Vahur Laiapea on portreteerinud Tiina Rekandit, kes õpetab eesti keelt Krimmis Krasnodarka ja Aleksandrovka külas. Filmi proloogis kuuleme eestikeelset isamaalist laulu puhtvene kalmistul. Diktoriteksti  abiga saame teada, et lauljad on õpilased, kellele meeldib eesti keeles laulda. Nõnda on koos tegelikkus ja õhkõrn lootus, et ehk jääb meie keel seal, venekeelses Ukrainas, tatarlaste ja paljude-paljude teiste rahvaste maal, püsima. Järgmises episoodis lauldakse diskoõhtul juba vene rahvalauluks kujunenud Vassili Solovjov-Sedoi „Õhtud Moskva lähistel”. Diskopeo järel algab käimlaremont (eks vihjab  seegi kultuuride erinevusele) – noor naine saeb käsitsi prill-laua alust! Kemmergu uksele maalib Tiina „Kuivkäimla” (vaatajas tekitatakse küsimus: kes sellest aru saab?) ja hakkab siis Krasnodarka küla hümni kuulama. Filmidraama püsib kontrasteerimisel, seda ka tõsieluteose puhul; „Krimmi õpetajas” näemekuuleme vastandusi algusest peale.

Olen sellepoolest „Krimmi õpetaja” eriline vaataja, et olen ise seal viis aastat tagasi  koos Livia Viitoli juhitud eesti kirjarahva delegatsiooniga käinud. Toona oli õpetajaks Helle Aunap. Võin võrrelda olusid, tunda taaskohtumise elamust. Ka mina olen ülestõstetud tünnist meisterdatud hädaduši all end kastnud! Arvuteid tollal sealkandis veel ei olnud, ei koolis ega külas, nüüd on need seal olemas. Kas progress? Ka humanitaarabi Eestist toona ei toodud, nüüd seda tehakse. Siis sõitis kohalik rahvas külast  külla suure õhkrehvidega plaanvankriga, mida vedas kaks hobust. Nüüd on käima pandud buss, ent Tiina püüab nagu tema eelkäijadki liikuda jalgrattal. Ka selle sõidukorda sättimine vajab meistrimehe oskusi nagu eelmisedki tööd. Viimaks tuleb ratast hoopis käekõrval lükata, et kooli jõuda. Nii see portree Tiinast edeneb, ikka kohalike olude taustal, näidates noore naise oskust Krimmiga kohaneda. Mind võttis päris nukraks episood, kus  Krasnodarka eestluse eestvedaja Rita Kadilkina Tiinale fotoalbumi ning mõnede piltide juurde ütleb: „See ka suri ära. See suri eelmisel aastal. Eelmisel aastal üldse suri meil palju eestlasi”.

Osa lahkunuist olen ma ju näinud, nendega juttugi puhunud! Nii voolab liiv läbi sõrmede … Ent Rita Kadilkinast endast on minulgi kõige paremad mälestused. Nüüd nägin seda tragi ja omakasupüüdmatult heategevusele  pühendunud naist ekraanil. Huvitav on jälgida tema keelt. Sõnavara pole just eriti rikas, kuid jutt on aktsenditu. Laiapea oskab ikka leida kõneka detaili ja selle esitada. Rita Kadilkina on oma lambad ristinud eesti õpetajate nimede järgi! See oli mul toona kahe silma vahele jäänud. Kas siin on mingit sümboolikat? Või olen ma seda vallatut küsimust esitades oma kultuuri ja keele ahelais? Turgi aladel teatavasti peetakse lammastest  väga lugu, üks levinumaid meeste eesnimesid on seal Baran (lammas), ainult meie võrdleme lammast ja lauajalga. Ja Krimm on olnud turgi-tatari ala mitu korda kauem kui slaavi territoorium.

Rita peres on lehmalüpsjaks loomulikult mees, Rita eesti keele kaotanud poeg. Kes siis keerukat tööd naisele usaldab! Ainult Tiina peab ise hakkama saama. Kui teised on hädas eesti keelega, siis Tiinal pole vene keel just kõige väledamini suus. Nõnda  õpitakse vastastikku, Tiina saab venekeelsete tekstide koostamisel abi eestluse eestvedajalt Rita Kadilkinalt. Erilist harjutamist vajab sitik-ж hääldamine. Nii need asjad käivad: mida paremini valdab Tiina vene keelt, seda etemini saab ta õpetada eesti keelt. Igasugune kasu on vastastikune. Tiina õpib ka kitarrimängu, vene sentimentaalseid laulukesi, ja eesti juurtega bardilt. Kõik on sõlmes nagu rahvaste paabelis ikka. 

Haridusministeeriumi toetatud eesti keele õpe välismaal on asja eest Eestilegi. Kooliaasta alguse pidulikkus seob enam-vähem kõiki kultuure ja tekitab vaatajas ehk hõllanduse. Seda ma ei teadnudki, et Krimmis on 1. septembrile antud mõnevõrra politiseeritud, Ukrainameelne sisu. Mis sa teed, kui poolsaarel pole vähe neid, kes kipuvad naaberriigi rüppe! Tsaaririigi koloniseerimispoliitika muutus. XIX sajandi kolmandal veerandil said hõivatud  aladel viljakaid maid veel luterlased, sajandi lõpul ja XX sajandi alguses muutus õigeusku minek enam-vähem kohustuslikuks, tõi kaasa suuri soodustusi, nagu nõukogude perioodil parteisse kuuluminegi. Aleksandrovka naaberkülas, samuti kunagi eestlastega asustatud Pervomaiskes loeb Rita Kadilkina sugulane eestikeelset piiblit ja see on luterlik. Iseenesest ei ütle see asjaolu veel küll mitte midagi konfessiooni kohta, kuid näitab juuri. Samas  kodus katavad seinu vaibad. See on kindlasti turgi komme, huvitav ainult, kas tulnud otse krimmitatarlastelt või mõne teise rahvuse vahendusel? Tiina tunnid mööduvad sujuvalt. Õpetajal peab olema aurat, külgetõmbejõudu nagu dirigendil. Orkester ei mängi taktikepi suunamisel, vaid teeb seda dirigendist hoovava muusika järgi. Õpilased ei õpi selle järgi, mida õpetaja neile seletab, neid nakatab õpetaja  isiksus.

Portreefilmist näeme, millise innu on Tiina oma õpilastes äratanud. Ent klassipingis istuvad ainult tüdrukud. Kas Krimm on hariduse feminiseerumisel meist ette jõudnud? Meil algab neidudemeri gümnaasiumi viimastest klassidest, uputab ülikoole, kas sealkandis kaovad elumerre juba põhikoolipoisid? Keelehuvi ajendab mõnikord soov oma keskkonnast välja rabelda, mõned arvavad, et  emaduse salakood organismis suunab neide tegevusele, mis tagaks tulevikus suurema võimaluse saada terveid lapsi. Kas ka Krimmis on sedaviisi? Tiinal tuleb teha isegi aidsi test, et saada tööluba Ukraina Vabariigis. Kas see on diskrimineerimine? Ukraina maksustab seltse, mis ise vaevalt hingitsevad, meil antakse MTÜdele võimaluse korral veidike toetust. Nõnda tulebki Krimmi Eesti Selts kinni panna.

Poliitikas ei ole üldjuhul midagi rumalusest sündinud juhuslikku, kõik on teadlikult tehtud. Kas Ukraina tahab maksustades ning teisigi bürokraatlikke riukaid kasutades välja suretada teiste rahvuste elu oma riigi territooriumil? Või kammitseda üldse altpoolt tulevat initsiatiivi? Laiapea oskab kritiseeridagi vaoshoitult. Üksiku tabava episoodi järgi on avatud Stepi-Krimmi sotsiaalne ja majanduslik taust. Kuidas Rita poeg maantee ääres kokkuostjale  lehmalt lüpstud piima müüb – sellega on kõik öeldud. Ah nõnda see elu seal käibki! Pole imestada, et inimesed sealt ära kolima kipuvad. Üsna lõpupoole näeme jälle kalmistuepisoodi nagu alguseski. Ent sedapuhku ei kõla eestikeelne laul, vaid Rita Kadilkina jagab lahkunud lähedastele kommi. Surnute toitmine on paganlusest pärit kaunis slaavi komme, mis näitab austust esivanemate vastu, igavest sidet nendega. Huumorinoote lisab asjaolu,  et Rita koer Dunai kõnnib perenaise kannul ja sööb kõik hauale pandud kommid ära. Nii saavad iidsest traditsioonist osa elavadki, seda nii vaimselt kui materiaalselt. Üks rahvapõlv läheb ja teine tuleb …

Laiapea lõpetab oma filmi siiski optimistlikult: laste kelgutamislustiga esimesel lumel ning edasi naistepäeva tähistamisega, kui neiud laulavad eesti keeles „Tere hommikust, Eestimaa!”. Kas vihje salaigatsustele? Laiapea  „Krimmi õpetaja” järgi otsustades on Tiina hea õpetaja. Ja ka hea asjaajaja, kes ajab krimmieestlaste asju Eestiski. 53 minuti jaoks uudislikkust siiski ei jätku, film venib veidi, selles on kordusi. Diktoritekst on soe, Laiapea ei ole tarvilikuks pidanud avada krimmieestlaste ajalootausta. Panin vilksamisi tähele, et subtiitrites oli (Aleksandrovka kooli direktrissi venekeelset juttu tõlkides) vene, eesti ja ukraina keele kõrval mainitud Krimmi  keeltki ning see oli ilusti ja õigesti kirjutatud suure tähega. Täpne on aga T-särgi tõlge vene keelde – futbolka! Niisugune korrektsus teeb au. Jätkuks seda igal filmimehel, igal subtiitrite ümberpanijal! On ju subtiitrid tavaliselt üsna keelevigased, täis tõlke- ja õigekirjaapse. Laiapea kaamera on tabanud sumesinist Krimmi taevast ning avara ja piiritu stepi uduseid hommikuid.
Loodust oleks võinud olla  ehk rohkemgi, samuti meile võõra tänavküla maastikku. Nagu eelmistest Laiapea filmidest nii voogab „Krimmi õpetajastki” heatahtlikkust, autor oskab paljuütlevate detailidega filmikeeles kõnelda.