Meie aja kangelase film algab tema hullumeelse sõiduga läbi Berliini, rikkudes kõiki liikluseeskirju ja rüübates pudelist viina, kusjuures tühi kest lendab keset sõitu aknast välja ja purustab alalhoidlike väikekodanlaste auto esiklaasi. Kuni põhjalikuma laksuni. Ta sõidab mingile masinale tagant sisse ja sealt tulevad välja turjakad skinhead’id. Rainer tõmbab tooli alt pesapallikurika ja astub autost välja. Härjad tõmbuvad tagasi, kuid Rainer pöördub ümber ja peksab segamini oma luksusauto terveks jäänud klaasid, karjub solvanguid, istub tagasi masinasse, vajutab gaasi, sõidab maha skinnide auto lahtise ukse ja kaob telemaastike suunas.
Filmi alguses antud paljutõotavalt jabur võti mahub päris edukalt näiteks „Pulp Fictioni” lukuauku. Edasi läheb nii, et ühel hetkel teeb noor tüdruk Pegah kättemaksuks telesaate põhjustatud vanaisa enesetapu eest oma tranduletiga kamikazet ja sõidab Raineri autole sisse. Rainerile saabub murdepunkt: elu ja surma vahel kõikudes näeb ta nägemust, mis muudab elu. Rainerist, meedia-yuppie’st, saab plõksti meediarevolutsionäär. Sellele aitab suuresti kaasa tema saatest sügavalt solvatud ja teda tappa püüdnud õilistüdruk Pegah. Ega me ei tea ju kunagi ette, millal Kanal 2 „Reporteri” juht Ivar Vigla ootamatult kristlusele pühendub ja ülejäänud elupäevad üksikus metsakoopas palvetades liha suretab, või „Tõehetke” Hannes Võrno väriseva lõuaga end kitsasse pihitooli surub ja kõik oma elu jõledad saladused välja paristab. Nägemus on hea variant Saulusest Pauluse tegemisel.
Kuid filmis algab teine ja pikem pool. Algidee on hea. Rainer, Pegah ja kamp elu hammasrataste vahele jäänud tüüpe võtavad ette plaani: mõjutada kelmil kombel tehnikaga manipuleerides telereitinguid nii, et head ja kultuursed saated hakkaksid edetabelis tõusma, „süldist süldim” aga kukkuma. Värk edeneb, kultuursed saated tõusevad ootamatult reitingutes. Kui sakslased kõnnivad mööda parki ega arutagi eelmise õhtu reality show, vaid luuleraamatute üle oma peos, siis on see sama naljakas nagu musträstas, kes imiteerib mobiilihelinat. Saksamaal on umbes 5000 kodu, kus paikneb seadeldis, mis mõõdab televaadatavust. Hans Weingartner on pärast filmi valmimist antud intervjuus öelnud, et film sai alguse sellest, et tema ei leidnud ühtegi tuttavat, kellel oleks selline mõõtja kodus olnud. Polnud ka mitte ühelgi tuttava tuttaval. Tuleb tuttav ette?
Kahjuks on teise poole nn meediarevolutsionääride seltskond ja sebimine üsna tüütu, nad jäävad ilmetuks, halliks. Positiivsed tegelased ajavad igavat juttu ja naljad on nagu mõnest keskpärasest komösarjast. Weingartner ajab oma põhimõttelist asja. Kui mõni libe ja ülelakutud meediatüüp läbi vingerdab, läheb elu filmilinal kohe lõbusamaks. Moritz Bleibtreu peaosalisena on küll (nagu ka filmides „Lola jooks”, „Eksperiment”, „Baader-Meinhofi ühendus”) muljetavaldav, aga temast üksi ei aita. Üks kriitik netiväljaandes Spiegel Online arvas pärast „Su telekas valetab” vaatamist, et Hans Weingartner on agitprop-režissöör, kel napib eneseirooniat. Sellesarnaseid ja ka teistsuguseid etteheiteid filmile tegid teisedki. Austria päritolu režissöör Weingartner ei suutnud vaikida, vaid võttis oma blogis need lollid kriitikud ette. „Ikka ja jälle kerkib suurkodanliku ajakirjanduse kriitikas esile etteheiteid, et film on plakatlik ja kasutab ise TV-meetodeid. See pole enam kriitika, see on laim.” Ja režissöör lisab, et tegemist on satiiriga, kõik saalitäied vaatajaid on naernud, ainult pressilinastusel oli vaikus. Lõriseb veelgi. Tegemist on tõsise filmimehega, kes tahab kunsti teha ja maailma parandada, aga see film jääb tal siiski vahepeale lohisema. Radikaalsema rahva hulgas on „Su telekas valetab” Euroopas endiselt populaarne, lööge netti „Free Rainer aka Reclaim Your Brain!” sisse ja saate filmilegi pärast väikest laadimist pilgu peale heita. Seda näidati eelmisel aastal Saksa kultuurikevade raames ka Eestis, aga mingil imelikul paduöisel ajal, Tallinnas kell 3.50 kinos Sõprus.