Helvi Jürisson kuulus literaatide põlvkonda, kellele oli ja on esmatähtis vorminõtkus ja pürgimine täiusliku keelekasutuse poole. Aastate möödumine avaldus Helvi Jürissoni teostes ülenemise, mitte raugemisena, nagu tõestab ilmekalt tema 2013. aastal ilmunud koondkogu „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998–2012“. Märkimisväärselt meisterlik oli Helvi Jürisson ka tõlkijana, vahendades eesti keelde bulgaaria, prantsuse, vene ja valgevene luulet.
Helvi Jürissoni lastele kirjutatu, mille põhjal eesti lugeja teda ehk kõige rohkem tunneb ja hindab, jõudis lugejateni arstitöö kõrvalt. Paremik sellest on koondatud 2018. aastal ilmunud valikkogusse „Mida tähed räägivad“.
Jürissoni tuntuim, ühiskonnas enim võnkeid tekitanud (laste)luuletus on kindlasti „Mägra maja“ (1970), kus vihjatakse loomaallegooria toel omaaegsele poliitilisele olukorrale. Ent see, ajakirja Pioneer oktoobrinumbri müügilt eemaldamiseni viinud luuletus pole kirjanikul ainus, milles tegelasteks loomad-linnud. Nii osutavad üsna mitmed tema luuletused ja värssjutud („Karu-memme lasteaed“, „Rähn rätsepaks“ jt) loomade kaudu inimloomuse ebakohtadele, teistes on ta püüdnud avada just looma vaatepunkti („Jänese protestilaul“, „Metsareinu laul küla peal käimisest“, „Hundi itkulaul kuu poole“ jpt). Vahel on luuletaja eksinud ka taevastele radadele, pajatades käegakatsutavatest ilmastikunähtustest, aga ka avaramast ilmaruumist ja tähtedest. Legendaarne pildiraamat „Sputnikute nääriöö“ (1967, illustraator Olev Soans) sai tõuke Jürissoni astronoomiahuvist ning tõi valgusvihku uusaastaööd tähistavad tehiskaaslased ja valveastronoom Ploomi. Oma erilise värsi- ja pildikeelega võitis teos kõigi väikeste kosmosehuviliste südamed.
Proosalugudeski armastas Jürisson muinasjutulikku allegooriat ja mõistujuttu. „Putukajuttudes“ on kirjanik toonud keskmesse ühed kõige väiksemad elusolendid ning näidanud ilmekalt, et keha väiksus ei pea tingimata tähendama vaimu nõrkust. Sama tõdemus koorub ka jutukogust „Peegliplika“, kuhu autor koondas omaelulooliste sugemetega palad.
Katkend Helvi Jürisson luuletusest „Kodukaku laul hämaruse saabudes“:
Hämaruse valgus,
pimeduse päev –
mina kõiki märkan,
keegi mind ei näe.
Juba varje lehvib
suisa lagedal,
mina nende hulgas
lendan metsa all.
Lendan varivaikselt
oma pesapuult,
tammeleht vaid tunneb
minu tiivatuult.
Ühiskonnatundlikuna jälgis Jürisson muretseva tähelepanuga demokraatia seisu Eestis. Oli tähtis, kuidas sellega on. Temas elas usk, et nimelt vaimsus aitab nagu kooskõlastatud tegevusjõud heas sümfooniaorkestris ära ajada kogu inimkonna asjad nii, et kaob mõistmatus ja vaen. Ta otsis kõikjal hinge ja hingestatust, kirjanikuna oli talle oluline kontakt omaenese hingega igal eluhetkel ning see väljendub tema loomingus. Talle oli tähtsaim sõna elusus. Läbini luuletaja olles ja pühendunult töötades värsitehniliste võimalustega eesti keeles võis ta eelistada „elutuks voolitud luuletusele siiski ilusat, iseeneslikult üle vormikonaruste luulena vulisevat proosat“. Ja muidugi vabavärssi.
Kõigel elaval on õigus elule, oli Helvi Jürissoni veendumus. „Puud minu elu loos“ on viimases valikkogus mahukas poeetiline kataloog luuletajale tähendanud puudest. „Puud jäävad .. ja nad ei lähe ära“ – seda teab kõige paremini see, kelle saatus on lõputu lahusolek lootusest loobumata. Aga kõige vapustavama sõnastuse leiame, kui luuletaja kirjutab koduloomadest, keda ühel päeval enam ei kallistata, kellele ei suudeta silma vaadata, kel pole enam isegi kodu, kui „tuleb toiduks minna“.
Helvi Jürissonist hoovas pidulikkust, ilu, vaoshoitud daamilikku boheemlust, suured pruunid silmad põnevil selle ees, mis elul kindlasti veel pidi varuks olema. „Luule on ülim hingepriius.“ Kindlasti. Uhke on selline elu. Leevendagu see meie kurbust.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Kultuuriministeerium