Olin noor 24aastane mees ja Üprus võttis mu kohe oma hoole alla. Minust sai sümboolne poeg naisele, kel polnud lapsi. Arvan, et ka Ants Heina ja Juhan Maistet pidas ta oma poegadeks, ehk veel mõnd teistki, ei tea ju kõike. Üprus pakkus mulle võimaluse mõisate uurimises kaasa lüüa. Töö Tallinna vanalinna päästmiseks oli juba lõpetatud. Vähemalt juriidiliselt. Et seda imelist linna tänapäeval siin-seal lagastatakse, pole Helmi Üpruse poolt välja pakutud mudeli süü. Tema rõhutas alati, et tuleb igati säilitada vanalinna struktuuri, mis koosneb tänavatest, platsidest ja hoonestusest, mis on kinnistupõhine. Mida me näeme täna Harju tänaval? Vanalinna sobimatut laia tänavat ja hoonestuseta absurdse haljasala „avalikku ruumi”. Ununenud on, et vanalinn oma intiimsuses ongi avalik ruum, kus me erinevatel aasta- ja kellaaegadel  võime kogeda metafüüsilise ruumi elamust, seda, mida uuslinn ei paku.     

Olin rohkem huvitatud arhitekti ja kunstniku tööst ja loobusin Üpruse pakkumisest. Õigesti tegin: minu kui uurija potentsiaal ei oleks iialgi küündinud Ants Heina ja Juhan Maiste tasemele. Kahtlen ka, kas Dubovikust oleks ikka saanuks selline Dubovik, keda täna tunneme, kui Üprus poleks tal kratist kinni võtnud. Arhitektitöö liitus tollases restaureerimisvalitsuses ka uurimistööga, mis seisnes hoonestuse ülesmõõtmises. See ei olnud pelgalt mõõdistamine, pigem tähelepanelik ja teadlik  dokumenteerimine ning ajalooliste eritingimuste koostamine. Kui sain Helmi Üpruselt tagasi oma esimese ajaloolise õiendi teksti, pidin püksi kusema: daami punaseid parandusi oli peaaegu sama palju kui minu sinist loba. Muidugi põhjendas ta kõiki oma parandusi, ka keelelisi. Olin end ise pidanud ikka haritud meheks: kõrgkool lõpetatud, suur lugemus ja kirjanduslikud kalduvusedki olemas. Ent võta näpust – seni saadud haridus oli kaugel uurijale  vajalikust kõrgtasemest. Arvan, et paljud ebaõnnestumised hoonete taastamisel saavad alguse viletsast uurimisest ning keskpärastest eritingimustest.     

Niisiis, Helmi Üprus võttis mu vabatahtlikult oma õpilaseks ja kasupojaks, juhendas, kuidas peab uurimuslikku teksti kirjutama, lihvis mu kirjakeelt (minu esimene keel oli ju võro kiil), suunas mind korrastatud, analüütilisele ja tähelepanevale mõtlemisele. Punane värv hakkas ajapikku sinistest tekstidest kaduma. Tollal kirjutati käsitsi, sest kirjutusmasinaid ei  jätkunud: KGB ei tahtnud, et neid nõukogude võimule ohtlikke tööriistu rahva käes hulgi oleks. Kui tekste parandati, siis lõigati lihtsalt ebaõnnestunud lõik välja ning kleebiti vahele parem variant, mille masinakirjutaja oli enne sisse löönud. Mäletan siiani Helmi Üpruse hea kolleegi, kindlasti ka õpilase professor Rein Zobeli pikki, vähemalt meetriseid kokkukleebitud poognaid. Nagu näete, sai hakkama ka ilma arvutita! Eks selle elektroonilise masinaga, mis  paljusid töid hõlbustab, produtseeritakse uues meedias ka igasugu lollusi. Kui vanasti tegutses külahull ainult oma kogukonnas, siis nüüd võib ta oma hullusega kogu maailma katta! Sõnaga, kui ma ei oleks läbinud Helmi Üpruse kooli, ei oleks ma ehk kirjutanud ka artikleid ja raamatuid – neid pole tänaseks vähe! Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema  huvitavaid seoseid eri ajastute ja kultuuride vahel. Ta oli esimene postmodernist Eesti kunstiteaduses. 

Üprus andis mulle lugeda mitmeid oma käsikirju, mida hoiti asutuse arhiivis, aga ei avaldatud. Ühes oma tekstis võrdleb ta näiteks Kristjan Raua suuremaid kompositsioone renessansimeistrite töödega. Kui ma talle kunagi kuulutasin, et funktsionalismi iseloomustab funktsiooni loetavus fassaadil, tõestas ta ühe barokkfassaadi põhjal, et seal on see samamoodi. Ei midagi uut ja nüüd  ei väida ma isegi, et iga funkmaja fassaadist loeb selle sisu välja. Tihti on ka funktsionalistlik hoone samasugune oma ajastu dekoratiivne stereotüüp, nagu seda võib olla mis tahes ajajärgust pärit maja. 

Oluline oli Helmi Üpruse kui selle aja parima klassitsismitundja osa ka selles, et ajapikku hakkasin mõistma klassikat kui Euroopa arhitektuuri vaimset ja esteetilist baasi. Mida  aeg edasi, seda rohkem hakkasin klassikat rakendama ka oma töödes, juba 1970. aastate neofunkvillade puhul, aga ka XXI sajandil olen projekteerinud täisklassitsistlikke objekte. Vabaduse kell on samuti klassitsistlik, aga mõistke, et igal ajastul on klassitsismil eri ilme. Seda olen õpetanud ka oma XX sajandi klassitsismi loengutel kunstiakadeemias. Praegu on uus klassitsismi võidukäik – pange tähele, kui palju raamatuid sel teemal ilmub. Kui Euroopa on kriisiseisundis, pöördub ta alati klassika poole! Vanalinnaga tegeldes – teda mõõtes, uurides ja plaane uutele funktsioonidele kohendades – õppisin tundma täiesti uusi plaanistruktuure. Tollal valitses sirgete joonte arhitektuur, ent siin oli aegade kihistus kujundanud hoonetele plaanid, mida ükski Nõukogude Eesti arhtekt polnud suuteline välja mõtlema. Kui hakkasin nende kõverate ja sirgete joonte kaoses kaasa mängima, pandi seda imeks, sest isegi  restaureerimises üritati seinu sirgeks ajada ja aja pakutud poeesiat proosaks tasalülitada. Minu edasisele loomingule avaldas see sellist mõju, et peagi jäin riigibüroodes tööst ilma! Ja kui nõuka ajal toimus esimene Helmi Üpruse mälestusseminar, aastat ei mäleta, siis käskis ehituskomitee mu seminarilt kõrvaldada. Aga see-eest esinen ma täna siin, väärikas seltskonnas ja imepärases mošeesarnases hoones, mille fassaadil ilutsevad hiina draakonid – imepärane  kultuuride süntees, millele juhtis tähelepanu juba minu õpetaja! Helmi Üprus ei olnud huvitatud kitsalt ainult ajaloolisest arhitektuurist. Kuna harrastasin avangardset kunsti ja hakkasin juba 1970ndate algusest peale esinema välismaistel näitustel, palus ta endale vaatamiseks tuua katalooge ja raamatuid. Kui talle külla läksin, selgus, et ta ei olnud raamatuid üksnes sirvinud, vaid oli need põhjalikult läbi vaadanud,  lugenud, ilmselt koos kunstnikust õega ka läbi arutanud, ning esitas siis oma analüüsi, mis rabas mind sageli oma läbinägelikkuses. Inimesena oli Helmi Üprus seltskondlik, võttis ka klaasikese veini, oli sõbralik, valdas keeli ja võis rahvusvahelises seltskonnas suhelda kõigiga. Ta oli abivalmis, toetas eluaeg oma õde ning muretses oma vennapoja Avo Üpruse pärast. Ta ei sallinud rumalust ning oma töös oli tal konflikte vaid nendega, kes laiutasid oma  ametipositsioonil vaimse piiratusega ja olid restaureerimistöö suhtes ükskõiksed või lausa saamatud. Ametnikke ta eriti ei armastanud. Helmi Üprus oli suur isiksus ja mulle kukkus sülle õnn teha temaga koostööd, suhelda temaga inimesena, sest kunagi ei rõhutanud ta oma õpetaja rolli. Kui ma mõni aeg pärast koostööd restaureerimisvaldkonnas kujundasin Helmi Üpruse „Päikesemänge”, kirjutas ta valminud raamatu tiitlile südamliku „kalli, kalli”.