Kuna plaadimüük väheneb, pankrotistuvad üksteise järel plaadifirmad. Isegi suurte kontsernide arv on langustrendis. Kui veel 1990ndatel oli rahvusvahelistel plaaditurgidel viis giganti, s.o Universal, Sony, Warner, EMI ja BMG, siis neli aastat tagasi läks BMG Sony omandusse ning mullu aset leidnud oksjonil müüdi EMI 4,1 miljardi USA dollari eest Universali ja Sony juhitud investorite konsortsiumile. Mis saab EM I klassikaosast, on esialgu teadmata, kuid pole välistatud, et see sulab kokku Deutsche Grammophoni ja/või Decca kaubamärgiga.
Olles ise küll palju aastaid pakkunud oma produtsendioskusi Warnerile ning n-ö söönud nende leiba, pean kahetsusega tõdema, et ka Warneri säilinud plaadi-label’itele ei julgeks ma väga helget tulevikku ennustada.
Kui vaatame oma lähinaabreid, siis ei ole nendegi olukord just hiilgav. Taasiseseisvunud Lätis pole tegelikult päris tõsiseltvõetavat klassikatootjat tekkinudki, Soomes on mitmed firmad pankroti äärel ning nende kunagine lipulaev Finlandia Records lõpetas tegevuse juba mitu aastat tagasi.
Kuid tulgem nüüd esitatud küsimuse ehk uute helikandjate juurde. Jätame praegusest põgusast ülevaatest välja need helikandjad, mille kasutusala on kas liiga spetsiifiline või alles tegemas esimesi samme. Küll aga vääriksid tähelepanu küsimuses nimetatud Super Audio CD ja Blu-ray Disc. Pean tunnistama, et neist asjust kirjutamine valmistab tõsiseid raskusi. Esiteks muidugi mu piiratud tehniliste teadmiste tõttu. Teiseks, audiofailide ja formaatide kirjeldus sobiks oma spetsiifilisuse ja inforohkuse tõttu pigem IT-ajakirja kui kultuurilehe veergudele. Ja kolmandaks, selles valdkonnas eestikeelne terminoloogia peaaegu puudub, mistõttu tohutu hulk inglise keelest tulenevaid kolmetähelisi lühendeid tekitab keskmise lehelugeja peas vaid kaose: PDM (pulse-density modulation), DSD (direct stream digital), PCM (pulse-code modulation), DST (direct stream transfer), DXD (digital extreme definition) jne. Kuid ikkagi, milles seisnevad uute helikandjate eelised? Püüan väljenduda „inimese keeles” …
Teatud mõttes on Super Audio CD (SACD) tavalise CD täiuslikum variant, mille arendasid üle kümme aastat tagasi välja Sony ja Philips Electronics. Tavalise CD puhul räägivad paljud peene kõrvaga plaadifännid, et analoogsalvestus on loomutruu, kuid CD-lt kostev digitaalheli liiga tehniline. On iseküsimus, kes ja kuivõrd seda suudab kõrva abil eristada, kuid põhimõtteliselt on see tõsi, et analoogsalvestus on loomulik ja digitaalsalvestus koosneb vaid üksteisele järgnevatest „helipunktidest”. Mida tihedamalt need punktid üksteisele järgnevad, seda tugevam on illusioon, et tegemist on päris heliga, päris muusikaga. Muide, olukord on sarnane digifotoga, mis ei kajasta tegelikkust, vaid on pikslite kogum – näeme seda hästi, kui suurendame arvutiekraanil pilti sadu kordi. Tavalise CD resolutsioon on 16 bitti ja sämplimissagedus 44,1 kHz, mis tähendab, et „helipunktid” on üksteise järgi ritta seatud 44 100 korda sekundis, mis omakorda annab taasesitatavate helisageduste absoluutseks ülempiiriks 22,05 kHz. SACD puhul on need andmed vastavalt 1 bitt ja 2,8224 MHz (mitte kHz!), mis teeb taasesitatava muusika sagedusspektri palju laiemaks, nihutades sageduste ülempiiri 50 kHz kanti. Kahe plaadiformaadi erinevused ilmnevad ka dünaamika diapasoonis: CD puhul on see 96 dB, SACD puhul 120 dB.
Lisaks laiemale sagedusspektrile võimaldab SACD luua paljude helikanalite abil kontserdisaalis viibimise illusiooni. Kui tavalise CD standard on kahekanaliline stereo, siis SACD puhul on üsnagi tavaline 5.1 surround-helipilt, mis tähendab, et lisaks tavalisele stereole on lisandunud keskkanal, parem ja vasak tagakanal ning subwoofer ülimadalate helisageduste edastamiseks. Loomulikult tuleb efekt esile üksnes vastava plaadimängija, vastava võimendi ja kuue kõlari olemasolu korral.
Kogu see SACD infohulk ei mahu ära samasugusele 700 MB toorikule, mida kasutatakse CDde tootmiseks, SACD vajab keskeltläbi üle kümne korra suuremat mälumahtu.
Kuid asi pole nii lihtne, et on SACD ja kõik. SACDsid on põhimõtteliselt kolme liiki: ühekihilised, kahekihilised ja hübriidid. Neid üheja kahekihilisi SACDsid, millele on salvestatud üksnes eespool nimetatud DSD-heli, pole võimalik mängida tavalise stereo-plaadimängija abil. Seetõttu on välja arendatud kahekihiline hübriid, mis koosneb tegelikult üksteise peale kleebitud kahest plaadist: üks neist on justkui tavaline stereo-CD, mida mängib iga plaadimängija, ning teine on „päris” SACD.
Kas Eestis on võimalik SACDsid toota? Vastus on lühike ja konkreetne – ei. Euroopas toodavad SACDsid vaid Sony ja Sonopress. Püüdsin hiljuti koos meie plaadiguru Igor Garšnekiga uurida, kas on mõni Eesti plaadifirma tootnud koostöös nimetatud plaaditehastega mõne SACD. Vähemalt esialgu andsid need otsingud negatiivse tulemuse, kuid loodetavasti juba kuu aja pärast saame rääkida Eesti esimesest SACDst. Nimelt, Estonian Record Productions koostöös Helsingis tegutseva salvestusfirmaga Editroom ning Sony DAD Cga on jõudmas esimese hübriidplaadi väljaandmisel lõppfaasi.
Erinevalt SACDdest saab Blu-ray plaate toota ka Eestis, täpsemalt Baltic Discis, kuid esialgu on tellijad üksnes välismaised plaadifirmad. Sirbi veergudel oleks selle formaadi võimalustest ja eelistest põhjust pikemalt kirjutada lähiaegadel, kui on turule ilmumas esimene Eesti Blu-ray formaadis muusikaplaat.