Tuba oli varahommikuselt hämar. Helmut võttis voodi kõrvalt öökapilt oma päevinäinud nutitelefoni, seadis padja mugavamalt selga toetama ja surus pisut väriseva nimetissõrme vastu helendavat ekraani. Esimesel katsel äpp, mille tehnikaasjades taibukas sõber Harald oli tema telefoni tõmmanud, ei käivitunud, ent siis ilmus ekraanile tänavavõrgustik ning sellel liikuvad tume- ja helesinised tilgakujulised täpikesed, kõigil numbrid peal. Tumesinised on trollid, helesinised bussid, number aga näitab liini, kus need parajasti sõidavad.
Varem, veel enne eriolukorda, kui Helmut päris palju väljas käis – poes, turul, sõpradega koos spordivõistlustel, vahel isegi kinos või teatris –, kasutas ta tihti seda äppi. Hea oli vaadata, kui kaugel peatusest on lähim troll või buss. Nüüd polnud Helmut enam nädalaid kodust väljas käinud, üksnes mõnikord poes, kui toit kippus otsa saama, aga ka siis sai mindud jalgsi – kuulub ta ju pensionärina riskirühma ja kardab kauaaegse suitsumehena oma kopsude pärast.
Helmut silmitses tasase heldimusega ekraanil liikuvaid värvilisi täpikesi ja kujutles, millisesse peatusesse on üks või teine ühistranspordivahend parajasti jõudnud. Peale juhi oli muidugi väga vähe sõitjaid, sest kõik, kellel võimalik, istusid kodus, ent siiski pakkus teadmine, et elu ümberringi pole täitsa tardunud, Helmutile lohutust. Vahel harva kiikas ta isegi aknast välja ja kontrollis, kas taamal puude vahelt paistval Mustamäe teel ikka möödub buss või troll just täpselt sel hetkel, nagu telefoniekraan seda lubab. Seni polnud reaalsuse ja virtuaalreaalsuse vahel lahknevusi olnud.
Enam-vähem nii võiks alata minu poolilukirjanduslik koroonaleevendusjutuke, nagu neid mitmel pool praegu avaldatakse. Ent selge on ka see, et kui juunis elavat teatrit tõesti ei näe, siis juuli ja august annavad juba lootust. Siis tuleb aga teatritel võita tagasi oma rüppe nii Helmut kui ka tema sõber Harald, rääkimata Kätlinist, Karinist, Markost ja teistest. See pole kindlasti kerge, sest, nagu ütleb eelmises Sirbis kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli: „Keegi ei oska praegu ennustada, kas pärast viirusekriisi jääb peale inimeste hirm kokkupuute ees või suur soov kellegagi koos kultuuri nautida, ja just elavat, siin ja praegu kultuuri, mitte ekraani vahendatut.“