Ajalooline kontekst
Esmalt veidi tolleaegsete meistrite tegutsemise tagapõhjast ja ajaloolisest kontekstist. Nii Rodet kui ka Notket on allikates nimetatud alamsaksakeelse sõnaga „meler” (maalija) või „meister”. XV sajandi teisel poolel peeti nii maalijaid kui ka puunikerdajaid käsitöölisteks, kunstniku seisusest veel rääkida ei saa. Mõlemad erialad kuulusid Lübeckis maalijate ja klaasijate tsunfti (allikates nimetatud ametiks – amt, nagu see oli tavaks ka näiteks Tallinnas). Selle vanim põhikiri ehk skraa on säilinud 1425. aastast. Sealt võib lugeda, et meistriks võis saada isik, kellel oli oma erialal hea kuulsus, kes oli oma oskusi tõestanud (s.t teinud tsunftivanemale esitamiseks meistritöö), kes oli Lübecki kodanik ning kelle varandus küündis vähemalt kümne margani. Tsunftimeistrite tööde kohta on põhikirjas järgmised ettekirjutused: kujud peavad olema nikerdatud tammepuust; töid ei tohi tellijale enne ära saata, kui need on piisavalt kuivanud ja värnitsaga üle tõmmatud; ühtki tööd ei tohi ei töökojast ega linnast välja saata enne, kui meister on selle üle vaadanud. Ükski sell ei tohtinud meistri teadmata töid teha ega neid müüa.
Põhikirjast selgub, et tsunfti raames tehti nii maalimis-, klaasimis- kui ka puunikerdustöid ja et meistrikandidaat pidi valdama kõiki neid oskusi. Lisaks leidub põhikirjas veel terve rida punkte, mis puudutavad õpipoiste vastuvõtmist ja nende prooviaega, mujalt linna (s.t Lübeckisse) saabunud meistrite tegutsemist jne. Põhikirja täiendati 1474. aastal. Tuleb silmas pidada, et tsunftireeglistiku puhul on tegu normatiivse allikaga, mis näitab eelkõige seda, kuidas asjad pidid olema, mitte aga seda, kuidas need tegelikus elus võisid olla.
Grupiidentiteet
Millist rolli mängis tsunft Rode ja Notke igapäevaelus? On teada, et mõlemad olid maalijate ja klaasijate tsunfti liikmed, seega pidid nad erialaselt teineteist tundma ja kindlasti ka kokku puutuma. Tsunft reguleeris oma liikmete sotsiaalset ja majandustegevust, aga ka nende seltsielu ja religioosseid kombetäitmisi. Suur osa tolleaegsest elust käis ametialaste ühenduste nagu gildid ja tsunftid raames. Seega ei saa keskajal tööaega ja vaba aega mõista samasugustes kategooriates nagu tänapäeval. Eluvaldkondade läbipõimumist näitavad näiteks ka Notke töökojas valminud Lübecki toomkiriku triumfiristi skulptuuride sisse peidetud sedelid või kirjad, kus on loetletud meistrite nimed ja mille lõpus seisab „olgu jumal nende hingedele armuline”.
Seega ei olnud nende sedelite eesmärk tõestada autorsust, s.t jätta jälg kujusid valmistanud meistritest, vaid määrav oli hoopis religioosne külg: saavutada hingeõnnistus ja igavene elu. Grupiidentiteedi tugevdamisel oli oluline osa täita ka kunstiteostel ja teistel materiaalsetel objektidel. Nende hulgas on tähtis osa maalijate ja klaasijate tsunfti altariretaablil, mis valmis 1484. aastal Hermen Rode töökojas. Et tsunfti kaitsepühakuks oli evangelist Luukas, on ka altarimaalingutel kujutatud stseene Püha Luuka elust. Avatud altari korpuses näeme aga Püha Luuka ja Neitsi Maarja puuskulptuure. Tänapäeval asub altar Lübecki Püha Anna muuseumis (St. Annen-Museum). Maalijate ja klaasijate tsunfti vapil oli punasel tagapõhjal kujutatud kolme hõbedast kilbikest. Seda vappi on tsunfti altaril kujutatud kolmes kohas: predella nurkades ja kahel maalitud stseenil (ühel Püha Luuka kapuutsil, teisel hauakivil). Lisaks altaril kujutatule on säilinud metallist vapimärk mõõtudega 11,8 x 10,8 cm. Sellel võib vapikilbi kohal näha keisrikrooni, millel omakorda istub kotkas. Kuna metallmärgil puudub daatum, on raske seda täpsemalt dateerida; kirjanduses on pakutud välja ajavahemikku 1470/80. aastatest kuni 1520. aastateni. Stiililiselt lähim võrdlusmaterjal – Brugge hansakontori vapp – pärineb 1486. aastast.
Seega on üsna kindel, et Rode ja Notke tegutsemisajal oli kõnealune metallmärk juba kasutusel. (Metallist vapp ei ole praegu veel Anna muuseumis eksponeeritud, ent tulevikus on kavas see välja panna.) Ilmselt kanti metallist vapimärki näiteks protsessioonidel, juriidilistel toimingutel ja muude avalike sündmuste käigus. Selliste esemete abil väljendati grupiidentiteeti.
Konkurents
Selle põhjal, kui suurt rolli mängis tsunft tolleaegsete meistrite elus, võib küll kindel olla, et Notke ja Rode mitte ainult ei tundnud teineteist, vaid puutusid kas või juba tsunftikogunemiste raames tihedalt kokku. Aga kas neid saab pidada ka konkurentideks? Uurijad on arvanud, et XIV ja XV sajandil võis Lübeckis korraga töötada umbes 40 töökoda ja seega oli ametis ka sama palju tsunftimeistreid. Seetõttu on tõenäoline, et teatav konkurents Notke ja Rode vahel valitses. See olenes ikkagi eelkõige donaatoritest, kelle töökoja poole nad pöördusid, et tellida endale vajalikku eset, näiteks nikerdaltarit. Kui süüvida Notke ja Rode säilinud kunstipärandisse, siis on selge, et väga suurel määral nende ampluaa kattus. Mõlemas töökojas on valmistatud eelkõige suuri, kahe tiivapaariga kappaltareid, mille korpust kaunistavad skulptuurid ning välis- ja sisetiibu maalingud. Sarnasusi leiab ka tellijate sotsiaalses kuuluvuses: mõlema meistri poole on pöördunud nii vaimulikud kui ka ilmikud, nii gildid-tsunftid kui ka üksikisikud. Ent kahe töökoja toodangus võib välja tuua ka erinevusi. Näiteks Notke töökojas on lisaks altaritele valminud terve rida monumentaalseid skulptuurigruppe, nagu Lübecki toomkiriku triumfirist või Stockholmi Püha Jüri grupp.
Rode pintsli all on aga valminud väikesemõõdulisi, isegi intiimseid maale, kus on kujutatud teose annetajat ja mõnda pühakut. Seega võib arvata, et rivaalid oldi eelkõige kappaltarite valmistamise alal, muudes žanrites ehk eriti mitte. Kokkulangevusi kahe töökoja loomingus leidub ka kasutatud motiivides, need saab aga tagasi viia tolle aja Lübeckis valitsenud pilditraditsioonidele. Erinevuste koha pealt torkab silma, et Rode maalitud passioonistseenid on enamasti detailirikkamad, seal esineb rohkem tegelasi ja iga tegelane on igal pilditsükli stseenil kujutatud ühel ja samal äratuntaval viisil. Notkel aga võib ühe ja sama tegelase füsiognoomia eri piltidel erineda. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et meie, kunstiajaloolaste otsused on sageli tingitud meie oma ajastu eelistustest ja et laseme end mõjutada eelmiste põlvkondade uurijate hinnangutest. Adolf Goldschmidt kirjeldas 1903. aastal Notket ja Rodet kui teineteise täielikke vastandeid: Rode kui konservatiivne, Notke seevastu kui edumeelne meister. See arusaam on suures osas käibel tänaseni. Mina Rode-uurijana loodan, et Hermen Rodet on võimalik käsitleda ka teisiti kui Notke varju jäänud meistrit. Kui kunstiajaloolased kasutavad mõistet „Lübeck Notke ajastul”, siis peame endale aru andma, et see ei vasta ajaloolisele reaalsusele ja et selle all kannatab tervikpilt.
Saksa keelest tõlkinud Anu Mänd.
Siinkohal on avaldatud konverentsiettekande lühendatud versioon.