Mulle tundub, et eesti proosa autorid vaatavad üha julgemalt väliskirjanduse poole. Julguse all ei pea ma aga mitte silmas seda, nagu varem ei oleks võetud välisproosast eeskuju, vaid seda, et välismaal ilmuvasse suhtutakse kriitiliselt, analüüsivalt, konstrueerivalt ja dekonstrueerivalt. Ehk siis – eesti kirjandust vaadeldakse üha teadlikumalt muu maailma kirjanduse osana.

Kohati toob see endaga kaasa ebavõrdseid võrdlusi või siis võrdlemise ebarõõmustavaid tulemusi, kuid kohati mitte. Näiteks annavad minu meelest Indrek Hargla raamatud silmad ette nii mõnelegi välismaal suure läbimüügi ja oma žanri kriitikute heakskiidu saavutanud autorile…

Või, minnes võrdlustega edasi, kui näiteks Hirami “Mõru maik” (1999) esindab üsna teadlikku katset kirjutada filmilikku ja tõlkekirjanduslikku popteost, siis üks minu meelest viimaste aastate paremaid eestikeelseid romaane, möödunud aasta lõpus trükist tulnud Tarmo Tedre “Onanistid” põimib endas elemente nii Charles Bukowskilt, vahest ka Erich Kästnerilt ning autori tausta arvestades kahtlemata ka mitmetest filmilugudest – kui jätta hetkel täiesti kõrvale teose sisulise täidise võtmise pulbitsevast elust endast. Kuid, mis on minu meelest oluline, on see, et Teder teeb seda kõike vihjamisi. Nõnda kaudselt ja nii väga autori enda jutukoeks põimitult, et otsestest eeskujudest rääkimine (mida ma just tegin) ei olegi enam õige.

Ja mida muud kirjanduselt tahtagi? Niikuinii on ju kõike öeldud, niikuinii on naiivne rääkida revolutsioonilise plahvatusena toimuvast uuendusest. Tõeliselt hea kirjandus ongi ju nagu tükk vilti, kus vaid väga lähedalt vaatlemisel saab eristada üksikuid kiude. Ja mulle tundub, et sellist kirjandust Eestis ikka veel tehakse. Kui üheksakümnendad märkisid oma rabeduses veel teatud ajastute vahetumise keelt, siis nüüd oleme selgelt jõudmas tugevamale pinnasele.

Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab viimase paari aasta kodumaisest uudisluulest?

Kurvastav on see, et ma ei suuda kõike lugeda. Ei suuda, sest ilmub nõnda palju, ja tunnen, et teoseid suvaliselt kätte võttes teen autoritele liiga, sest asetan nad paratamatult valesse taustsüsteemi, kuhu nad üldse kuuluda ei pruugi.

Olen iseenesest nõus Jürgen Roostega, et nii mõnigi noor inimene võiks pigem küpseda ja anda veidi hiljem välja parema kogu, kuid minu meelest on rõõmustav, et nii palju ilmub, et noortel on võimalik end trükis väljendada. Tulemuse ebaühtlus on vaid loomulik.

Vähesest loetud kaasaegsest debüütluulest oskan ebaõiglaselt ja kõiki teisi väärilisi kõrvale tõugates tõsta esile Andra Teede luulet – mis on küll kahtlemata nooruslik ning selgesti torkab silma, et autor pole oma teed ja häält veel päriselt leidnud, kuid otsing käib innu ja lugejat kaasahaarava jõuga – ja Maarja Kangrot, sest tema loomingus on filosoofilist tunnetust, mida on luulest alati meeldiv leida.

Mida rõõmustavat/kurvastavat leiab praegusest kirjanduskriitikast?

Väga raske on öelda millegi kohta, millega ka ise liigagi tihti tegelen. Üldjoontes arvan, et mingist kirjanduskriitika kriisist meil põhjust kõneleda ei ole. Teinekord taban end küll mõnd artiklit lugedes mõttelt, et kas teost arvustav autor annab endale aru, mis kriitika on. Nimelt tunnetav hindamine ja analüüsimine (κριτικός), mitte aga teose kirjeldus või siis sellest rääkimine, mida teos ei ole.

Ja vahel on eesti kirjanduskriitikas tunda sedagi, et mõni kriitik jätab pigem ütlemata, kui söandab öelda halvasti. See on vale. Ka autori suhtes vale, see on perspektiivi moonutamine.