Kuid Pelevin on omal sürreaalsel kombel tabanud Venemaa elu teiselt poolt peeglit. Sel aastal olevat Viktor Pelevin vene ajakirjanduse andmetel olnud Nobeli kirjandusauhinna kandidaat, kusjuures paljud – ja mitte ainult vene keeleruumis peavad teda kultuskirjanikuks.
Aeg on siiski näidanud ja kinnitanud, et teda on raske teatrilavale tuua või koguni filmilinale transporteerida. Eestis on lavastaja Mart Koldits olnud tema suur fänn ja lavaletooja. Tulemused pole pahad. Filmilinale on populaarne kirjanik oma loominguga jõudnud nüüd esimest korda. Režissöör Viktor Ginzburg olevat kuus aastat romaaniga „Generatsioon P” „maadelnud”, enne kui lõpptulemus kinolinale jõudis. Vene ajakirjandus kinnitab, et võtted kestsid kolm ja pool aastat, sest kogu aeg olid rahaprobleemid. Pole ka ime, kraam on väga kahtlane, kohati tõeline psühhedeelia, kus filmireaalsus ja hallutsinatsioonid lähevad korralikult segamini. Mõned fännid ütlevad, et selge peaga ei saagi Pelevinit lugeda ega Ginzburgi filmi vaadata. Lisaks mängib filmis terve hulk Venemaa tuntumaid ja populaarsemaid näitlejaid. Nad teevad seda hästi, aga selge see, et nad ei teinud seda tasuta.
Viktor (Victor) Ginzburg on Pelevini eakaaslane, 1959. aastal Moskvas sündinud vene juut, kes 15aastasena rändas koos vanematega US Asse. Seal õppis ta New Yorgis filmitegemist visuaalkunstide koolis ja sai tuntuks muusikavideotega, näiteks sellistest artistidest nagu Belinda Carlisle, Jody Watley ja Lou Reed. 1994. aastal äratas ta mõningast tähelepanu dokfilmiga „Lõbus aed” („The Restless Garden”). „Generatsioon P” on Ginzburgi esimene mängufilm. Seda filmi näidati just enne PÖFFi MannheimiHeidelbergi filmifestivalil ja ka mitmel muulgi festivalil on see linastunud. Žüriid ei ole osanud selget seisukohta võtta, seega on suured auhinnad seni jäänud saamata. Aga kindlasti on tegemist tähelepanu äratava filmiga.
Huvitav, kas paarikümne aasta pärast soovitavad professorid üliõpilastele, et kui tahate Venemaa 1990. aastatest reaalset mentaalset pilti saada, lugege Pelevinit. Kaugest ja kummalisest ajast nimega NE P, kui mõned ikka veel ajalugu, numbreid ja graafikuid mäletavad emeriitprofessorid välja arvata, teame, kui teame, põhiliselt ju tänu Ilfi ja Petrovi kirjanduslikule saadikule Ostap Benderile.
Reklaamikirjutaja Vavilen Tatarski peaks ka Eesti kultuuriruumis olema hästi adutav kuju. On ju paljud uue põlvkonna tuntumad kirjanikud ja filmitegijad, kes meelsasti eksponeerivad ennast kultuuri- ja muidulehekülgedel, vähe vaadatavates vaimusaadetes ning viskavad põlglikke märkusi kommertsialiseeruva maailma ja nõmeda väikekodanluse üle, ise innukalt Moolokit teenides olnud mõne reklaamifirma tublid töötajad või siis töötavadki ses vallas ikka edasi. Pelevin isegi oli selle ameti peal, eks tänu sellele ta oskabki nii hästi Tatarski ja tema kaaslaste sõnavara edasi anda.
Vaadake „Generatsioon P” võimalusel ära enne, kui kinod ja televisioon ummistuvad vanadest ning uutest „kõik lõpeb hästi, on ju jõulud” koguperefilmidest. Filmi, romaani ja ka kogu selle äsja kirjutatud loo kohta aga tasub kokkuvõtteks öelda Pelevini sõnadega: „Autori arvamused ei pruugi tema seisukohaga kokku langeda”.