Lahkunud on kunstiajaloolane, pikaaegne Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ja Eesti Kunstnike Liidu vanim ja ka auliige Heini Paas.
Heini Rosilda Paas sündis 6. oktoobril 1918. aastal Mõniste vallas Tämbelse talus. Ta õppis Mõniste algkoolis ja Valga ühisgümnaasiumis. 1938. aastal astus ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, kus valis peaaineteks kunstiajaloo ja inglise keele. Ta lõpetas ülikooli 1945. aastal ja tema diplomile oli märgitud ka bibliograafikutse. 1939. aastal astus Heini Paas korp! Indlasse. Tema õpetajad olid kunstiajaloolased Sten Karling, Armin Tuulse ja Voldemar Vaga.
Aastatel 1945–1948 töötas Heini Paas kunstiajaloo kateedri laborandina ning 1950. aastani assistendi ja lääne kunsti lektorina. Nõukogude võimu karmistudes pidi Heini Paas Tallinna kolima, kus ta töötas kaheksa aastat Tallinna keskraamatukogu bibliograafina. 1958. aastast oli ta Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ning aastatel 1978–1985 skulptuurikogu juhataja.
1969. aastal kaitses ta kandidaadidissertatsiooni skulptor Ferdi Sannamehe loomingu kohta ning astus Eesti Kunstnike Liitu. Eesti Kunstimuuseumis täiendas ta skulptuurikogu, mis tähendas suhtlemist kunstnike ja nende perekondadega, ning ühtlasi uuris kogudesse koondatud teoseid.
Tema pühendunud töö tulemuseks oli Eesti skulptuuri tutvustamine näitustel ning hulk uurimuslikke monograafiaid, isikukatalooge, näitusetutvustusi August Weizenbergi (1976, 1987, 1999), Amandus Adamsoni (2006), Albert Eskeli (1988), Ferdi Sannamehe (1961, 1964, 1972, 1974), Jaan Koorti (1983), Edgar Viiese (1979), Herman Halliste (1959, 1985), Enn Roosi (1969), Ernst Jõesaare (1980), Lydia Laasi (1983) ja Juhan Raudsepa (1996) loomingust.
Heini Paasi elutöö pakub omakorda ainest kunstiajaloo historiograafia uurimiseks, näidates, kuidas muutus XX ja XXI sajandi alguses kunstiajalookirjutuse fookus, teisenesid sõnavara ja võimalused kunsti ja kunstnike käsitlemisel.
Heini Paas kirjutas 2013. aastal oma lühieluloo, kus ta märgib, et eriti huvitas teda August Weizenbergi elukäik ning põhjalikult sai ta selle uurimisele keskenduda alles pensionipõlves. Tagasivaates märgib ta, et just otsene kokkupuude kunstiga, mida võimaldas muuseumitöö ja suhtlemine kunstiringkondadega, aitas süvendada kunstimõistmist ning tegi töö eriti köitvaks. Väga oluline pidepunkt oli talle ka kodutalu, mille saatus oli XX sajandile omaselt muutlik. Kui 1949. aastal küüditatud talunikest vanemad naasid 1956. aastal Mõnistesse, saadi talu tagasi ning see koht jäi Heini Paasile elu lõpuni helgeks puhkusepaigaks. Perekonnas hoiti au sees käsitööd, aga ka rahvalaule ja -jutte, mida käisid kogumas kirjandusteadlasedki.
1983. aastal pälvis Heini Paas Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia Jaan Koorti monograafia eest ning 2009. aastal nimetati ta kunstiteadlaste ühingu auliikmeks. Peaaegu 103aastaseks elanud Heini Paas oli ja jääb Eesti Kunstimuuseumis armastatud kolleegiks.
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstimuuseum
Kultuuriministeerium