgu põhjuseks fundamentaalselt teistsugune keelesüsteem või Hiina kauane isolatsioon. Tundub, et probleeme ollakse harjunud lahendama pigem siis, kui need parajasti esile kerkivad. Olukord, kus 20% SKTst moodustab kinnisvaraarendus, ei ole teatavasti jätkusuutlik, ent praegu see toimib – elatakse hetkes. Mis puutub kodanikualgatusse, siis nõuab avalike huvide eest võitlemine demokraatlikus Eestiski linnaentusiastidelt suuri pingutusi. Sellegipoolest võib olukord lõppeda arendaja võiduga.
Hoolimata kõigest sellest, mida enam ei ole, on tänapäeva Peking võluv segu pikkadest traditsioonidest ja hulljulgetest katsetustest. Kahtlemata ootavad linna ees väga huvitavad muutused, millele läänemaailm enam eeskuju pakkuda ei saa. Kas õnnestub luua sidus keskkond, kus traditsiooniline madalasustus ja kõrgustesse pürgiv uus arhitektuur võiksid eksisteerida sümbioosis? Milliseks võib kujuneda see megastruktuure sisaldav linn autojärgsel ajastul? Öeldakse, et hutong’is elamine on tervislik, kuna ollakse maa energiale lähemal: inimene ei ole loodud elama riiulisse, sadu meetreid maapinnast kõrgemal. Kuivõrd reaalne on stsenaarium, et ükskord soovitakse astuda samm tagasi?