Eesti luule ajab uusi võrseid: 2021. aasta sügisel avas Eesti Kirjanike Liit noortesektsiooni, mis tõi vandeseltslaslikult ühte hoidma noored särasilmsed sõnaseadjad. Selle rühmituse liige Elisabeth Heinsalu on nüüd jõudnud oma esikluulekogu avaldamiseni. Tänavu jaanuari lõpus ilmunud debüüt kannab pealkirja „Kui ma olin udu“. Raamatu väljaandmist on toetanud kultuurkapital ning autor on tunnistatud ka Väikese Hipi Fondi käsikirjakonkursi laureaadiks.

Luulekogu avatsükkel „Vaade“ mõjub ootamatult küpsena. On värskendav, et noor autor alustab oma esikteost just eestluse üle mõtisklemisega, mitte pihtimuslikult eksistentsiaalsete või sotsiaalsete küsimustega. Veelgi enam, oma keele ja rahvuse küsimus on teoses au sees, kuna luuletekstid on kirjutatud helisevas eesti keeles. Tooni lisavad igapäevakeeles haruldased sõnad ja vanapärased sõnavormid, nagu näiteks „hõlkjas“, „härm“, „eluhurm“, „heljuv“, „haudjas“, „imetelema“ jne. Heinsalu vabavärsilised tekstid on lüürilised ja kõlavalt meloodilised. Sageli kasutatud minavormi tõttu mõjuvad need isikliku ja intiimsena, ent kuigi vaatepunkt kuulub üksikisikule, on see märksa laiem. Heinsalu luule on puänteeritud, metafoorne ja kujundirikas ning mõjub oma lüürilisuses siiski klassikalisena, vaatamata sellele, et ta pole kasutanud traditsioonilisi vormivõtteid.

Raamat on jaotatud seitsmeks tsükliks: „Vaade“, „Tänapäeval on tõde nii uskumatu, et sellest rääkimine on mõeldamatu“, „Inimene ja linn“, „Daamid ja härrad“, „Võrsed“, „Hinge säng“ ja „Udu“. Kõige mahukam on „Inimene ja linn“, mis sisaldab 14 teksti, sealhulgas ühe sürrealistliku olustikuga proosapala „Põrgulik tants“. Seevastu lühim tsükkel „Daamid ja härrad“ koosneb vaid neljast tekstist. Luuletuste vahele, enamasti tsüklite lõppu, on lisatud ka pikemad poeemid proosas. Seesugune kompositsioon aeglustab lugemistempot ja värskendab lugeja pilku. Proosapalades on ilmsem ka narratiivsus, mida luulekogu puhul tervikuna ei pruugi selgelt tajuda. Mõistagi ei ole see ilmtingimata vajalik ega määra kvaliteeti.

Luulekogu ühtsuse näib loovat korduvate kujundite kasutamine. Nagu osutab raamatu pealkiri ning kinnitavad mitmed tekstid, on üks sagedamaid kujundeid udu. Huvitav on aga see, et nimitekst „Kui ma olin udu“ on paigutatud luulekogu lõpetama. Seal näib luulemina end uduga samastavat: ma olin nagu vinduv udu / kellest keegi läbi ei näinud / aga kivi lendas läbi kui kuul (lk 88). Eelnevates tekstides on aga udu silmapiiril, piiramas nähtavust või mähkumas millegi-kellegi ümber. Udu mähib tekstid endasse ka visuaalselt. Raamatu kujundus on abstraktne ja laialivalguv, midagi näivat ja aimatavat: ükski kujutis ei ole selgepiiriline ja tuttav ning udus ei kangastu kindlaid kontuure. Näib, et see udu on seotud mingi selguse otsinguga, varjude ja varjatusega. Kui visuaali veel süveneda, siis mõjub kummastavalt, et udu, mis looduses on hele ja pehme, on neil lehekülgedel tume, suisa must. Või on see tumedus hoopis see, mis kumab läbi selle udu? Luulekogu kontekstis on tähenduslik, et udu ei saa puudutada, kuid võib tunda selle looritavat kohalolu ja mõju vaateväljale.

Teine tekstides alatasa ilmuv kujund on öö (vahel õhtu). Selle leiab mitmes pealkirjas („Öölaul“, „Öölinna melu“, „Kargete tunnete õhtu“, „Lissaboni öö“; „Lõputu öö“), aga veel enam tekstide sisus („Ahvatlus“, „Tundmatus keldris“, „Eleegia“, „Oleme ulgund huuled, silmad“ jt). Luulemina lausub: ma laulan sulle ainult öösel / sest päeval olen kabuhirmus teiste hingede eest (lk 40). Tundlik lüüriline kangelane kulgeb öö rütmis linnatänavate puna-kollases valguses. Aga vaatab siis ka endasse, sest hommikul: ma ei taha kuulda sosinatki / iga mu rakk rebitakse küljest / iga heliga, mis kõrvus hüüab / plirina plärina sabina mula vahelt / otsin kus võiksin laulda ometi linnu kombel / ja ärgata hommikul ootamata ööd (lk 40).

Helide ja vaikuse vahelduv kohalolu on Heinsalu esikkogus aistitav ning loob esteetilist ühtsust. Autor ei ole aga vaikust asetanud rangelt ühtsesse tähendusvälja, vaid see varieerub helide puudumise, ütlematajätmiste (vaikuse talumatust kargusest / mis tasa võrku koob mu suule, lk 48) ja meelelise rahu igatsuse vahel. Vaikus on ühtaegu püha ja talumatult vali, aga kannab endas alati midagi. Linnahelid – klirinad, kriuksumised, mootorimürin liiklusummikus, telefonihelinad, kõrvalkorteri raadio, vilistamised – mõjuvad selle kõrval kontrastselt. Vaikus loob ruumi, kus tekivad tähendused: suured sõnad saavad oma au pikkadest vaikustest / ja vadin oma tühjuse lühikestest komadest (lk 39). Ning isegi muusika võib kanda inimese vaikusesse: aga kui need noodid puudutasid mu vaimu / ma olin kui kild taevast / ja tema vaikusest (lk 38, „Klahvidevaheline illusioon. Heino Elleri paladele“).

Linnakeskkond on peamine ruum, kus lüüriline mina liigub, nii Eestis kui ka mujal maailmas, eelkõige Rootsis ja Kagu-Aasias. Linnas kohatakse eri kultuure, kõneletakse eri keeli, orienteerutakse pilvelõhkujate klaaslabürintide vahel. Linnakirjeldused näivad vastanduvat loodusele, millest on inspireeritud autori ilmekas kujundikeel. Ometi ei ole autor selles kogus inimese ja looduse suhtele eraldi keskendunud. Melanhoolne igatsus harmoonilise suhte järele on üksnes aimatav. Loomulik ja tehislik on siin binaarses suhtes ning mõjutavad inimese (emotsionaalset) toimetulekut. Linn on täis kunstlikke esemeid, kiirustavaid kehi ja lõikavaid helisid ning lüüriline mina tunneb huvi: kas pilvini kerkinud tornides / nukrus nutab enam kui mujal? (lk 51).

Luulemina vaade on seotud akende, klaaside ja peeglitega, neid omakorda ühendab raami kujund, mis seda vaadet vormib. Selline korduvus ilmneb ka luuletuste pealkirjades: „Kagu-Aasias on aknaklaasid teist tooni“, „Kullatud akende kuma“, „Aknaraami vahelt puhub jahedat“. Vaade oleneb alati punktist, kus viibid. Selles luulekogus peegeldub väliseestlaslik ja kosmopoliitne vaade. Tähenduslik on siin side Rootsiga. Esimeses luuletuses pihib lüüriline mina, et on teinud valiku: see sinimustvalge lipp oli ainus / mida rinnavärinaga uurisin / ainus miks on täna ja siin / rootsi keel vahetatud eesti keele vastu / [—] nüüd kaugemal oleme rohkem eestlased (lk 11). Rootsit on järgmises luuletuses kirjeldatud kui eestluse ääremaad: tahaksin ärgata ja tunda siin eestluse ääremail / end nii kodus kui heiskame lauluga lipu / ootame luuletajaid, et siis vähemalt homme / võiks uinuda ja näha end kõigi eestlastega ühena (lk 12). Kuigi neis tekstides peitub nüüdisaja kogemus, avab see siiski ka minevikuaknaid ning heias­tab kultuurimälu. Siin meenub Karl Ristikivi „Inimese teekond“: Koju­igatsus – kauguseigatsus, / kahte harusse kasvav puu …

Poeetiliselt ja rahvuslikult silmapaistev on avatsükli luuletus „Keelepärg“ (lk 18), kuhu on tundlikult põimitud eesti keele meloodilisus ja idülliline kodumaa-armastus: keele ilust tahaksin noppida õisi / ja kroonida lillepärjaga pead / öelda, et Eestimaa on üks kaunis aed / kus igaüks võib kanda oma keelt / paljajalu joosta kõverike õunapuude all / laulda üksi ja ühes teistega, kel pärjad peas / me võtame kanda põllulillede au / ka siis kui kergust kurjus varjutab / me ei pillu õisi asjata teineteisele silma / kui peas ilutseb auga kantud keelepärg.

Proosapalas „Kagu-Aasias on aknaklaasid teist tooni“ leiab aset taipamine: Kombin küll rõõmuga tundmata keeli, aga keeruliste sõnade asemel võiksin kanda ka eesti keele lihtsust, kauneid sõnu. Käsi. Öö. Pesa. Vars. Õis. Puu. Juur. Õlg. Hani. Kuma. Koda. Hoiduda võiks lobast (lk 22). Hiljem selgub, et see ei pruugi olla juhuslik sõnavalik, sest need kujundid ja neid ümbritsevad tähendusväljad asetuvad otseste või kaudsete motiividena ka teistesse luuletekstidesse. Tundub, et autor kõneleb mitmeid keeli ja just seetõttu peab emakeelt eriliselt pühaks. Kuid hiljem nendib ka, et: lääne pool lompi on mu usk võrdsusesse suurem (lk 59). Luulekogu teine tsükkel raamatu alguses on tegelikult eristuvalt päevakajaline, võiks öelda ka ühiskonnakriitiline. Teemana on muu hulgas puudutatud Vene sõda Ukrainas („Sõjakevad“). Autori sõnades väljendub noorema põlvkonna mõistmine, kui habras ja hinnaline on vabadus: sest iga vaim on vaba / ja hinge hind läheb kallimaks (lk 29).

Korduvate kujundite koha pealt on veel käsitlemata jäänud üks märkamine. Nimelt, Heinsalu luuletekstides kerkib esile palju kehalisusele viitavaid elemente. Lüürilise mina keha on dialoogis teiste kehadega: Iga tundmatu pilguga sündisid vaikivad elavad vestlused. Kõrvalt paistavad kõik silmad elu näinud ja ihud nii suursugused. Vanemad, targemad, teadjamad (lk 69). Kujunditena korduvad huuled, silmad, käed ja juuksed. Nendega on seotud ka ahvatlused ja romantilised kohtumised (nüüd veetlevad käed aovalges / kobavad soojal pihal, teadmata luba, lk 66). Kohad ja kehad põimuvad puutepunktides, kuid alati mitte tahtlikult: ehitame oma uhkuse taevani / ja jookseme sihituna üksteisele otsa (lk 44). Somaatilisuse ja lüürilisusega meenutab noor autor mulle Marie Underit.

Heinsalu luulekogu algus on oma tonaalsuses nooruslikult helge. Lõpus annavad aga tooni hoopis tumedamad varjundid. Hakkab tajutavalt jahe, atmosfäär muutub hämaraks, niiskeks, igas mõttes uduseks. See on aimatav juba eelviimases tsüklis „Hinge säng“, kuid võimendub viimases tsüklis „Udu“. Lõpus saabuks nagu (kellegi) surm. Tumedas udus loovad sünget meeleolu kurbus ja lein: lahkuja on rahulik ja ümberringi viliseb tuul / keerise keskel võib sulgeda silmad ja öelda / et kadunud on ilm ja leitud on lõputu öö (lk 86). Luulekogu viimane luuletus asetub aga numbrimaagilisele lehele 88, mis on justkui topeltlõpmatus. See lõpp jääbki veidi tabamatuks nagu udu.

Igale lugejale ei pruugi niisugune lõpetus mõjuda külmalt. Elisabeth Heinsalu luulekogu näib iseloomustavat lummav värskus. Miski selles äratab elule ja tekib soov .. pelgalt tunda, ei midagi muud. Tunda tuult ja tunda kuuma, tunda niisket õhku, hingata nina ja suuga (lk 21). Debüütkoguna on „Kui ma olin udu“ silmapaistvalt väljendusrikas. See on ilus ood emakeelele ning tundlik vaade noore elu vabadusele ja ahvatlustele, mida alati looritab selgusetus..