17. oktoobril lahkus meie seast tõlkija Helgi Loik. Ta sündis 3. mail 1950 Kolga-Jaanis Helgi Pihlakuna. 1973. aastal lõpetas ta saksa filoloogina Tartu Riikliku Ülikooli ja töötas siis kümme aastat korrektorina kirjastuses Eesti Raamat. Seejärel elas ta kutselise tõlkijana Tallinnas ja veetis viimased eluaastad Haapsalus. Paraku varjutasid neid viimaseid aastaid stoiliselt talutud hemodialüüs ja lõpuks muudki hädad.

Põhiliselt eelmise sajandi lõpukümnendeil tõlkis Helgi Loik innukalt saksa, aga ka poola keelest, mille ta oli omal käel ära õppinud. Ilmunud tõlgete nimekiri on pikk ja näitab selgelt tõlkija valikuid ja eelistusi: autorite seas on Ingeborg Bachmann, Max Frisch, Martin Walser, Patrick Süskind, Michael Ende ja Bernhard Schlink. Kõigi nende tõlkimine eeldab tõsist süvenemist, Süskindi „Parfüümi“ puhul ka lausa keeleloomet lõhnade maailmas. Helgi Loigu vahendatud poola autorite hulka mahuvad Wisława Szymborska, Henryk Sienkiewicz, Słavomir Mrożek, Janusz Głowacki, Ryszard Kłys jt. Suurt tööd nõudsid Zenon Kosidowski „Piiblilood“ (1988). Toonased lapsed mäletavad ehk veel Ludwik Jerzy Kerni raamatut „Ferdynand Vahva“ (1981) Asta Venderi piltidega.

Loomult oli Helgi Loik meditatiivne ja keeletundlik süüvija ning pole kahtlust, et selline meelelaad kulub tõlkijale väga ära. Igatahes rakendas ta seda oma haigusvabadel aastatel nii oskuslikult ja viljakalt, et jääme teda mäletama tänutundes nii tõlkeloomingu kui ka selle eest, kes ta oli ainukordse inimesena.

Tunneme sügavalt kaasa Helgi Loigu pojale ja lähedastele.

Eesti Kirjanike Liit