Professor Paul Hoyningen-Huene on Hannoveri Leibnizi ülikooli ja Zürichi ülikooli teadusfilosoof, kes oli veebruaris kahe Eesti doktorikooli, kultuuri ja kunstiteaduste ning keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli Tartus korraldatud talvekooli1 „Fact and Method: data, borders and interpretation“ üks peaesinejaist.
Pidasite loengu „Humanitaarteadused kvantifitseerimise ja hermeneutika vahel“ ning juhendasite seminari süstemaatilisusest humanitaarteaduses. See ei ole just tavapärane teadusfilosoofide huvivaldkond. Miks te tunnete huvi humanitaar- ja sotsiaalteaduste vastu?
Teadusalad on erinevad, neid uurides tuleks rohkem pöörata tähelepanu erinevustele, laiendada filosoofina oma silmapiiri ja analüüsida, mida me teadusest tegelikult teame. Olen huvitatud erinevatest teadustest. Wissenschaft saksa keeles hõlmabki õnneks kõiki ja filosoofina pakub mulle huvi kogu spekter.
Loengus kasutasite teadusliku imperialismi mõistet, sellest räägitakse järjest enam2 – mida see tähendab? Kui palju on seda teie uurimistöös ette tulnud?
Teaduslik imperialism on lihtsalt kitsarinnalisus, vaade, et kõik peaksid olema ühe või teise teaduse, näiteks füüsika sarnased. Olles füüsikat õppinud, tean, mida tähendab olla füüsik, tean seda tunnet, et me oleme parimad, see on kindlasti midagi muud kui olla bioloog – see ei ole öeldud bioloogiat halvustades. Ja olles nüüd teadusfilosoofina humanitaar, mõistan teiste kadedust füüsikute edu vastu. Vahel mõeldakse lihtsalt piiratusest või rumalusest – kui ei tunta teiste alade kohalikku kultuuri –, et üks teadusala on ülim ja kehtestab teistele standardi. Majanduses ja sotsiaalteaduses üldisemalt mainitakse väga sageli teaduslikku imperialismi. Vaadates neid alasid – nad on viimasel ajal laienenud ja kohati ka üsna imperialistlikult.
Kui füüsik ütleb kirjandusteadlasele, et teie standardid peaksid olema samasugused kui füüsikas, on see lihtsalt asjatundmatu. Olen siinkohal väga otsekohene, lähtudes sellest, mida oma töös teen – uurin teadusalasid seestpoolt. Teadushindamine ei ole küll minu uurimisvaldkond, kuid leian siiski, et tuleks võtta aluseks konkreetse uuritava teadusala vaade, mitte selle karikatuur.
Eestis on teadushindamises valitsenud pikka aega kvantitatiivne lähenemine. Laboriteaduste praktika seab normi ülejäänutele. Laboriteadustes artiklite, viidete ja tsitaatide loendamine sobib, kuid kas humanitaarias tuleks artiklid hindamiseks läbi lugeda?
Ma ei ole päris nõus sellega, et humanitaarias tuleb artiklid läbi lugeda. Muidugi on artiklite loendamine ühekülgne ega ole sisuline, ja muidugi teeb selline hindamine liiga humanitaariale, kuid seda eelkõige sellepärast, et humanitaari eesmärk ei ole üldse artiklite kirjutamine. Humanitaarile on kõige tähtsam kirjutada raamatuid. Ma räägin kogu aeg noortele kolleegidele, et pildile saamiseks tuleb kirjutada raamatuid. On imperialistlik loendada vaid artikleid nagu füüsikas, füüsikas ei ole raamat tähtis, humanitaarias on. Raamatu kirjutamine on väga raske. Ma tean, millest räägin, olen elus kirjutanud kolm raamatut3 ja igaüks neist võttis vähemalt kaksteist aastat. Need raamatud vastavad vähemalt kahekümnele artiklile. Samas on kvaliteedi hindamine ja kontroll tegelikult väga tähtis. Olen meritokraatia poolt. Kui võrdleme erinevaid riike ja ülikoole, siis uurimistöö kvaliteedis on suuri kõikumisi, näiteks Mandri-Euroopas on palju nõrku õppetoole ja instituute. Saksamaal ja Šveitsis, kus olen töötanud, on tõesti ka nõrga tasemega üksusi ja keegi ei hooli sellest.
Ega humanitaarid hindamise vastu ole, kuid hinnang peab olema asjakohane.
Hinnang peab olema pädev. Nagu ka oma loengus ütlesin: kui kvantiteeti mõõta, siis peab mõõtma seda, mis on eesmärgiks. Kuid lihtsalt artikleid loendades ei mõõda me seda, mida mõõta soovime. Me peaksime võtma arvesse ka raamatuid.
Teaduslik imperialism näitab ennast reljeefselt interdistsiplinaarses uurimistöös, kus sageli üks või teine partner osutub tellijaks ja teine teenindajaks. Kas teil on sarnaseid kogemusi?
Mitte viimasel ajal. Olen küll märganud tendentsi, et üks või teine võtab juhtiva partneri rolli. Teised otsigu materjali, meie juhime. See on üldisema fenomeni ilmnemine: inimesed teavad oma teadusala ja kohtlevad teise esindajaid teatava ülbusega, kuni näevad, et teises kultuuris on oma reeglid. Omamoodi natsionalism. See kaob, kui puutud kokku teise kultuuriga. Mõistad oma eelarvamuslikkust.
Interdistsiplinaarsus on ametlikult soositud.
Lihtne on soosinguga vigu teha, tegelikult on vaja väga head teadust, mitte formaalset interdistsiplinaarsust. Huvitav oleks teada, kui palju üldse on tegelikku interdistsiplinaarsust, seda tuleks uurida, pakun, et alla 20%.
Osalt on nii ka sellepärast, et interdistsiplinaarses uurimises tekivad kiiresti uued distsipliinid, hübriidid.
Jah, näiteks õendusteadus on selline. Hübriidteadusaladel on reeglina suur huvi üksteiselt õppida. Interdistsiplinaarsus, mis on loodud käsu korras ja see, mis on ajendatud uudishimust, on väga erinevad. Kui ülikoolijuhid ütlevad, et meil on vaja rohkem interdistsiplinaarsust, siis professor ei saa ära öelda. Siis ta teeb midagi, aga tulemus on null. Inimestele on vaja motivatsiooni, on vaja huvi, alles siis on asjast kasu. Nagu näiteks kliimauuringutes on näha.
Sageli öeldakse, et probleemid on tänapäeval komplekssed, nad nõuavad interdistsiplinaarset lahendust. Kuid kes defineerib probleemi?
Sellised probleemid nagu kliimamuutus, keskkonna halvenemine, energia- ja toidupuudus, on muidugi komplekssed. Teadusdistsipliinid ei ole nende järgi loodud. Probleem on selles, kuidas leida teadlased, kes on nende lahendamisest huvitatud. Andes vahendeid tulevad ka teadlased.
Tuleme tagasi teie seminariteema, süstemaatilisuse juurde. Rääkisite teaduslikkuse dimensioonidest ja ütlesite, et teie eesmärgiks ei ole demarkatsioonijoone tõmbamine teaduse ja pseudoteaduse vahele. Minu küsimus on: kes peaks selle joone tõmbama? Kes vastutab teaduse ja mitteteaduse määratlemise eest?
Võtame ühe näite – tubakauuringud. Tubakas on paha, noored ei peaks suitsetama hakkama, seda uuritakse. Või vaatame kliimauuringuid, või meditsiini – kõigis neis esineb ka pseudoteadust. Näiteks Saksamaal on olemas tervisekindlustuse poolt tasutud homöopaadid. Sellistel juhtudel peaks ametliku meditsiini institutsioonid otsustama, mis on mis. Seal võiks isegi teadusfilosoof eksperdina osaleda mingis paneelis, mis võtab arvesse teaduslikke hinnanguid, kuid lähtub avalikkuse huvidest. Kliima puhul on väga raske otsustada. See on siiski vastava teadusala vastutus teha oma seisukoht teatavaks, mitte istuda oma elevandiluust tornis. Oma hea nime eest tuleb ka seista ja avalikkuse ees esineda. Professorid, dekaanid peavad veenvalt esinema oma institutsiooni eest.
Teadlased ei soovi vahel avalikes debattides osaleda, sest publik ootab lihtsaid vastuseid, mida teadlased ei saa anda.
Osalt on asi ka selles, et teadlastel ei ole avalikkusega suhtlemiseks oskusi, avalikkus võib agressiivselt käituda, teadlane ei oska niisuguse olukorraga toime tulla. Kuid tuleb mõelda sellele, kes on asjatundja. See ei saa olla noor algaja teadlane. Kui oled professor, siis see on sinu töö. Nagu firmajuhi töö on esineda firma nimel. Professori või instituudi juhina sa mitte ainult ei juhi oma uurimisrühma, vaid pead olema suuteline ka väljapoole esinema.
Kuidas te tunnete ära, et tegu on hea teaduse näitega?
Ajakirju nagu Nature võib usaldada.
Nii et teie vastus on pigem siis, et institutsionaalsete kriteeriumide abil?
Oleneb, kas usaldad institutsioone või mitte. Loodusteaduses ei ole need liiga laiad, pigem liiga kitsalt spetsialiseerunud. Näiteks Nature on mõnel puhul isegi liiga lai ja konservatiivsemad teadlased on olnud häiritud, et avaldatakse artikleid kasvõi juba mainitud homöopaatiast. Sotsiaalteaduste olukord on teine. Näiteks Sokali afäär4 näitas ju, et teadusväljaandes saab ka rämpsu avaldada. Meeldib see või mitte, kuid loodusteaduste standardid on kindlamini paigas. Karin Knorr Cetina, juhtivaid sotsiaalteadlasi maailmas, leiab näiteks, et füüsika intellektuaalsed standardid on palju kõrgemad kui sotsioloogial. See lihtsalt on nii. Kui tunned natuke füüsikat ja füüsikuid, siis tead ka, et standardid on humanitaaria ja sotsiaalteadustega võrreldes kõrgemad, millest füüsikud kalduvad arvama, et humanitaarias tuleb ette palju sisutühja juttu.
Muidugi on füüsikutest ekslik arvata, et kui füüsika meetodid humanitaariasse viiksime, siis seal olukord paraneks. Aga intellektuaalsete standardite eest tuleb hoolitseda. See ei tähenda, et tuleks hakata äärmuslikuks empiristiks ja nõuda sotsioloogias ja sotsiaalpsühholoogias loodusteaduse laadis andmete kogumist. Kui ei ole andmeid, siis ei ole ükski väide usutav. Selline liialdatud empirism on lihtsalt reaktsioon standardite erinevusele füüsikalistes teadustes ning humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kui sotsiaalteadlane jutustab ainult lugusid, mis on esitatud teadusliku uurimuse kujul – ehkki lugudel on sotsiaalteaduses kahtlemata oluline koht –, kuid kui rääkida ainult lugusid, väitmata midagi teoreetiliselt, siis see näitab, et sellise uurimistöö tase ei ole väga kõrge.
Kas see ei ole ka paradigma mõistmise küsimus: loodusteaduses määrab paradigma standardi. Sotsiaalteadustes ei ole rangeid paradigmaatilisi raamistikke, igaüks peab oma raamistiku valikut põhjendama. Kui Kuhni käsitlust paradigmast lihtsustatakse ja püütakse kõik teadused ühele füüsikalise teaduse paradigma liistule tõmmata, siis paistavadki mõned valdkonnad vähem teaduse moodi olevat.
Jah, aga siin on ka töökuse ja korralikkuse küsimus. Kui paned kirja lause, peab sellele leiduma ka põhjendus. Ajaloolastel on iga lause järel viide. Ajaloolased on humanitaaridest kõige korralikumad, igal väitel on viitena allikas juures. Ajalugu on väga raske kirjutada, sa pead olema väga täpne ja korrektne oma faktiväiteid esitades, samas pead rääkima lugu, mis kutsub lugema. Füüsikaartikli kirjutamine on igav ja tüütu, struktuur on alati sama. Ajaloolane räägib hoopis teistsugust lugu, alustab kusagilt ja lõpetab kusagil, aga see peab olema terviklik lugu ja igal väitel peab olema põhjendus allika näol. Ajaloolased teavad seda väga hästi. Ses mõttes ei pruugi kõrged standardid alati olla seotud paradigmaga. See on lihtsalt küsimus sellest, kas sul on igale väitele põhjendus või siis ütled kohe algusest peale, et see on puhas spekulatsioon, selgitad oma väidete episteemilist staatust, seda, et need ei pruugi osutuda tõeseks – see on intellektuaalse aususe küsimus. Humanitaarteadustes ei ole viimane alati väga kõrges hinnas, inimestel on poliitilised eesmärgid. Kui on poliitilised eesmärgid, võivad intellektuaalsed standardid käest minna. Väga raske on teha head teadust poliitilistest eesmärkidest lähtudes.
Teadusfilosoofias on viimasel ajal palju arutatud teemaks, kuidas võtta normatiivses filosoofias arvesse deskriptiivse iseloomuga teadusajaloo fakte või andmeid sotsioloogilistest teadusuuringutest. Kuidas teie arvates peaks teadusfilosoofia kasutama ajaloost või teadustest pärinevaid empiirilisi andmeid?
Ma arvan, et teadusfilosoofia ilma empiiriliste andmeteta on suure tõenäosusega tühi ja mittemidagiütlev. Kui piirduda vaid normatiivsega, siis ei jää peale loogika midagi alles. Kuid sisukas teadusfilosoofia peab olema teadusega kursis. See tähendab empiirilist tööd. Näiteks teaduse süstemaatilisusest kõnelevas loengus rääkisin sellest, kuidas minu uurimistöö algas puht-deskriptiivselt: kogusin fakte, siis uurisin normatiivseid implikatsioone. Tuleb lugeda, mis teaduses toimub. Kui teed eksperimentaalbioloogia filosoofiat, tuleb ennast sellega kurssi viia.
Mille kallal praegu töötate?
Praegu on majandusteaduse filosoofia minu põhiline uurimisala. Tegeleme täiesti uue suunaga, orientatsiooniparadigmaga.
Kui oled mingil alal juba pikemat aega tegev, siis on vabadust aina vähem. Saad palju esinemiskutseid, öeldakse, et meil on nii huvitav konverents, kas tuleksite peaesinejaks. Ma ei oleks näiteks muidu sotsiaal- ja humanitaarteaduste teemadesse sedavõrd süvenenud, kui mind ei oleks kutsutud talvekooli esinema, aga nüüd veetsin kaks nädalat valmistudes, vaatamata sellele, et see ei ole minu peamine uurimisala. Ehkki mul on seotud teemadel hulk artikleid ja raamat, oli see omaette ettevõtmine. Kirjutan praegu ka vastusartiklit kommentaaridele süstemaatilisuse-raamatu kohta. Olen uurinud realismi ja antirealismi debatti, tehnikafilosoofia on valdkond, mille konverentsidel käin.
Ülikoolides on alanud vastuvõtuperiood. Mida ütleksite filosoofia- või üldisemalt humanitaariahuvilisele noorele, kas tasub neid alasid õppida?
Kui oled algatusvõimeline ja tragi, võid teha magistrikraadi mis tahes alal, ikkagi leiad rakendust. Suured personalifirmad nagu näiteks McKenzie värbavad nii teolooge kui füüsikuid, nii filosoofe kui ajaloolasi. Neid ei huvita, mis on su eriala, nad on huvitatud inimese analüüsivõimest ehk et sa pead näitama oma oskusi ja motivatsiooni. Humanitaaria erialad tõepoolest ei pruugi kohe ametit anda, sageli on töökoha saamiseks vaja kõigepealt doktorikraadi ja aegsasti tuleb endale selgeks teha, missugused väljavaated on. Siis tuleb oma eesmärgi poole rühkida, mitte lihtsalt vooluga kaasa ujuda. Oleneb muidugi ambitsioonidest. Kui tahad oma elus midagi olulist korda saata, tuleb tõsiselt pingutada. Võistlus on karm, vaja on saavutada kõrge tase ja see on võimalik ainult läbi tiheda rahvusvahelise suhtluse.
Teiselt poolt sooviksin veel lisada, mida peaksid tegema ülikoolid, et saada endale parimad üliõpilaskandidaadid. Olen seda paljudes ülikoolides jälginud. Hannoveris avasime rahvusvahelise magistriõppe. Retseptiks ongi avada ingliskeelseid õppekavu. See tekitab konkurentsi. Naabermaadest tullakse igal juhul, kuid kui soovida parimaid üliõpilasi kaugemalt, tuleb hoolitseda selle eest, et õppejõud oleksid rahvusvaheliselt tuntud. Kuulsuste juurde tullakse õppima. Kui olin avaldanud oma raamatu Kuhni kohta, soovisid paljud välismaa kraadiõppurid tulla minu juurde doktorantuuri just selle raamatu, mitte Konstanzi ülikooli pärast. Seetõttu tuleb valida personali nii, et nende hulgas oleks rahvusvaheliselt tuntud nimesid, vaatamata sellele, kas nende uurimisteemad kolleegidega sobivad või mitte – nende rahvusvaheline nähtavus on olulisem. Kui osalesin Konstanzi ülikoolis personalivalikus, ei toetanud ma neid, kelle tööd mulle meeldisid, vaid neid, kes olid tuntud ja tõmbasid ligi huvilisi üle kogu maailma.
1 http://doktorikool.humanitaarteadused.ut.ee/talvekool
2 Vt nt hiljutist kogumikku Uskali Mäki, Adrian Walsh, Manuela Fernández Pinto (eds.), Scientific Imperialism: Exploring the Boundaries of Interdisciplinarity. Routledge 2018.
3 Paul Hoyningen-Huene, Reconstructing Scientific Revolutions: Thomas S. Kuhn’s Philosophy of Science. University of Chicago Press, 2. ed., Chicago 1993.
Paul Hoyningen-Huene, Formal Logic. A philosophical approach. Pittsburgh University Press, Pittsburgh 2004.
Paul Hoyningen-Huene, Systematicity: The Nature of Science. Oxford University Press, New York 2013.
4 Alan D. Sokal, Piire ületades: Kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika suunas. – Akadeemia 2004, nr 6 ja Alan D. Sokal, Piire ületades: järelsõna. – Akadeemia 2004, nr 7.