Valitsuse moodustamisest on nüüd juba kaks kuud läinud ning mitmesugused tähtajad hakkavad valitsuse tegevusprogrammis kätte jõudma. Alustan algusest: kas teie ettekujutus, mida kultuuriministeeriumis juhitakse ja mida üldse saab juhtida, on osutunud tegelikkusega kooskõlaliseks või toimub valitsemisalas hoopis midagi muud kui see, mis paistis riigikogu kultuurikomisjonist? 

Kultuur kui selline on pidevas muutuses koos inimeste ja ühiskonnaga. Ei ole ministrit, kes eelmiste ministrite tegevusele tagasi vaadates ei mõistaks, et tegutsetud on väga erinevas olukorras. Mitte ainult riigieelarvest tulenevalt. See, mis on tähtis inimestele ja ühiskonnale, puudutab ka ministeeriumi maja väga palju. Muidugi ei olnud ega saanudki mul olla kõigest väga täpset ettekujutust. Tööd on kahe kuu jooksul olnud väga palju, kuid kõigi valdkondade esindajatega ei ole ma veel jõudnud isegi kohtuda. Pilt sellest, mis valdkondades toimub, on hakanud kujunema küll, ehkki ma ei ole jõudnud veel süvitsi iga koma taha piiluda ega igasse sahtlisse vaadata. Mõistmine on aega võtnud, sest ministeeriumi töös on pikkade aastate jooksul igale ministrile langenud oma vastutus poliitika eest, mida igaüks teeb. Minul on omad ülesanded. 

Kõigepealt pandi mingid suunised kirja koalitsioonilepingusse, mis harutati detailsemaks valitsuse tegevusprogrammis. Meil on ka mõne aasta vanused strateegiadokumendid, mis peaksid kultuurielule suuna andma. Kas sellest kõigest on abi ka tegutsemiseks ning tulemuseesmärkide sõnastamiseks? 

Loomulikult on strateegia- ja visioonidokumendid olnud aluseks otsuste tegemisel. Kui valitsuse koosseis muutub, nagu nüüd kevadel, on ka uus olukord, mille määrab paljuski riigieelarve seis, ja kõiki eesmärke ei ole paraku võimalik nii kiiresti täita, nagu kirja on pandud. Kerkinud on ka mõned kiiremat lahendamist vajavad akuutsed probleemid. Kuid, jah, strateegiadokumente ei ole sahtlisse pandud, nende alusel toimetatakse edasi. 

Tegevusprogrammi kultuuripeatükki on suurstrateegiast „Eesti 2035“ sattunud kaks näitajat: kultuurielus osalemine ja ühiskonnarühmade-vahelised kontaktid. Kas seda vähe ei ole, sest need ei ütle midagi selle kohta, mida teevad kutselised asutused ja loojad? Kas kuskil on midagi veel, mis rohkem liha luudele annaks? 

Keeruline. Minu ülesanne on, aluseks võttes kõiki plaane, mida ministeerium kõigi oma väga professionaalsete ametnikega täitnud on, saada ülevaade valdkondades toimuvast. On pikk visioon, kuid palju asju, mida on tarvis lahendada hoopis kiiremini. Vaja on nägemust, milline roll ministeeriumil võiks olla, et inimestel oma valdkonnas oleks võimalik paremini tegutseda, kuidas sõlmkohti lahti harutada ning tõkkeid teelt eemaldada. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena olen mõõdetavaid näitajaid vaadanud ja kolleegidega ka kritiseerinud, et miks neid on nii vähe ja miks need on nii ebaühtlaselt välja töötatud. Kuid ütlen ausalt, et selle osaga ei ole ma veel põhjalikult tegelenud. 

Valitsemisala põhikorpuse moodustavad suured institutsioonid, mis on küll erinevas õiguslikus vormis, kuid üldistatult ühtmoodi käsitletavad. Olete enam-vähem kõigi nende juhtidega kohtunud. Mida saadud infost üldistatult välja tuua, millised on rõõmud ja mured? 

Üldistus on see, et me kultuur on kahtlemata väga kõrgel tasemel, osalejad ja eestvedajad on äärmiselt professionaalsed, ka väga kirglikud inimesed. Kultuur on tugev, see teeb rõõmu ja seda hindab ka publik. Miinuspoolel on vähesed vahendid. 

Keegi kõrgema juhtimise ebaselguse või tegevusvabaduse piiratuse üle ei kaevanud? Näiteks nn asutaja ootuste osas sihtasutuste puhul. 

Asutaja ootustega tegeletakse, mõne sihtasutuse puhul on need juba paika loksutatud, ülejäänud komplekteeritakse aasta lõpuks. Sellega on palju tööd tehtud, ootused muuseumidele on juba suudetud mingisse sõnastatud vormi viia ja mõnele ka edastatud. 

Kas mõõdetavad näitajad on täpselt sõnastatud? 

Ei. Iga valdkonda peab sihtima tema eripära arvestades. Kunsti teadupärast päriselt joonlauaga mõõta ei saa, aga kirja saab panna näiteks ootused programmide, investeeringute, publiku jne osas. 

Kas tekib ka tasakaal tegevustoetuste, finantspoolega? 

Ideaalis peaks tekkima, aga teame, et ees ei oota head ajad. Praegu tegeleme ministeeriumis kokkuhoiukohtade leidmisega ja see on päris valus. Kultuuriministeeriumi eelarve on aastate jooksul nii õhukeseks lihvitud, et ega siin enam midagi väga lihvida ei ole. Saab ministeeriumi tegevuskulusid vähendada, valdkonnast ei ole mitte midagi võtta. Ehk on võimalusi midagi ümber mängida. Põhimõtteliselt oleme võtnud valge lehe ja hakanud kõiki asju uuesti üles kirjutama, et näha, kas meil pole jäänud kogemata kuskile midagi, mida pole ehk ilmtingimata tarvis teha. See on hullult raske ülesanne. 

Kas selle, mida peab tegema ja millest saab loobuda, peavad asutused ja nende juhid ise sõnastama? 

Jah, asutustel on pädevad nõukogud ja see on nende kompetents. 

Aastate jooksul on juhtunud ka tihti nii, et kui asutus on oma kohustuste järgi eelarvetaotluse kokku pannud, ilmneb järgmistes etappides, et asjad on hoopis teisiti ja öeldakse, et tehke kõike, mida olete plaaninud, aga hoopis väiksema toetusega.  

Eelnevalt kokku leppides saab ootusi ka sihtida. Toon paralleeli kultuurkapitalist, kus sihtkapitalid hiljaaegu taas vahendeid jaotasid. Jagada oli näiteks 500 000, aga taotlusi oli enam kui kahe miljoni peale. Ministeeriumi ootused ja võimalused on tarvis ka täpsemalt edastada, et soovid ei läheks teisel pool liiga suureks, mis võib tülinat tekitada. 

Kas tülin ei teki sellest, et ministeeriumil on sihtasutuse nõukogus esindaja, ametnik, kes nõustub nõukogus taotlusega, kuid ministeeriumi jõudes peab hakkama iseendaga läbi rääkima? Peale kipub seal jääma tema teine, ametkonna või poliitika seisukoha ja võimaluste esindaja pool ehk „vabandust, aga raha ei ole!“. 

Mul ei ole veel tekkinud pretensioone sihtasutuste nõukogude koosseisu küsimuses, ma ei ole tõesti jõudnud kõigiga tuttavaks saada. Aga minu vaade on kindlasti see, et seal peab valitsema tasakaal, mis on kindlalt ekspertide ja sisuinimeste poole kaldu. Ministeeriumi esindaja seal peab olema õiglane info edastaja. Asutaja ootuste sõnastamine aitab infoliiklust paremini reguleerida ja selgemaks muuta. 

Mulle tundub, et info jõuab sihtasutustest ministeeriumi ka vahendajata, sest riik on pannud asutuste peale ka kõva bürokraatliku koormuse arengudokumentidest siseaudititeni. Kas ehk selles vallas saaks midagi õhemaks teha? 

Ühistesse süsteemidesse panustamine, et igaüks ei peaks midagi põlve otsas arendama ja sellega kimpus olema, on vajalik, olgu see tugiteenuste või IT-keskus, millega mõnel läheb liitumine hõlpsamalt, mõnel raskemalt. See õhemaks tegemise suund on olnud ja vähendanud koormust. 

Minu kogemus mõnest asutusest on vastupidine: midagi lihtsamaks ei lähe, aga dubleerimist tekib küll.  

Ei tea. Me oleme neid dubleerimise kohti ka üle vaadanud ja püüame aidata, nagu võimalik liitumisel ja ülesannete üleandmisel tugiteenuste keskusesse. Aga eks riigil läheb ka natuke aega asjade paikaloksutamiseks. Ma olen kahe kuu jooksul eeskätt keskendunud sisu küsimustele ja püüdnud leida lahendusi, mis aitaksid kultuuriinimestel ja loojatel tegevusega paremini hakkama saada. Saan aru, et struktuurid ja süsteemid seal taustal on vajalikud, kuid ei ole selleni veel detailselt jõudnud. 

Paljude institutsioonide eelarves kulub märkimisväärne osa kinnisvarale, oma ruumide ja vara ülalpidamisele. Kas kelleltki on tulnud ka sõnumeid, et Riigi Kinnisvara ASiga suhtlemine ei ole kõige toredam ja odavam? Kas seal ei ole kokkuhoiu potentsiaali? 

Küsimusega tegeletakse, aga ma ei tea, kui kaugele eesmärkide seadmisel on jõutud. Meie siin püüame küll oma asutusi viia paremale tasemele, kasutades struktuurifonde ja muid võimalusi, et suurendada energiatõhusust, kulusid kokku hoida, et riigil ei oleks edaspidi nii suurt finantskoormust. Kinnisvara küsimused on äärmiselt keerulised. Näiteks pärandihoidla osas on kokku arvutatud, millist kokkuhoidu annab selle rajamine. Otsustamata on aga, millises vormis seda teha, nimelt, kas seniste ettepanekute alusel, et hoidlad on kolmes kohas, kuhu on kõik kokku kogutud ja hoiustatud nullenergia tingimustel. Aga mis saab nende väljaviimise ja püsieksponeerimise kuludest? Ühesõnaga, hoonete küsimus on kompleksne. Riigieelarvega seoses oleme suutnud üle vaadata oma kinnisvara, eeskätt räägin maatükkidest, mida meil võib-olla ei ole tarvis ja mille kulust võiksime vabaneda.  

Kas sellist vara on palju? 

Tegelikult oleme leidnud ainult ühe asja, aga see on väga väärtuslik. 

Kliimajutu jätkuks: valitsuse tegevusprogrammis on kultuuriminister määratud kaasosaliseks väga paljude kliimaeesmärkide saavutamisel, eeskätt ruumi planeerimise ja kujundamise, aga ka regionaalpoliitika osas, kuigi juhtiv minister on keegi teine. Kuidas kultuuriminister ses protsessis osalema hakkab ja kas ja keda peab juurde palkama, et tekiks pädevus tegeleda teemadega, millega siiani ei ole tegeletud? 

Meil käib see põhiliselt kultuuriväärtuste asekantsleri ja osakonna kaudu, sest neid, nende hooneid ja rajatisi puudutab see enim. Linnaplaneerimise raskuskese on ikka kliimaministeeriumis, meil koordineerib seda nõunik. 

Regionaalsuse mõttes on meil ülioluline roll täita, et kultuur oleks kohal kõigis Eesti paikades. See ei puuduta kindlasti ainult hooneid, nendega käivad kaasas programmid ja tegevus. Riik peab igal pool kohal olema. 

Kas eelarves tähendab see seda, et vähem antakse välja püsiva tegevustoetusena end juba tõestanud tegijatele, kes suudaksid enamat teha, ja rohkem mitmesuguste programmide, taotlusvoorude ja projektirahastusena otse ministeeriumist? 

Seda tasakaalupunkti ma alles otsin. Igasuguste taotlusvoorude kriteeriumide väljatöötamine on siin maja inimesed päris võhmale võtnud … 

… ja iga kord tuleb jama … 

Nii see on. Aga kus on see õige koht ja kes need õiged inimesed, kes taotlusi menetlema peavad? Sellega ma praegu tegelen ka, eriti järgmise riigieelarve vaates: kui meil ei ole ressursse, aga on väga mahukad taotlusvoorud, siis kus jookseb voorude väljatöötamisel, kriteeriumide määramisel ja komisjonide töös rahanatukese jagamisel piir? Milline on riigi osaluse baas, kui tahame sihtasutustele anda suurema vabaduse hakkamasaamiseks, see piisav, mille kõrvale saavad teised pakkuda eriilmelist lisa? Mida ja kui palju on juurde vaja, see tuleb paika saada, aga ma ei tea, kas ministeerium on kõige õigem ja vajalikum koht, kuhu luua komisjone reegleid kirjutama. Need peaksid ikkagi koosnema ekspertidest. 

Mõtlen päris tõsiselt kultuurkapitali peale. Hasartmängumaksu ja aktsiiside tõusu järel prognoositakse kultuurkapitalile päris korralikku tulu kasvu. Kulu aga on praegu betooni poole kaldu, 60,4 protsenti. Minu meelest liiga palju. On küll tore nimetus – kultuurkapital –, aga see peaks olema inimeste loodav sisu, mida toetatakse. Ma ei tea, kas praegu on õige aeg panna betooni raha. Pigem mitte, mina selle poolt ei ole. 

Riigikogu on ju andnud ette suunise viieteistkümneks aastaks, et tuleb panna. 

Seda küll, mõni objekt on juba lepinguga kaetud, nendega ei saa enam midagi ette võtta. Aga miks ei saa riigikogu seda üle vaadata või vähemasti küsida, kui kaugel või valmis nad oma paberite ja asjaajamisega on? Kas ressurss, mis meil vabaneb või kasutada on, peab tingimata selle 60,4 protsendi taga kinni seisma, kuni keegi on valmis suure hoone rajamise alustamiseks? Ma kindlasti ei ole selle poolt. Seda vaadet peaks muutma ja osakaal peaks liikuma sisu ja tegevuse poole. Kui kultuuriministeeriumil tuleb järgmisel aastal nulleelarve, siis kuidas me toetame kultuuri? 

Ja kus see kompetents asub? Kultuurkapital on oma süsteemi väga hästi tööle saanud. Muidugi on see üle koormatud, aga hasartmängumaksust ja aktsiisidest tulenevate võimaluste arvutusi vaadates arvan küll, et kui ka nimekirja mitte lahti võtta, on selge, et riiklikult tähtsate objektide nimekirjas olijad on väga erinevas seisus. Mõnel on kultuurikomisjonile esitatud perspektiiv üldse muutunud. Mis saab Narva kultuurikvartalist? Selle kontseptsioon oli suunatud ainult Vene turistidele. Piirid on kinni teadmata aastateks. Milline on uus kontseptsioon? Loodan, et kultuurikomisjon ja kultuurkapitali esindajad saavad enne riigikogu sügisest istungjärku kokku parema ülevaate saamiseks. Toonitan üle, et minu meelest tuleks maksude juurdelaekumise osa suunata taotlusvoorudesse. 

Kas sellele mõtteviisile on erakonnas ja koalitsioonis laiem toetus? Nagu julgeoleku näitel teame, siis valdkonnale, mis on tähtsuse järjekorras kõrgel kohal, tuleb ka kenasti ja kasvavas tempos raha juurde. Kas ja kuidas saaks poliitilistes ringkondades tekitada olukorra, et kultuur ja selle rahastamine nihkuksid pingereas ülespoole? 

See on minu missioon küll. Esiteks, jah, toetus on. Me ei ole valitsuses veel detailidesse läinud ja loodan, et ei pea hakkama oma sõnu sööma, aga hoiak on täiesti olemas. Ka hoonete ülalpidamine on edaspidi ju riigi kohustus. Oleme riigikogus kinnitanud tähtsate objektide nimekirja ja kasutame nende rajamiseks avalikku raha. Näiteks filmipaviljoni puhul on selge, et selle ülalpidamiskulu ei ole riigilt vaja, mis on tore, ja ehitamisega võiks pihta hakata. Aga nüüd on see probleem, et esialgsest 10–13 miljonist on äkki saanud 28 miljonit. Ehituse hinna kasvu võib ju juurde arvutada, aga nii ei tule lõppsumma kokku. Mis plaan siis ikkagi riigikogule esitati? Kontseptsioon on teekonnal ambitsioonikamaks muutunud, mis ei ole vale, aga – millised on meie võimalused? Ja mida on tegevuse käivitamiseks kõigepealt vaja? 

Kahes asjas ollakse üleüldiselt veendunud. Esiteks, et avalikku raha kulutatakse Eestis kultuurile Euroopa võrdluses protsentuaalselt kenasti, aga teiseks on kogu aeg hästi palju puudu. Milline peaks olema rahastamine, et kõik oleksid õnnelikud? 

Ma ei tea. Kultuuril on muidugi investeeringute komponent juures, aga kui kogueelarvest ära koorida palgad, varasemad saavutatud kokkulepped ja muu, siis on seis üsna nutune. Kultuuriministeerium riigieelarves päris viimane ei ole, aga olukord on ikkagi traagiline. Mul on tunne, et ka riigikogu võiks võtta kultuuri teemadel suurema rolli, olla eestkõnelejaks. Ehk on see sinisilmne, kuid ka kaheksa aasta järel riigikogus arvan, et kultuurikomisjon võiks rohkem kultuuriteemasid arutada, sest nii jõuavad arutelud fraktsioonidesse, inimeste teadvusesse, ka suurde saali. Sest miks meil riigikogu on? Mitte ainult selleks, et kiirkorras maksuseadusi menetleda, vaid et arutleda, debatte pidada. Sellest on jäänud vajaka. 

Kultuuridebatt riigikogus ei saa jääda ainult tasemele, et minister tuleb ja teeb arengukava ettekande või aastaülevaate ja muud väga ei olegi. Mul on kahju, et varem ei ole midagi sisulisemat olnud. Püüan omalt poolt kultuuri põletavad küsimused saadikute ette tuua, et nende arvamusi kuulda, käia fraktsioonides kitsaskohtade üle arutlemas. Kultuuriministeerium ei saa olla ega olegi suletud asutus, kuid arutelu näiteks kultuuri rahastamise üle peaks laiem olema, et ei nähtaks riigikogust ainult eelnõude menetlemist, millest meedia kirjutab. See annaks ka riigikogule kultuuri juurde, inimesed on seal ju täiesti võimelised kultuuri teemadel arutlema, ja eks see tooks ka muudesse teemadesse tasakaalu. 

Koalitsioon soovib – ja see väärib laia arutelu – astuda samme hariduses ja teaduses ammu tuttava teema, nimelt eraraha kaasamise asjus. Kuidas seda teha, milliseid ideid on? 

Mudeleid võib teha igasuguseid, aga kõik algab sellest, kas kultuuri väärtustatakse, kui oluline see ühiskonnas on. Viimase kuu jooksul on väga toredad inimesed avalikkuses sõna võtnud ka mulle olulistel teemadel, näiteks, kuidas me teatreid rahastame, ja see on tekitanud debati. Selle kaudu tekib ka ühiskonnas ühtlasem tunnetus, mis kultuuri väärtus meie jaoks tegelikult on. Ajad on erinevad ja praegu käes see aeg, kui on tarvis kultuurist rohkem rääkida, et kultuuri toetamisest tekkivat kasu ka ettevõtjad võiksid rohkem näha. Ministeeriumis on valminud ka eraraha kaasamise analüüs, kus on ka ettevõtjailt küsitud, kuidas nad asja näevad. Ettepanekuid on ja mul on ülesanne moodustada koalitsiooni töögrupp asja arutamiseks. 

Peamine lähenemisnurk on siiamaani olnud maksuerisuste loomine. Aga äkki on veel võimalusi, loovaid lahendusi? Hea näide on väga hästi käivitunud pillifond. Ma ei ole kindel, et maksusoodustus on eraraha kaasamiseks ainus võimalus. 

Igast kunstivaldkonnast leiame ühe või paar metseeni, aga neid ei kasva piisavas tempos juurde. Kui tahta, et kultuuri toetataks massiliselt, siis kas ei peaks püüdma massidelt raha koguda? 

Riikides on sellele teemale lähenetud mitmeti. Olen poliitikute sellise retoorika üle mõnikord üllatunud, aga on fakt, et Eesti riik toetab eelarvest kultuuri üsna aktiivselt. Mitmel pool on see aga põhiliselt erarahale üles ehitatud. Meie kultuuriruum vajab teistsuguseid lahendusi, kombineerimist seal, kus põimumiskohad võimalikud on. Meid on nii vähe ja me kultuur seetõttu kallis. 

Meie suurtest kutselistest kollektiividest ja asutustest mõnel on suur erasponsor ja mõnel mitte. Kas viga on pigem selles, et ei ole asutustele antud selget suunist sponsorite hankimiseks või ei ole nõukogudes sellealast pädevust, inimesi, kes teaksid, kellel raha on ja kuidas küsida? 

Aja jooksul on aktiivsus siiski kasvanud. Kas selleks on eraldi inimesi vaja, aga nutika juhi ülesanne on kindlasti vaadata selle pilguga ringi ja võimalusi otsida. 

Miks on maksusoodustuste pakkumine kehv plaan? 

Ma ei öelnud, et see on kehv plaan, vaid küsisin, kas see on ainus võimalus. Ettevõtjad on analüüsi kohaselt peamiselt arvanud, et ei ole lihtsalt kultuuri toetamisele varem üldse mõelnud. Hariduses on häid näiteid, nagu iduettevõtjate loodud kool Jõhvis. Ka kultuuri võimalused tuleb ettevõtjatele arutelude käigus paremini kohale viia ja plaanin seda teha. 

Tulen tagasi nulleelarve juurde. Mismoodi selle tegemine käib? 

Rahandusministeeriumist on antud kõigile ministeeriumidele ülesanne leida kokkuhoiukohti. Esialgu just sellises sõnastuses, meile ei ole veel protsenti antud. Kõik on seda äärmiselt tõsiselt võtnud ja eks ole näha, mis kamba peale kokku saadakse. Oleme korra seda juba valitsuses arutanud ja võrrelnud, kes kuskilt ja mida leidnud on. Peamiselt otsime, kas me kuskil raiskame, aga ma ei ole leidnud kultuuris kohti, kus raha põleb. Aga asju, mida saab tõhustada – nagu moesõnaga armastatakse öelda –, olen leidnud küll. Ministeeriumi sees. See ei tähenda, et miski läheb odavamaks, aga võib muutuda efektiivsemaks. Ma soovin küll edasi minna nii, et valdkonda ei peaks puutuma. See oleks küll kõige viimane kaart, mida ei tahaks taskust välja võtta. Püüan leida teistsuguseid lahendusi, millele viitasin enne kultuurkapitalist rääkides. 

Sageli on läinud nii, et raha saab juurde see, kes kõvemini kisendab. Või siis korraldab suhtekorraldusliku avantüüri, nagu kaitseväe orkestri juhtumi puhul. Kas ootate praegu, et valitsemisala hakkaks häälekalt hädaldama või peaks pigem tegema vapra näo pähe ja ütlema, et mõistame kõiki ja teistel on ju veel suurem häda käes? 

Kõigepealt tuleb eelarve läbirääkimisteks ülevaade saada, milline olukord täpselt on. Nulleelarve tähendab seda, et leiame ministeeriumis kokkuhoiukohti. Kas me midagi juurde saame, on keeruline küsimus. Hea, kui ei pea midagi kokku tõmbama. 

Kolleeg haridusminister juba jõudis õpetajatele öelda, et järgmisel aastal palka juurde ei saa. Kas kultuuris on samamoodi? 

Järgmisel aastal palgaraha juurdesaamiseks mingeid lisataotlusi esitada ei saanud, see on see reaalsus. Aga enne kõva häälega hüüdma hakkamist soovitan tulla vestlema. Ma ise annan parima, et valdkonnas tegutsejaid informeerida – keegi ei peaks teadmatuses kannatama. Nagu öeldud, ülesanne on leida kokkuhoiukohti, protsenti ei ole, mis laseb mõne kuu hingata. 

Iga ministeeriumis tehtava hea teoga kaasneb ka raharida. Seega võiks arvata, et vabakutseliste loovisikute sotsiaaltagatiste teema jääb pigem seisma ega leia lahendust. 

Seaduse väljatöötamise ettepanek formuleeritakse sügiseks, mis tähendab, et riigieelarve strateegiasse ei jõua see enne kui ülejärgmisel aastal. Aga kuskilt otsast saab probleemi lahendama hakata, näiteks kasutades kultuurkapitali stipendiumide võimalusi, nii et see kataks ka sotsiaalkindlustuse. Tean, et seda ei ole palju, aga annab mõnele natukenegi leevendust. 

Kõige raskema küsimuse jätsin kõige lõpuks. Valitsuse tegevusprogrammis on kirjas „Arendame igakülgset koostööd USA kui strateegilise partneriga riigikaitses, majanduses ja kultuuris“ ja et kultuuriminister arendab tänavu novembriks välja Eesti-USA suhete tugevdamise tegevuskava. Mis see on ja kuidas Eesti-USA kultuurisuhete tegevuskavaga läheb? 

Aus vastus: ma ei tea, mis asi see on.  

Tänan!