Tänavakunstifestival „Rural urban art“ ehk „Linnakunst maal“ Põltsamaal, Mustvees, Jõgeval, Kaareperes ja Kamaris 14. – 20. VI. Kuraatorid Ita Puusepp, Salme Kulmar ja Elise Lillemägi, kunstnikud Terhi Ekebom (Soome), Viktor Gurov, Ingvar Järve, Ruslan Karlov, Taavi Kask, Johan Moorman (Holland), Multistab, Ülle Ottokar, PRTKR, Martin Rattas ja Annika Riim.

Kunsti eesmärk on alati olnud kas kedagi rõõmustada või maailma parandada, kuid tänavakunst teeb mõlemat. Mõnedes linna(osa)des võib leiduda halle seinu, mis mõjuvad rusuvalt neile, kes sealt iga päev mööda kõnnivad. Tänavakunstnik otsibki pikemalt mõtlemata värvid välja, et see hallus kinni katta, anda endale ja teistelegi võimalus ennast üksluises keskkonnas veidigi paremini tunda. Sellise algatuse tulemus võib olla mässuline ja maailma parandav või ka mitte. Mõnikord polegi sisu nii tähtis. Kõige olulisem on, et hommikul tööle minnes ja õhtul koju tulles ei möödutaks enam sügisvihma karva reaalsusest. Tänavakunstnikud toovad keskkonda helgust, kannavad vahel üsna märkamatult hoolt selle eest, et möödujateni jõuaks mõtlemapaneva sisu või visuaalselt rõõmustava kujundusega arhitektuurikeskkonna fragment.

Võib ka teisiti väljenduda: kuna tänavakunst on tekkinud arhitektuuri ebatäiuslikkuse tõttu, põrkuvad selles vastandlikud maailmakäsitlused. See lähtub inimesest, kes seisab seina ees. Tema silmade kõrguselt ei vaadata niivõrd arhitektuuristiili ja ruumimahtu kui seina ennast – otsekui oleks see suur ekraan. Ja mitte neutraalne, vaid mitmes mõttes subjektiivne pind. Tänavakunst ei sünni ainult kunstniku inspiratsioonist, vaid on pigem tegevuskunsti moodi, kuna kunstnik peegeldab maalides konkreetset kohta, suheldes samal ajal tema kõrval seisatanud inimestega. Kõik see mõjutab tänavakunsti sisu. Igal teosel on oma lugu – kas rohkem või vähem avalik, kuid vähemalt aimatav. Kui sellises kunstis kasutatakse sümboleid, siis ei tarvitse need olla keerukad, sest teos on mõeldud kõigile, kes tahavad vaadata ja kaasa elada. Väljendusvahendid ja kujutise mõõtmed on kunstniku valik, aga otsus võidakse langetada ka koos seina omanikuga. Seega peaks tänavakunsti hindamis­kriteeerium olema samavõrra sotsiaalne kui kunstiline, seda enam et maitse üle ei vaielda enam ammu. Ei maksa unustada ajafaktoritki: tänavakunst on kõige mobiilsem linnakeskkonna elavdamise vahend.

Elame ajal, mil maailm ootab neid, kes tegutsevad üldinimliku südametunnistuse ajel. Noorte üleilmne liikumine globaalse looduskatastroofi ärahoidmiseks on sotsiaalse valuaistingu kaudu seotud tänavakunstiga, kuigi viimati nimetatu sai alguse linna, esimene looduskeskkonna haigusest.

Algul stiihiliselt ööpimeduse katte all toimunud loovale tegevusele, rohkem salaja kui avalikult tehtud tänavakunstile, tekkisid millalgi toetavad festivalid, et võita kätte suurem tegutsemisvabadus ja selgitada linlastele tegijate missiooni. Samuti andsid need võimaluse teha kõigi silme all töid juba kokkuleppega kätte võidetud seintele.

Väikelinnade festival. Eestis toimus esimene festival „Stencibility“ Tartus ja tänavu tähistavad korraldajad juba kümnendat aastat. Kui „Stencibility“ rõhub eelkõige romantilisele salapärale (mis sobib väga hästi ülikoolilinna), siis Tallinnas oli aastatel 2010–2016 festival „JJ Street Baltic Session: Street Art Jam“ ehk „Baltimaade tänavakunstijämm“, mis orienteerus rohkem avatud, kõiki asjaosalisi kaasavale suhtlusele. Pärnus on kolm korda peetud festivali „Sõnum seinal“.

Nende kõrvale tekkis 2018. aastal „Rural Urban Art“ ehk „Linnakunst maal“, mis hoiab kätt väikelinnade pulsil. Eelmisel aastal maaliti Ita Puusepa ja Salme Kulmari organiseeritud festivalil Põlva, Räpina ja Kanepi hallidele seintele hulk töid. Aasta jooksul on saadud head tagasisidet: elanikud on hakanud märkama, et nende linn on värvilisem, kusjuures tänavakunstitööde peale ei ole midagi soditud. Muutunud on ka vanema põlvkonna hoiak: enam ei mõisteta pilte hukka, vaid hinnatakse neid kui kodulinna kaunistusi. Põlva kunstikooli direktori Anne Prangeli juhtimisel tegid õpilased maalilaagris Karepal seinamaalingu, ka festivali korraldajad on saanud uusi seinapakkumisi.

Sel aastal harrastati tänavakunsti Põltsamaal, Mustvees, Jõgeval, Kaareperes ja Kamaris ning see tõi seal kaasa palju elevust. Korraldajad olid samad, kes eelmisel aastal, neile lisandus Elise Lillemägi. Pool aastat kestnud ettevalmistustes oli korraldustiimil hea koostöö Jõgeva kodukandi ühendusega, mille juhatuse esimees Liia Lust aitas festivali läbi viia. Toeks olid ka Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee vallavalitsus ning entusiastlikult lõi kaasa Põltsamaa kultuurispetsialist Ülle Ottokar, kes tegi ka ise Jõgevale seinamaali. Kohalikele ei saa pahaks panna, et nad ootavad kunstnikelt oma kodukandi tutvustamist. Üritusele panid õla alla AkzoNobel ja Sadolin. Festivali sinikollast plakatit võis näha mitmeis paigus ja õnnestumist näitas kas või see, et festivali lõpetavale tutvustavale ringkäigule tuli hulk uudishimulikke kuulajaid.

Festivali korraldajatele on väga tähtis, et nende tegevus tõmbaks kaasa ka elanikud. Selleks selgitatakse kõigepealt, mis ja milleks tänavakunst on, seejärel aga kutsutakse kõiki osalema seinamaali töötoas, sest miski ei liida inimesi rohkem kui ühine tegevus. Kamari alevis tehti ühismaal teemal „Toiduahel“. Juhendajal Viktor Gurovil läks korda paljude kunstnike tehtud loomad ja linnud õnnestunult tervikuks sulatada, kuid veel tähtsam on, et kindlasti oskavad kõik osalenud – lastest entusiastlike vanamemmedeni – edaspidi tänavakunsti paremini hinnata.

Milliste teostega festival siis Jõgevamaad kostitas? Kõigepealt on sellise ürituse puhul paratamatu, et kohtuvad erisuguse elu- ja kunstikäsitlusega isiksused. Igaüks tahab jätta oma jälje, teeb seda isikupärases vormis, minnes kaasa tänavakunsti aktuaalsete suundumustega või luues selle raames uudse laadi. Seejuures võivad kunstniku käekirjale märkamatult mõju avaldada erisugused kunstid: grafiti, disain, graafika, koomiks, monumentaalmaal jne.

Tänavakunsti romantiline ja müstiline maailm. Kõige iseloomulikumaid tänavakunsti võtteid kasutasid Multistab, PRTKR, Taavi Kask ja oma isikupärase, vanematest arvutimängudest inspireeritud laadi puhul ka hollandi kunstnik Johan Moorman.

Multistab tegi Põltsamaa ühisgümnaasiumi tööõpetuse hoone otsaseinale teose „Tamme perspektiivid ja muud koorealused“. Gümnaasiumis õpetatakse mitmeid tehnilisi aineid ja tammepuu lahtivõtmine üldplaanist suurendusteni oligi mõeldud osutama tehnoloogia õppesuundadele. Tellistega, mis on nagu pikslid, kihistub teema mitmeplaanilisemaks: näeme personifitseeritud puud, aga ka selle puu silma ning habet, kus elavad oravad, linnud ja putukad. Seinale kantud varjudest tekib sügavusillusioon: müüritises on avaused ja me tunneme, et meidki vaadatakse. Keskel olevast august paistab puutöökojas askeldav meister. Samas viib trepp teise korruse kõrgusel oleva ukseni, mis moodustab veel ühe sürreaalse nihke selles peitepildis: läbi uste ju minnakse … kas siit pääseb ekraani taha? Mäng mitmekihilise, osaliselt mureneva seina ja selle tagant paistvaga on võimalik tänu ülisuurele pinnale. Tõstuki abil maalinguga kahekorruselise maja otsa katnud kunstnik on loonud omapärase, põnevalt nihestatud müstifikatsiooni.

Johan Moorman on tehnomaailma romantik. Mustvee kesklinna maalitud tööl viivad värvilised trepiastmed mängus ühelt tasandilt teisele. Pildi keskel tunneme ära linna sümboli veetorni, vasakul animeeritud eesti rahvuslooma hundi, paremal on veel üks ümmargune lipuga torn. On tükike Peipsi vett paadiga ja rahumärk, mis on ümberpööratult peidetud puukroonidesse. Pilt sulandub koos maja ümbritseva aiaga suurepäraselt linna keskusesse.

Väikelinnade elanikud on alati väga sõbralikud. Sellegi maja inimesed kostitasid kunstnikku kohviga ja kui pilt oli valmis saanud, kutsus üks elanikest, Õnnela Väits, ta tänutäheks paadisõidule.

PRTKRi pehmete nurkade ja lõtvade vormidega leboloomad Jõgeva kaubahalli parkla seinal on grafiti sugulased: suured tähed lebotavad just samamoodi äärelinna seintel, jutustades stoiliselt ja veidi laisalt kellegi (nime) lugu, mille mõistmiseks möödujail koodi ei ole. Asjasse pühendatud teavad, et tänavakunst ei ole päris seesama mis grafiti, kuid hallide seinte kaudu on need omavahel seotud. PRTKRi võis lebovilju looma inspireerida toidupood või, mine tea, ehk ka Jõgeva tuntus sordiaretuskeskusena.

Tänavakunsti salatasandid mängivad olulist rolli Taavi Kase Põltsamaa Kati kohviku kõrval asuvale seinale kantud portreemotiivis. Õrna profiiliga vinjeti taustaks on helesinine ruudustik, kust võib tähelepanelikult vaadeldes leida kaks kehakontuuri, mis on kui juhuslikest möödujatest seinale langenud varjud … Tänavakunstnikud jumaldavad müstifikatsioone, kus isikud tuvastamata jäävad.

Teised kunstiliigid mõjutavad tänava­kunsti. Ülejäänud kunstnike tööd festivalil, kus pole ehk tänavakunstile nii iseloomulikku poleemilismüstifitseerivat urbanistlikku alget, on sellegi­poolest igaüks omal viisil huvitavad. Unikaalsuse annab neile mõjutatus teistest kunstisuundadest.

Nii on kontrastiks PRTKRi loomade ümaratele nurkadele Ingmar Järve sama kaubanduskeskuse kõrvale pikale seinale maalitud Jõgeva visiitkaart, milles on graafilise disaini täpset joont. Perfektse vormiga tähed moodustavad raami Pedja jõele Kalevipoja mõõgaga, raudteejaamas tossutavale auruvedurile ja Betti Alveri käele, mis hoiab sulepead ja lindu poeemist „Valge varese lugu“. Tantsivad naisfiguurid (Jõgeva Eesti naiste tantsupeod) on graafilised ja illustratsioonipärased, samuti Alo Mattiiseni käsi, mis lendab üle klahvide.

Monumentaalmaali mõju on tunda Soome kunstniku Terhi Ekebomi elegantse teosega kaunistatud Põltsamaa kultuurikeskuse fassaadi ja Ülle Ottokari Jõgeva maali „Vanaema õunapuu otsas“ juures. Esimesel on Kuningamägi ja rahvarõiva tikanditelt pärit lillemustrid üldistatud kargeks tervikuks eheda, puhtsoomeliku vormitajuga. Teine – abstraktse raamiga ääristatud portree – on mõtlikum, graafilisem, kuidagi eepilisem. Ottokar uuris enne selle pildi tegemist Jõgeva elanike hoiakuid ja tema teos on küsimustikule saadud vastuste alusel tehtud üldistus.

Kolm kunstnikku said austava ülesande dekoreerida millegi südantsoojendavaga Jõgevamaa hooldekodud, kus teoste publikuks pole kindlasti pealiskaudne flâneur, vaid kaua ja tähele­panelikult teosesse süvenev elanik. Martin Rattas valdab hästi koomiksilaadse piltjutustuse kunsti ja tal ei ole raske kirjeldada kergelt ja humoorikalt miljööd, kus kõrge vanus ulatab käe lapsepõlvele: rõõm tundub olevat puhtam ja raamatute maailm kaasahaaravam kui kunagi varem.

Põltsamaa hooldekodu siseseinale tegi Annika Riim hoopis teist laadi, romantismisümbolitest kantud filosoofilise maali nelja stiihia, loojuva päikese ja tõusva kuuga ning voogava ajalainega, mis kõiki ja kõike pehmelt ning märkamatult kaasa viib.

Terhi Ekebom rääkis, et tema kooliajal lubati poisterühmal üks koolisein maalinguga katta. Ta pakkus ennast neile appi, kuid teda ei võetud kampa. Töö sai valmis ja meeldis kõigile. Siis tegi Terhi üksinda ühele teisele seinale oma maali. Millegipärast ei peetud seda aga vastuvõetavaks ja lõpuks tuli tal endal too pilt maha pesta. Nüüdseks on temast saanud tänavakunstnik, kelle töid on peale Soome ka Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja Brasiilias.