Ajakirjanik ja tõlkija Ljudmila Gluškovskaja pälvis kevadel Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse kirjanduse auhinna.* Esile tõsteti raamat „Mu kurbus on hele“ („Печаль моя светла“), mis on pühendatud Ljudmila Gluškovskaja abikaasa, kirjaniku Juri Zotovi (pseudonüümiga Nil Nerlin) mälestusele.
Juri Zotov oli 1994. aastal üks ajakirja Võšgorod asutajaid. Võšgorodi viimase, 2019. aastal ilmunud numbri sissejuhatuses selgitatakse, et ta võttis enda peale kogu toimetamise ja koostamise töö. Tavaliselt esitas ta numbri lõpus ka oma luuletuste tsükli. Nii lõpeb ka ajakirja viimane number valimikuga Nil Nerlini luuletustest. Nerlini arhiivi avaldamine jätkub Gluškovskaja raamatus „Mu kurbus on hele“.
Raamatu avab lühike eessõna „Ja oli hommik …“ („И было утро…“), milles kirjeldatakse Nil Nerlini hommikuid: „Ta kirjutas enne koitu, veel pimedas, märkmikku, mis oli voodipeatsi kõrval, tugitoolil. Hommikul kuni kella kaheteistkümneni dešifreeris ta seda, mis oli kirjutatud pimesi. Kui see õnnestus, oli ta õnnelik ja luges seda mulle valjusti ette.“ Kuid siis tuli viimane hommik … Autor osutab Puškinile, viidates, et „hing pühas lüüras“ ületab maisuse. Hoiak, et inimene elab pärast surma edasi, kumab ka Gluškovskaja raamatu järgmises tekstis, Nerlini raamatu „Kuuring“ epiloogis.
Gluškovskaja raamatu mahukaim, enam kui sada lehekülge pikk alaosa kannab pealkirja „Matrosovka parteris“ („В партере Матросовки“). Tegu on abikaasade kommenteeritud kirjavahetusega 1981. aastast, mil mees elas Sevastopolis ja naine Tallinnas. Kolme ja poole lahus oldud kuu jooksul kirjutati üle 60 kirja, nendele on raamatus lisatud mitu telegrammi ja arstitudengist poja Antoni isale saadetud kirjad. Olude sunnil lahutatud abikaasad kirjutasid teineteisele vaat et iga päev, seejuures olid kirjad sageli mitu lehekülge pikad. Kirjavahetus räägib armastavatest inimestest endist, kuid mitte ainult. Tegu on ka eheda ajastudokumendiga, milles leiab palju hilissotsialismile iseloomulikke detaile. Kerge huumoriga mainitakse näiteks toiduainete ja esmatarbekaupade puudust: „Praegu pole poodides peaaegu mingit köögivilja. Aga kas neid tulebki?“; „Lõpuks ilmusid sibulad – ostsin paar kilo“, „Homme ja pühapäeval üritan otsida kana ja kalkunit, kes teevad näo, et lendavad talveks Aafrikasse“; „„Atlase“ kreemi pole kusagil“. Maailma „kõige lugevamas riigis“ on võimatu lihtsalt minna ja osta vene klassikat: „Jurik! Räägitakse, et on juba saabunud Dostojevski 22. köide (sul on riiulil 20. ja 21.). Kas võtta? Ja kuidas seda teha? Mingit paberit on selleks vaja?“. Valmistutakse kardetavaks hinnatõusuks: „Käivad kindlad kuuldused: 16. septembrist muutuvad hinnad kõvasti, seepärast mõtlen osta paki jahu ja suhkrut.“ Ühtlasi tehakse „vabatahtlikult“ annetus Rahufondile. Ette tuli võtta kohustuslik „sügisdessant“: „Jah, eile roomasime terve päev vagusid pidi. Saak on väga kehv, vahel on kogu vagu ilma ühegi korraliku mugulata. Erinevalt eelmistest aastatest ei ole lubatud isegi raha eest kartuleid koju viia.“; „Sain Antonilt postkaardi, et koristab sovhoosis porgandeid. 3. oktoobrist kuni 20. oktoobrini.“ Ja muidugi see salapärane sooja vee suvine kinnikeeramine linnakorterites! „Terve nädala jooksul pole majas sooja vett ja mõnel päeval pole ka külma olnud. Remondihooaeg…“
Samal ajal käisid abikaasad luuleõhtutel ja imetlesid David Oistrahhi viiulimängu, kurtsid orelikontsertide hooajalise puudumise üle, lugesid kirjandusajakirju, Puškini ja Bulgakovi teoseid … Ja kirjutasid ise. Juri Zotov on oma kirjadele mõnikord lisanud luuletusi: „Sulle või sinu kohta kirjutasin veel luuletusi; ma kirjutan neid ilmselt kuni oma surmani …“ Armastus võimaldas taluda eraldatust ja kõiki raskusi. Ljudmila Gluškovskaja: „See oli armastus, mis polnud 20 aasta jooksul jahtunud, see oli mure teineteise pärast, meie poja pärast, hetkeline reaktsioon sellele, mis toimus meie ümber. Nii hea, et kirjad on kirjutatud käsitsi, mitte arvutist. See toob tagasi aja ja inimsuhted ja elus inimese …“
Raamatus leidub ka muudel eluperioodidel ja väga erinevatest paikadest saadetud kirju – isegi traallaevalt. Peatükis „Muuli ääres“ („У причала“) vahelduvad Zotovi kirjad Gluškovskaja mälestustega, nende vahele on ka lükitud Nil Nerlini salme. Järgnevad katkendid Juri Zotovi päevikust („Enda jaoks“, „Для себя“). „Need pole tavalised päevikud, kus registreeritakse järjestikusi sündmusi, mis toimuvad päevast päeva „välises“ elus. Eilsest-tänasest loogiliselt üles ehitatud kroonikat siin pole. [—] Kuid on sisemine mõtteloogika – see kord tekib iseenesest, ammutatakse tunnete sügavusest, kord läheb alateadvusse, kord naaseb algusesse.“ Need mõtisklused kajastavad isiklikke ja raamatukogemusi. Siit leiab näiteks süžeede visandeid, mõtteid loetu kohta (Puškini „Padaemand“, Ajtmatovi „Kirju koer, kes jookseb mere kaldal“ jm), aga ka Juri Zotovi lemmikkirjanike loendi (Verne, Cooper, Reid, London jt – muide mujal nimetab ta armsaimaks Gogolit). Tundub, et eri aastatest pärinevaid märkmeid on avaldamiseks vaid minimaalselt kohendatud ning püütud säilitada nende autentsus.
Peatükk „Igavene praegu“ („Вечное сейчас“) on raamatu autori päevik aastast 2016. Päevik algab mõtisklusega Nil Nerlini „Kuuringi“ arvustuse üle ja lõpeb märkustega tema „Kolmanda südame“ trükiks ettevalmistamise kohta. Päevikus mainitakse kirjaniku mälestusõhtut; loetakse üle tema märkmetega raamatuid; kantakse hoolt ühise vaimse lapse, ajakirja Võšgorod eest; tsiteeritakse lahkunud mehe värsse ja valmistutakse nende esitamiseks Tartu luuleõhtul; talletatakse unenägusid ja muidugi meenutatakse kooselu. Lesk seab korda kirjaniku arhiivi: „Nagu Jurik ütles, on kümmet aastat vaja, et ainult märkmikke ja arhiivikaustu korda seada. Mul pole seda aega.“ Näib, et kogu Ljudmila Gluškovskaja elu on pärast abikaasa surma pühendatud tema mälestuse teenimisele.
Peatükis „Valitud mustandid“ („Черновики избранного“) on avaldatud lõike Juri Zotovi märkmikust, lisatud kommentaare ning muidugi luuletusi. Teose viimasest, vaid mõne lehekülje pikkusest peatükist „Viimseid öiseid märkmeid“ („Последние ночные записи“) leiame Juri Zotovi öised märkmed ja tema „luuletused pooleldi mahakriipsutatud lehekülgedel, millest mõned ilmselt olid hommikul ümber kirjutatud“. Raamat algas hommikuga, kuid lõpeb öösel.
Tänu huvitavale kompositsioonile tahaksin seda raamatut kohe pärast lõppu jõudmist uuesti lugeda: ülesehitus justkui tõmbab lugeja endasse. Raamat koosneb mitmest ringist. Sisuline keskpunkt asub ühtlasi raamatu keskel, koondades enda ümber teised teemaringid.
See raamat pidi rääkima peamiselt Juri Zotovist / Nil Nerlinist. Ja nii kahtlemata ongi. Aga samavõrra kõneleb teos ka selle autorist Ljudmila Gluškovskajast. „Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.
Ja veel – see on raamat Eestist. Kuigi Eesti teemat selles konkreetselt ei mainita, on see maa lookangas nähtamatult kohal. Autor meenutab 2016. aasta veebruari lõpus oma päevikus Eestisse kolimist: „Valisime Tallinna. Oli väga soe märtsipäev 1980. aastal [—]. See [eelmine] maailm oli meie jaoks õnneks ära lõigatud. Asjad [—] polnud veel jõudnud. Tõime bussiga mõned raamatud endaga kaasa. Esimese asjana pesin rõdu. Seejärel istusin köögis eelmiste omanike jäetud vana tabureti peal [—] ja lugesin Marina Tsvetajevat. Puhkasime. Järgmisel päeval töötasin juba ajalehes Molodjož Estonii, kus Irina Ristmägi võttis mu kõhklemata vastu.“ Raamatus ilmuvad nii eestlastele kui ka vene elanikele tuttavad nimed: Juri Lotman, Boriss Jegorov, Jüri Arrak, Aksel Tamm, Linda Laur, Igor Rosenfeld, Artur Laast, Tatjana Kuzovkina … Ljudmila Gluškovskaja vastuvõtmisest Eesti Kirjanike Liitu teatas talle 2016. aasta märtsis Igor Kotjuh.
Eesti geograafia piirdub raamatus Tallinna ja Tartuga („Täna sajab vihma, aga kaks päeva Tartus olid suurepärased. Kuldne sügis. Erakordse iluga linn … “). Tallinna mainitakse muidugi palju sagedamini, naljatamisi nimetatakse seda Hapenhageniks. Eks anta sellele, keda armastatakse, sageli ka „kodunimi“. Mainitakse Tallinna põhjaosa – Sõle tänavat, kus paar elas; Kaera tänavat, kus asus Võšgorodi toimetus; Stroomi randa ehk Štromkat, kus Juri Zotov armastas teha pikki jalutuskäike ja kus ta kõndis ka oma elu viimasel päeval, 24. mail 2015. aastal. Juri Zotovi päeviku viimased read on kirjutatud üks päev varem: „Pääsukesed tulid. Ja – suur, suur tuul!“
Mereäärne Tallinn on tuntud oma tuulte poolest. Tundub, et need võivad viia endaga kõik – kuid siiski mitte kõik, sest pääsukesed tulevad ikka tagasi. Ja ikka kestab hele, koos pääsukestega saabuvate valgete ööde värvi kurbus, mis nii sageli kaasneb igavese armastusega.
* Teine venekeelse kirjanduse auhinna laureaat oli Nelli Abašina-Melts. Vt Sirp 8. V 2020.
