Nõukogude võim kohandas turumajanduse sotsialismiga ?Bre?nevi pakikese? vormis.  Tahtsid viinereid, pidid ka sihvkasid ja räimepasteeti ostma. Aga võis juhtuda, et viinereid pakikeses ei olnudki. See pakikesesüsteem avaldub reljeefselt ka Kremli diplomaatias.

Eurooplastele tundub pakikesediplomaatia ebaaus, korruptiivne. Ta on harjunud ostma, mida ta tahab, ja mitte saama ?kauba peale? seda, mida ta ei taha. Seepärast tahab Euroopa diplomaatia rääkida läbi iga asja üle eraldi.

Mis on ühist 9. mail, piirilepingul ja riikidevaheliste suhete deklaratsioonil? Moskva väidab, et see on üks ja seesama. Eestlane saab aru küll, et ei ole, kuid laseb end siiski vaidlusesse kiskuda. Sellest on aga vaid kukesamm nõustumiseni. Mis siis, et loogikaga ei ole siin midagi pistmist. Olevat ju kõrgemad väärtused kui loogika: Venemaa positiivne hõlvamine ja unistuste täitumine presidendi ametiraha ning piirilepingu näol.  Nii nagu  korruptsioon saab alguse kiusatusest, tekitab ka salapärane pakike kiusatust, eriti kui selle põhjas terendab ka midagi armast.

 

9. mai ei kuulu Eesti kalendrisse

 

Hämmastav, millise kirega on Eesti avalikkus asunud arutama presidendi võimalikku külaskäiku Moskvasse 9. mail. Rahvusvahelise tava järgi on osalemine sellelaadsetel pidustustel diplomaatiline sümbol. Nii ei võtnud Saksamaa liidukantsler aastakümneid osa teise rinde avamispidustustest Normandias, kuigi neid korraldasid Saksamaa tänased liitlased ja Saksamaa Liitvabariik oli Natsi-Saksa teod hukka mõistnud. Rahvuslik uhkus oli sellegipoolest riivatud ning hukkunud saksa sõduri mälestus püha. Sama sümboolne oli Schröderi otsus vastav signaal ümber hinnata ja anda maailmale uus, teistsugune sõnum. Kuid see ei olnud ega pidanudki olema avaliku debati teema!

Siit küsimus: milline sümbol on Eesti jaoks 9. mai? Kas sel päeval Eesti okupeeriti? Ei! Kas sel päeval Eesti kaotas iseseisvuse? Ei! Kas sel päeval küüditati eestlasi Siberisse? Ei! 9. maid peab Venemaa oma eellasriigi NSV Liidu Saksamaa üle saavutatud võidu päevaks; Eesti seisukohalt siis üks okupant oma võiduks teise okupandi üle. Mis see Eestisse puutub? Eesti ei osalenud riigina Teises maailmasõjas, nii New Yorgi peakonsulaat kui ka Tiefi valitsus deklareerisid hoopiski Eesti neutraalsust Nõukogude-Saksa konfliktis. Järelikult ei puutugi  9. mai Eestisse ja on sümbolina Eesti jaoks olematu. See seisab meie mälus kui päev, mil Tallinna tänavapilti häirisid tuhanded okupatsioonivägede sõjaveteranid. Mõistetavalt riivas see eestlaste õiglustunnet. Mõistetavalt solvab see eestlasi, sest meenutab meile tehtud ebaõiglust. Kuid eestlastele ei ole see ei pidu- ega leinapäev.

 

Piirileping

 

Ligi kümme aastat on eestlastele serveeritud, et piirileping Venemaaga on vaat et ülim riiklik prioriteet. Sellesuunalist ametkondlikku veenmistööd võib tolleaegses olustikus mõista. Eesti püüdis iga hinna eest lahti kangutada ust Euroopa Liitu ja NATOsse. Jutt Tartu rahu piirist ei aidanud niigi utoopilisena tunduvale eesmärgile lähemale. Võimalik, et tähelepanuta oleks jäänud ka Eesti nõustumine piiri muutmisega, kui Venemaa ei oleks sellele üleoleva naeruvääristamisega lääneriikide tähelepanu tõmmanud. Täna ei ole Eestile uut piirilepingut Venemaaga lihtsalt vaja. Eesti on pigem positsioonis, mis võimaldaks õlgu kehitades piirilepinguga nõustuda, kui Venemaa seda viisakalt paluks. Ehk isegi tingimusi seada. Selge, et Venemaa end väikeriigi ees ei alandaks, kui, siis ehk ELi suunal ja sedagi üksnes viimases hädas ja olukorras, kus ta oleks kindel Eesti järeleandmatuses. Venemaa aga ei ole viimases hädas. Õigupoolest ei ole piirilepingut ka Venemaale vaja. Jah, see võiks ehk olla eeltingimuseks viisavabadusele Venemaa ja ELi vahel. Kuid kas viisavabadus on ikka Venemaa tegelik eesmärk, mitte mõeldud Euroopa eksitamiseks? Sest Venemaale sobiks ainult selline ?viisavabadus?, kus nii venelase liikumist läände kui ka ELi kodaniku liikumist Venemaal kontrolliksid Vene ametnikud. Nii  nagu viisavabadus ?sotsialistlikus sõprusühenduses?.

Piirileping on Venemaa jaoks osa pakikesest. Kui ahvatlev: müüa  maha kraam, mida teisel vaja ei ole, ja sokutada kaasa veel midagi vastikut!

 

Deklaratsioon

 

Üks selle allakirjutaja peab kinnitama, et on kõiges eksinud, ning teisel poolel on alati ja kõiges õigus olnud.  Kaasaegses diplomaatias pole  just tavaline, et üks riik teist nii  küüniliselt alandab ja solvab. Venemaal teatakse hästi, milline on 1939. aasta ja järgnenu suhtes Eesti seisukoht, rahvusvaheline hinnang, õiguslik taust ja ajalooline tegelikkus. Kui Venemaa seda sisetarbeks ignoreerib, on see taunitav. Kui Venemaa panustab sellele rahvusvahelises suhtlemises, on see jõhker imperialistlik surve. Millele Venemaa praegu õieti loodab?  Kas sellele, et Eesti kirjutab alandlikult deklaratsioonile esitatud kujul alla? Vaevalt!

Teine bütsantsliku turumajanduse võlukepike on hea tsaari ja halva t?inovniku müüt.  Skeem töötas lihtsalt: paha t?inovnik (ütleme Molotov) ajas vestluskaaslase absurdsete nõudmistega nurka. Siis aga sisenes hea tsaar (ütleme Stalin) ja kutsus t?inovniku korrale. Tsaari kompromiss näis nii suure järeleandmisena, et kellelegi ei meenunudki, mille nimel kokku saadi. Lõpuks aga teatas tsaari ülemteener, et  tsaarist on valesti aru saadud ning kõik jääb nii, nagu paha ametnik ütles.  

Nüüdki tahab Kreml korraldada näitemängu, kus paha ametnik (Lavrov) üle pingutab, hea ja sinisilmne tsaar (Putin), saanud teada, kuidas lood on, seab aga õigluse jalule. Eesti on aga saanud kaasa pakikese mittevajaliku piirilepinguga ja kärbitud deklaratsiooniga (mis kõigele lisaks lubab Venemaal väita, et Eesti on lõpuks loobunud ettekujutusest, nagu ta polekski endine liiduvabariik). Kõige lõpuks näidatakse koht kätte Eesti presidendile. ?Vana sõbra ja võitluskaaslasena? ei kohelda teda nagu vaenulike ELi ja NATO riigipäid, vaid kui sõbralikke SRÜ presidente… Eestile on seda liigagi palju. Äkki ei oleks ametiraha seekord vajagi tagasi anda?  

Kolmas Rooma on suursugune linn, kunagi ei tundu liiast sinna taas põigata… Eriti kui bütsantslik külalislahkus tõotab viivuks unustada argimured. Ununeb koguni raudne loogika, mille üle eurooplased nii uhked on ? et külalislahkus ei ole tihti muud kui kaup idamaisel turul, kraam pakikeses, mis hiljem nii vaimu kui ihu kõrvetab, kuid mille eest tuleb maksta hingehinda.