Mängufilm „Väike Joe“ („Little Joe“, Suurbritannia-Austria-Saksamaa 2019, 105 min), režissöör Jessica Hausner, stsenaristid Géraldine Bajard ja Jessica Hausner, operaator Martin Gschlacht. Osades Emily Beecham, Ben Whishaw, Kerry Fox jt.

Cannes’i Kuldsele Palmioksale kandideerinud „Väike Joe“ on Austria režissööri Jessica Hausneri esimese ingliskeelse filmina tema karjääri murdepunkt. Tänu akuutsetele teemadele, nagu antidepressantide tööstus ning töötava üksikema positsioon ühiskonnas, on film pälvinud ohtralt vastukaja. „Väikese Joe“ edu on suuresti võlgu ka peategelase Alice’i rolli eest Cannes’is parima naisnäitleja tiitli pälvinud Emily Beechamile.

Alice navigeerib kahe elu vahel. Ühe keskmes on tema teismeline poeg Joe (Kit Connor) ja teist täidab alles varajases arengueas Väike Joe – toalill, kes lubab õnnelikuks teha kõik inimesed, kes tema eest korralikult hoolitsevad ning temaga regulaarselt räägivad.

Alice on ratsionaalne, tasakaalukas ja süstemaatiliselt tööle pühendunud. Noore ema tee kulgeb samas suunas kolleegide ja pojaga, kuni nood ei jää ette tema eneseteostusele. Alice tajub väga hästi, et peaks oma poega armastama rohkem kui tööd, ning tunneb end seepärast rängalt süüdi. Ta teab, et suudab saavutada mõistusega rohkem kui südamega. Nii saab Väikese Joe aretamisest Alice’ile võimalus turgutada oma puudulikku emainstinkti teaduse abil ja panna end tundma nii, nagu üks õige ema end tundma peaks. Pealegi saab nii õnnelikumaks teha kogu ühiskonna – karjääri mõttes vajalik võit.

Esmapilgul tundub lahendus väga lihtne: geenitehnoloogia abil tuleb luua lill, mis eritab oksütotsiini. See stimuleerib ajus õnne- ja emadushormooni ning arendab emalikkust ning lähedusinstinkti. Elukogenud Alice’ile on oluline, et Joe ei oleks võimeline paljunema, kuna muidu ei saaks lill pühenduda talle pandud ülesandele täiel määral. „Aga reprodutseerimine on ju see, mis annab kõigele mõtte ja tähenduse?“ pärib üllatunud toonil vanemteadurist kolleeg Bella (Kerry Fox) Alice’i närve proovile pannes. Bella ainsaks kaaslaseks olnud koera elu lõpeb müstilistel põhjustel järgmisel päeval, käivitades punase õiega potilillede ümber peadpööritava sündmusahela, mis ei jäta puutumata vaataja emotsioone.

Väikese Joe arengut on võimatu takistada. Taim paneb end kummardama kõik, kellega kokku puutub, ja küsib, milleni on inimesed nõus minema, et tunda end igapäevaelu raamides muretult. Õnn on ju üha haruldasem nähtus, ja seda eriti filmi tulevikumaailmas, kus õnne asemel hakkavad mutatsiooni tõttu levima hoopis Alice’i iseloomuomadused. Niisiis sugeneb selle filmi vaatamisel õnne asemel hinge hoopis kummastavat kõhedust.

Hausneri loomingus on läbivaks jooneks tugevad naispeategelased ning tema filmides on seatud teemade kaupa kahtluse alla ühiskonna iseenesestmõistetavused. Kui eelmises filmis „Sõge armastus“* lahkab ta ajas pidevalt muutuvaid hinnanguid poliitilistele ideoloogiatele, siis kõnealuses, oma viiendas täispikas filmis on režissöör asetanud kaalukaussidele Emily emaarmastuse ja tööle pühendumise. Maailma juhtivas geenitehnoloogialaboris tippteadlasena töötava üksikema Alice’i puhul kaldub vaekauss järjest rohkem viimase kasuks.

„Väike Joe“ on Hausnerile esimene kord teadusulme žanris oma ideid edasi anda ning õnnestumises on mänginud suurt rolli pikaajaline koostöö meeskonnaga, sealhulgas kaasstsenaristi Géraldine Bajardiga, kes kõik on panustanud filmitehniliste vahenditega peenekoelise pinevuse loomisse. Põhjalikult läbi mõeldud ja kõigile meeltele suunatud võimendatud tehnilised lahendused teevad „Väikesest Joest“ väljapaistva teose, mille iga element on oma kohal, alates suletud või avatud nööpidest kuni kirvena lajatava ootamatu montaažilõikeni. Eraldi tunnustust väärib see, et tugeva stiliseerituse juures ei ole astutud laialt levinud sinipunase värvilahenduse orki. Üllatavalt on aga filmis kõige monotoonsem hoopis kaamerarežii, millega peaks edasi antama potilille õietolmu kui kõige hirmuäratavama ohuallika levimist.

Filmi operaator Martin Gschlacht on Hausneriga ligi kakskümmend aastat koostööd teinud ning on jätkanud veelgi julgemalt oma stiili, relsside abil katkematu jälgijapositsiooni vahendamist. Gschlacht on keeranud seekord vindi veel rohke pingule, jätkanud pealesõitu kaameraga ka siis, kui tegelaskujud on kaadrist juba väljas. See distantseerivalt mehaaniline lahendus õigustab siin ennast, kuna näitab sündmustiku asemel kurjakuulutava taimse tegelase uut visuaalset tahku. Filmikunstnik Nicola Wake’i loodud klaustrofoobiline keskkond, mis piirdub peamiselt Alice’i kodu ja töökoha, biotehnoloogialaboriga, võimendab oma kitsaste hämarate ruumidega veelgi vaataja ärevust.

Filmi struktureerivad koloriit ja kromaatilisus ehk see, kas värvus on erk või kahvatu-tuhm. Tehnoloogia arengule alla jäänud inimesed riietuvad heledamates toonides kui ümbritsev tehislik keskkond, mida ilmestab mõrkjas punane ning sinine värvipalett. Välja arvatud juhul, kui see võimuvahekord on sihilikult tasavägine. Siis julgetakse värvilummus lõhkuda ja viia vaataja Joe isa elukeskkonna naturaalsetesse ning poristesse toonidesse, kuna lugu on tähtsam imetlusest. Joe isa juures maal või koolis pääsevad ekraanile ka üürikesed päikese ja värske õhu nautimise hetked – kohtades, mis jäävad Alice’i maailmast väljapoole.

Kostüümikunstnikul on „Väikese Joe“ süžee mõistmisel tavapäratult suur roll. Režissööri õde, kostüümikunstnik Tanja Hausner on tegelaskujud põnevalt riietusega psühholoogiliselt kaardistanud, väldinud teadlikult aja- ja kohaviiteid. Alice’i kantud fuksiaroosa liigub ühelt tegelaskujult teisele, tema psühhiaatri lillelised pluusid – koloriidi kaudu sulandutakse ja vastandutakse. Kui Joe esimest korda isa külastab, on detailides fuksiat, kuna Joe hoiab vaimselt Alice’ist kinni, aga viimases stseenis isaga, Alice’iga hüvasti jättes, on fuksia sellest maailmast kadunud. Kõik need elemendid loovad mööda triiksärkide kraesid hiilides pitsitava õõva ulmežanris, mis oleks siiski lahjaks jäänud ilma heliloojate Teiji Ito ja Markus Binderita, kelle aasiapärane minimalistlik looming teeb etteaimamatuna närvikõdi ning hüpnotiseerib tasahilju.

Hausneri julge žanrilise kursimuutuse tõttu on üksikema sisekonflikti käsitlev film saanud palju omanäolisem ning dünaamilisem, kui see olnuks pelgalt draamafilmina. Oma vajaduste ja tahtega heitlev Alice ei ole saatuse ohver, vaid Hausnerile iseloomulikult ühtaegu kangelane ja antikangelane, Filmis „Väike Joe“ ei anta hinnanguid, mis on õige või vale, hea või halb, ega näidata ka näpuga kellegi suunas.

„Me leiame seda, mida otsime,“ hoiatab Bella kujutelmade ja reaalsuse piirimail ekslevat Alice’it. See mõte käib omamoodi kogu filmi kohta, mis esitab vaatajale rohkem eksistentsiaalseid küsimusi, kui vastuseid annab. „Väikese Joe“ süžee keskmes on küll ühe ambitsioonika naise siselahkheli, kuid põhiküsimused on universaalsed. Mis annab elule eesmärgi, kas eneseteostus või teiste armastamine? Kui suurel ja püsival määral võib välismaailm paranda inimeste katkist siseilma? Kas abi on normaalne ja iseenesestmõistetav, kui kõigi tuju kraadi võrra tõsta? Viimase küsimusega tuleb Hausner ringiga tagasi oma tuumidee juurde, et ka kõikumatud tõekspidamised muutuvad ajas.

Ajukeemia mõjutamine parema või koguni ekstaatilise enesetunde saavutamiseks on tänapäeva maailmas ju iseenesest tavapärane. Olgu selleks tablett, pulber või lihtsalt teavitus mobiili­ekraanil. Kas ühe potilille abil kogu aeg õnnelik olla on petlik illusioon, mis tuleb kindlasti ära keelata? Tunne on ju päris, ainult allikas tehislik. „Kuidas tunnete ehedust saab üldse tõestada? Ja keda see ehedus huvitab?“ lajatab Alice’i ülemus Karl (David Wilmot) oma kolleegidele. Nood ei oska sellele kuidagi vastu vaielda ning võimalus oma poolt- ja vastuargumente esitada antakse vaatajale.

* „Amour fou“, Jessica Hausner, 2014.