Igaüks, kes vaatab meediaväljaannete kommentaa-riume, on näinud seal vihaseid ja ärritunud arvamusavaldusi. Siiski on need reageeringud millelegi. Seda tajudes provotseerivad peaaegu kõik väljaanded aeg-ajalt oma lugejaid (ja ka kuulajaid-vaatajaid). On mõned teemad, mille peale leidub garanteeritult palju vihaseid kommijaid. Juutide ja Venemaa kõrval kuuluvad siia ka poliitikute ja firmajuhtide kõrged palgad nagu ka keskmine palk.
Pole läinud mööda ainukestki keskmise palga uudist, kui mõni kirjutaja poleks teatanud: see on vale, mina küll nii palju palka ei saa. Kahju küll, ent keskmine näitabki just keskmist, aga mitte igaüht personaalselt. Võrdluseks võib mõelda, kuidas peaks rääkima rahvast? Ei usu, et oleks arukas üles lugeda kõik Jürid-Marid, ilma rahva mõisteta toime ei tule. Keskmise arvutamise mõte ongi üldpildi kirjeldamine. Keskmine palk võimaldab meil näha arengut tervikuna. Samuti saab igaüks näha oma positsiooni keskmise suhtes. Iseasi, milliseid järeldusi sellest keegi teeb.
Lugu läheb hoopis keeruliseks, kui hakata igasuguseid keskmiste liike välja tooma. Kõige tuntumad on kaalutud aritmeetiline keskmine (võtab arvesse näiteks palga puhul ka erineva tuluga töötajate arvu) ja mediaan (suurima ja väikseima palga keskmine). Ent seda sorti peensused ei ole laia publikut kunagi huvitanud ja võib-olla ka ei pea huvitama. Kindlasti aga pakub põnevust ministrite, riigikogulaste ja firmajuhtide palk. Kahtlemata on kontroll rahva raha kulutamise üle hea. Sageli on see huvi aga kantud lihtlabasest kadedusest. Üks levinumaid mõttekäike: elektri hind oli kõrge Gunnar Oki palga tõttu. Kalkulaatoril saab ühe tehtega selgeks, et juhatuse esimees tähendab Eesti Energia kuludes vaid kärbsemusta komakoha taga.
Samasuguseid väärarvamusi kohtab ka sotsioloogiliste küsitluste puhul. Mõni ei usu 1000 vastajaga uuringut. Teine korraldab konkureeriva uuringu oma sõprade-tuttavate hulgas – ja ei saagi samasugust tulemust! Nii pole ime, et haritud spetsialistid tunnistavad kommentaarilehed peldikuseinaks ega taha seal kirjutatavast midagi teada. Õigem oleks siiski nõustuda Krõlovi mõttega: kui endal lõust viltu, siis ei tasu peeglit kiruda. Kommentaarid peegeldavad inimeste arvamust ja kommenteerimise keelamine ei tee selliseid asjatundmatuid seisukohti olematuks.
Pigem tasuks arutleda, kuidas aidata inimestel õigesti ajaleheinfost aru saada. Üks käibetõeks saanud arutlus infoajastust: Internet toob väga palju teavet hiirekliki kaugusele ja see annab võrdsemad võimalused. Kahjuks on see mõttekäik vigane, kuna informatsioonist tuleb aru saada. Ning pigem annab Internet enim võimalusi organisatsioonidele, kes suudavad kõige tõhusamalt infot töödelda. Napi haridusega üksikule inimesele saab kättesaadavaks palju uusi fakte, aga sellest ei pruugi veel uut teadmist sündida.
Tavapäraselt vaatame sellistele probleemidele põrkudes koolihariduse poole. Tõepoolest, üht-teist õppekavades leidub, kuid nii õppimine kui õpetamine käib üle Eesti väga ebaühtlaselt. Lisaks integraalidele ja kirjandusklassikale kuluks ära ka praktilisi teadmisi: millised õiguslikud tagajärjed on abielul, kas pangaga sõlmitavas lepingus tasub ka peenikeses kirjas teksti lugeda, kuidas käituvad meediaväljaanded. Ühesõnaga, eluga tegelikuks toimetulekuks vajalikud oskused tuleks samuti kooliprogrammis läbi käia. Sellisel juhul oleksime rohkem oma elu peremehed ning vähem manipuleeritavad.
Kirjaoskus ei tähenda enam ammu tähtedest sõnade kokkulugemise oskust. Funktsionaalne kirjaoskus eeldab ka loetust arusaamist. Pikantseks teeb eespool toodud kommentaarinäited aga see, et nii Päevalehe kui ka Postimehe uurimuste järgi on kõige aktiivsemad kommenteerijad just ministeeriumide ja ametite töötajad, aga ka politseinikud. Loodetavasti pole kõige võhiklikumad kommentaarid siiski ametnike klaviatuuridelt pärit.
Maailma asjadest vääriti arusaamine sunnib mõtlema ka demokraatia olemuse peale. Kui suhtumine keskmisesse palka ja metoodiliselt korrektsetesse sotsioloogilistesse uuringutesse moondub kommentaaride asjatundmatuks sõimuks, siis millest lähtuvalt need inimesed valimistel oma otsused teevad? Osa valijatest laseb end mõnesaja krooniga mõnusalt ära osta. Nii muutuvad erakonnad kahekeelseks. Ühelt poolt peab valijatele pakkuma kiiret ja käegakatsutavat tulu. Teiselt poolt aga tuleks ajada ka jätkusuutlikku majanduspoliitikat. Palju räägitud ja manatud võõrandumisele pakub see head kasvupinda.
Ja lõpuks mõtteharjutus neile, kelle arvates saavad ministrid ja riigikogu liikmed liiga suurt palka. Kujutage ette, et nendes ametites ei makstaks üldse palka. Olen kindel, et ka siis ei jääks toolid tühjaks. Tulevad lihtsalt teised inimesed, mõned ongi juba kohal.