Heidi Balleti kuraatoriprojekt on ideoloogilise maailmaparandusliku narratiiviga uurimusnäitus, mistõttu pole mitmeti tõlgendatav formaat paslik.

Näitus „Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse“ EKKMis kuni 20. X. Kuraator Heidi Ballet, kunstnikud Marika Agu ja Francisco Martínez, Angela Anderson ja Angela Melitopoulos, Jonathas de Andrade, Adam Avikainen, Cian Dayrit, Bram Demunter, Konstantinos Doumpenidis, Silje Figenschou Thoresen, LaToya Ruby Frazier, James T Hong, Edith Karlson, Ana Mendieta, Tanel Rander, Maarten Vanden Eynde ja Musasa ning Ana Vaz ja Tristan Bera.

Aeg-ajalt oma Facebooki ajajoont kedrates paistavad statistiliselt rohkem silma postitused ökoloogilise hävingu ja vaenu teemadel võimul rahvusromantiliselt meelestatud poliitikute vastu ning ka kunstinäituste avamised. Keskkonnadebatid ja poliithala on andnud tugeva panuse minu ühismeediatarbimise vähenemisse. Seetõttu olin üpriski skeptiline, kui kultuurisündmuste infovoog, mis veel ainsana hoiab mind ühismeedia nabanööri läbi närimast, suunas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse keskkonnakriisi ja rahvusriigi ihaluses poliitika seoseid lahkavat näitust vaatama.

Tekstilained. Näituse on kokku pannud Belgia päritolu Berliinis elav ja töötav kuraator Heidi Ballet ning see hõlmab EKKMi kolme korrust. Esimesel asub kolm mahukat visuaalsele keelele rõhuvat ja hõredalt asetsevat installatsiooni ning kahel viimasel uurimuslikumad ja selgema narratiiviga teosed. Peaaegu kahekümne kutsutud looja hulgas on ka kolm eesti kunstnikku: Marika Agu, Tanel Rander ja Edith Karlson. Ja, noh, Francisco Martínez satub tänavapildis nii tihti mööda jalutama, et tedagi võib pidada juba Eesti omaks või, kui täpne olla, siis tundub, et ta on ennast Eestisse koloniseerinud. Siin ma põrkan muidugi kohe nimetuste rägastiku otsa, sest ei Marika Agu ega Francisco Martínez ole esmajärjekorras ennast kunstnikuna esitlenud, vaid Agu pigem kuraatori ja Martínez antropoloogina. Kuid kontseptuaalse kunsti kontekst ja ka nüüdisaegsuse-janune meediaülesus on selle piiri väga häguseks teinud. Kui kaasaegne kunst hoiab ühelt poolt uusmaterialistlike tuulte tugevnemisel tarbekunstist ja mateeriast kõvemini kinni, siis teiselt poolt triivitakse vabavoolu tekstilainetesse. Nii nagu Robert Rauschen­berg esitles 1961. aastal Iris Clerti portreena telegrammi, millele on kirjutatud trüki­tähtedega „THIS IS A PORTRAIT OF IRIS CLERT IF I SAY SO“ („See on Iris Clerti portree, kui ma nii ütlen“), on üpris sage, et olukorra või vaadeldava objekti kirjeldamiseks kasutatakse visuaalse keele asemel seinatekstina välja prinditud kirjasõna, üldjuhul A4 formaadis ja väikeste naeltega kipsseina löödult. Kunstiteoste kõrval on EKKMi näitusel eraldi üksusena väljas ka kooli infostendi stiilis Heidi Balleti uurimus omamisest, identiteedist ja keskkonnavarude ekspluateerimisest. Lühikesed populaarteaduslikud tekstid on varustatud pildimaterjaliga ning heidavad pilgu eri ajastute identiteedikriisidele. Näiteks Natsi-Saksamaa vere ja mulla ideoloogia või esimene kosmosest tehtud sinise marmorkuuli kujutis, mis õhutas ühtede puhul tunnet, nagu oleks hävingu äärel veerevalt maakeralt võimalik evakueeruda, teistele mõjus fotol kujutatu aga emaüsas hulpiva lootena ning tõi äratundmise, kui haavatav meie koduplaneet tegelikult on.

Läbi kohviku näitusesaalidesse jõudes võtab külastajat vastu roosakas­punases halogeenvalguses koridor. Paremal käel on sissejuhatav seinatekst ja vasakul ekraan, kus ketrab Eric Loweni ja Dan Navarro kirjutatud ning Pat Benatari 1984. aastal edetabelite ülaossa lauldud „Me kuulume“ („We Belong“) muusikavideo. Selle loo refrääniridadest on tuletatud ka näituse pealkiri „Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse“. Kirgliku 1980ndate poproki naiiv­idealistlikud armastussõnumid, ülevalgustatud haloga videopilt, patšokid ja lõpukaadrites suhkrustatud kirsina liituv lastekoor loovad roosauduses kiirguses viimasel ajal nüüdiskunsti vastuvõtuks poolkohustusliku retro-emotsiooni. Emotsionaalselt reisin Youtube’i kaadritest loodud alternatiivmälestustesse. 1980ndad – kõik on võimalik: Gorbatšovi perestroika paneb jääkaane sulama, hakkame kõik laulma, kõik laulavad, eestlased laulavad vabaks, Wembley staadionil laulavad popikoonid Etioopia näljahäda leevenduseks „Do They Know It’s Christmas“, teisel pool ookeani laulab rokiladvik sama eesmärgi hüvanguks John F. Kennedy staadionil „We Are the World“.

Heldimusega hakkan liikuma mööda roosatavat koridori edasi, kuni komistan esimese nurga taga hülgeraipele, mille Edith Karlson on maha vedelema jätnud, ning see toob mu ulmapilvedest tagasi maa peale nagu teadmine, et „Live Aid’i“ käigus Etioopia näljahädast päästmiseks kogutud läänemaailma raha haihtus suures osas Mengistu Haile Mariami valitsuse korruptsioonimasinasse ning leidis otstarbe Nõukogude Liidult relvade ostmiseks, mis süvendas kriisi veelgi.

Hiljem tiiruga läbi kolme korruse tagasi alla Karlsoni teose juurde jõudes tundsin, et pärast tundide viisi tekstide, sõnaliste kuuldemängude ja dokumenteerivate videote kogemist pole minusuguse materialismiarmastajale midagi paremat, kui on üks maas vedelev inimmõõtudes hülgekorjus. See on juba puhtalt maitse küsimus, aga kui mõnikord ähvardab liigseletav tekst muuta kunstiteose teksti illustratsiooniks, siis EKKMi kahel viimasel korrusel eksponeeritud teosed kippusid enamasti sedavõrd tekstikeskseks, et ka pildiline illustreeriv osa oli taandunud. Nagu mainisin, siis põhjustas nördimuse pigem maitseharjumus kui teoste kvaliteet, sest tülpimus sõnadest tabas mind ka pärast mitmeid aastaid, kui olin vaadanud ainult füüsilist teatrit ja nüüdistantsu ja läksin tekstikeskset monolavastust vaatama. Seal ei saanud ma ühel hetkel enam aru, miks see näitleja laval kõike mulle puust ja punaseks vatrama peab. „Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse“ on omal moel uurimus-näitus, kusjuures ideoloogilise maailmaparandusliku narratiiviga. Seetõttu tundub mulle, et liiga avatud otstega ja mitmeti tõlgendatav formaat pole kuraatori sõnumi edastamiseks paslik.

Toores materialism. Edith Karlsoni teosekomplekti teise osana hülgeskeleti kõrval seisev kasvuhoonekilest õmmeldud ülikond mõjub seevastu tänavakunstilikult löövana. Selline Banksy stiilis sümbol, millest paiskub hetkega rikkalik seostetulv. Rikka mehe, toonitan, mehe kuue rinnaesine on täis tema firma, tehaste, Ameerika muskliauto, lennatud kilomeetrite ja ükskõiksuse tekitatud kasvuhoonegaase. Inimlikkusest tühi poliitiku ülikond, mis seisab erainvestorite rahakottidest ehitatud barrikaadil.

Minu rõõmuks mängib toore materjaliga ka alumise korruse teine teos. Video- ja performance’i-kunsti traagiliselt hukkunud suurkuju Ana Mendieta taies oleks mind toonud EKKMi juba ainuüksi võimaluse pärast sedavõrd sümpaatse kultusisiku videot suures formaadis kogeda. Maasse kaevatud ja kangaga täidetud figuuri süütamine on poeetiline žest, mille käigus maailma­kodanikust kunstnik mõtestab oma sidet maa ja piiridega. Edasi jõuan Jonathas de Andrade videoteoseni „Kala“. Veidi rohkem kui poole tunni jooksul on kunstnik jäädvustanud Brasiilia kirderanniku kalureid, kes pärast saagi kinnipüüdmist hiiglaslikud kalad rinnale kaissu võtavad ning neid kuni nende viimaste hingetõmmeteni embavad. Koos maskuliinse üleolekuga on vaataja ette toodud rituaalne helluse akt. Elul kesta võimaldav elu võetakse vastu armastusega ja lohutust pakkudes. Etnograafiline dokumentaalfilm viimasest austusavaldusest osutub kataloogi uurides aga mockumentary’ks ehk dokumentaalkaadrite stiilis lavastuseks. Siin avaldub üks põhjustest, miks on Facebooki seina ökolahingud, vaatamata üllatele eesmärkidele, mulle sedavõrd vastumeelt. Pole mingit põhjust karta, et keskkonnaaktivism võiks maailmale kahju tuua, kuid tundub naiivsevõitu arvata, et 7,7 miljardi inimese tähelepanu saab võita vaid puhta südame ja vankumatu tahtega. Jeanne d’Arcina üle ookeani maailma hiidpoliitikutega püha keskkonnasõtta sõidutatud Greta Thunberg on nagu Rooma leegioni lahingumärk. Lööv ja selge sümbol, mille alla on lihtne koonduda, kuid skisofreeniliselt kisklevas meediakäras ja emotsioonidele rõhuva rahvamassi eufoorias jäävad selle märgi kandjad pahatihti märkamata.

Võib kahtlustada, et keskkonnateemasid lahkavad näitused on nagu kodulootunnid, mis mõjuvad kogudusele jutlustamisena. Suure tõenäosusega satub näitusele väga vähe inimesi, kes vastsündinu süütute silmadega on sunnitud esmakordselt avastama, et sellise röövtarbimisega pole varsti enam midagi ärandada, olukord on sitt – ja see pole tuleviku väetis – ning liigkasuvõtjad on lükanud oma karvase kämbla poliitikute pärast sisse, et neid käpiknukkudena omakasu huvides suunata. Vähemalt mina ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes ei hoiaks elementaarsest vastutustundest elu ees looduse reostamise teemal kätt pulsil. Paraku pean tunnistama, et see alalhoidlike lähiring koosneb enamasti pehmetest humanitaaridest. Paar nädalat enne näituse külastamist küsiti mult kui ülikooli õppejõult, ega traditsiooniline kõrgharidus ole mitte oma elu ära elanud? Näiteks kohustuslikud universaalsed üldained, nagu filosoofia, millel kaootilises ja lühikesi meemilikke lööklauseid eeldavas ajastus enam kandevõimet ei ole? Teame ju, et pärast aastatepikkust keskendumist ühele teemale suunduvad värskelt valminud kõrgharitud viljad kohvikutesse latesid tegema. Millisele ettevõttele on vaja trobikonda noori, kes võivad vabalt paar tundi hegelliku filosoofia üle arutleda? Hegelist kõhtu täis ei saa ja Kanti seljas tööle ei ratsuta. Kantiga ei ole küll kedagi tööle minemas näinud, kuid üksinda diiselmootoriga linnamaasturis istumise asemel koos Valdur Mikita või Noam Chomskyga ühistranspordis sõitmas olen mõnesid näinud küll. Just seetõttu meil seda vana head humanitaarharidust vaja ongi. Vahet pole, kas fookus on suunatud maalikunstile, jaapani filoloogiale või antropoloogiale, märksa enam tuleks hinnata sellega kaasa tulevat kriitilist mõtlemist ning võimet lööklausete asemel läbi näha nende taga asuvaid konstruktsioone. Võimet luua keskkonnatemaatilisi teoseid, mis ulatuvad läbi pealispinna ning rikastavad ökoloogilist südametunnistust.