Eesti keele praegune seis meenutab veidi riikliku julgeoleku paradoksaalset olukorda, ehkki äraspidiselt. Nii heas seisus kui praegu ei ole eesti keel kas või oskajate üldarvu poolest kunagi olnud. Keele staatus riigikeele, kirjanduskeele ja lastekeelena on täiuslikkuse lähedal ning kõnelejate teadlikkus väga suur. Ent ohud, mis lagendiku serval, on samuti aina ähvardavamad. Inglise keel on kogu pealekasvavale elanikkonnale selgeks õpetatud ja kogu meelehorisonte täitev asjaajamine, sealhulgas suhtlus omasugustega, hakkab igaühel üha enam käima planeediüleselt ühtlustatud platvormidel ja teemadel. Ohutunnet hoiab elavana laialt aktsepteeritud prognoos, et 50–90% tänapäeval kasutusel keeltest on aastaks 2100 välja surnud.¹ Aga need arvud on ikkagi hüpotees ja kui nimetatud aasta kätte jõuab, on ilmselt pilt kaldunud ühes või teises või hoopis mingis muus suunas. Selles mõttes ongi tegu samasuguse valdkonnaga nagu julgeolek: igasugustest asjadest tuleb mõelda ning hingekoridori viimases kabinetis neiks ikka valmis olla, aga, rind ees, oma hirmumõtetesse vajuda ei maksa.

Euroopa Liidust on eestlaste keelehoius kujunenud tubli abimees. Juba see asjaolu, et räägime kogu maailmajao kõige olulisema võimukeskusega oma keeles, on mõõtmatu väärtusega. Veel enam, Euroopa Liit mitte ainult ei pea palgal suurt hulka spetsialiste, kelle töö on eesti keelt rikastada, vaid kohustab seaduse jõuga oma asjades seda keelt kasutama. Eesti keele kestmine on Euroopas garanteeritud isegi siis, kui kodumaa ametkondadele tunduks ärieliidi, teadlaste ning ka paljude uue põlvkonna kunstiinimeste ja meelelahutajate eeskujul lihtsalt puht praktilisest vaatepunktist mõttekam inglise keelele üle minna, et näida oma sõnades ühekorraga tõhusam ja väärikam.

Homogeniseerimise suunas

Euroopa Liidu regionaalne globaliseerimisprojekt kehastab aga koduses ja ikkagi veel jõukohases mõõtkavas ka üleilmseid homogeniseerimistendentse, mis võivad keelelisele iseolemisele lõpuks mingit pidi ohtlikuks saada, õpetades meid nende keskel toime tulema. Euroopa Liidu mitmekeelsuse aadete all on ikkagi ka tuulisemaid ja salalikumaid vesi. Ehkki rahvuslikku keelepärandit hinnatakse sõnades väga oluliseks, siis ikkagi ainult seni, kuni see ei hakka toonima igapäevast asjaajamist. Asjaajamine Euroopa Liidu masinavärgi õigustatud keerukuses nõuab, et iga dokumendi kõik keeleversioonid liiguksid kõikides käänakutes rööbiti. Asja iva ei olegi niivõrd selles, kuidas tõlkida mõnd teksti, vaid täiuslikku keeleülesesse vastavusse loodetakse seada iga teksti saamislugu. See, et keeled sellises kombinaadis ühtlustuvad, on täiesti vältimatu. Ning see ei puuduta üksnes õigusmõisteid, vaid jõuab üsna tavalistesse tarinditesse ja sealt mõjutama sõnajärge ja lausestust. Tundub lausa nii, et mida õnnestunumalt täidab mitmekeelne süsteem oma eesmärki, mida enam taanduvad keeleerinevustest tulenevad kaod, seda vähem on tegelikult põhjust selle kompleksi osiseid enam üldse eri keelteks pidada. Vähe pakuks lohutust see, et keeleversioonides ühtlustatud keeleilmad sõnakujudes eriilmelised välja paistavad.

Esialgu avaldub asjalik ühtlustamissurve lihtsalt selles, et kodukeelne tekst tuleb kohmakas. Võib jääda mulje, et Euroopa Liit  on eelkõige suur hulk koledaid lauseid. Süžeed on tõele au andes muidugi ka üsna üksluised, kuid kindlasti tekitab kohatine keeleline saamatus ebamugavust nii neis, keda kõnetatakse, kui ka tegelikult autorites ja vahendajateski. Eurotõlkijatel on kõigil palju head tahet ja vajalikud oskused, aga range trafaretsusraamistik, mis on tegelikult iseloomulik kogu õiguskeele­traditsioonile ka väljaspool Euroopa Liitu, surub oma erapooletus asjakohasuses ilusad kavatsused teinekord uppi. Juhtiv õiguskeeleõpetlane Peter Meijes Tiersma on kunagi tõdenud, et igasuguses „õiguskeeles on peaaegu alati kõige kindlam abinõu kasutada ikka ja jälle ühtesid ja samu kulunud sõnajadu igal pool“.² Juriidiliselt olgu kõik korrektne – kui lubada siinkohal kõlada kulunud kalambuuril. Kui õigusnõuete kõrval on järgitud ka grammatikareegleid (ja ka keelehoolde üksiksoovitusi), ei olegi nagu midagi, mille pealt öelda, et tekst ei ole päriselt eestikeelne, isegi kui süda jääb valutama.

Loomuliku keele struktuur ja õiguskindlus

Jutt ei käi ainult võõrkeelest tõlkimisest. See, millises vahekorras peaksid õigustekstis olema loomuliku keele struktuur ja õiguskindlus, ei ole õiguskeelekorralduses tundmatu küsimus. Vastupidi, küsimus on sage ning eriti saksapärases süsteemiõiguses ollakse seisukohal, et kõige tähtsam on õigussisu adekvaatselt edasi anda. Teiselt poolt nõutakse ikka keelereeglite ja kauni kõla arvestamist. Enamasti öeldakse kokkuvõtvalt, et „tuleb tagada õigusmõtte veatu ja üheselt arusaadav väljendus, minemata samal ajal vastuollu hea eesti keele reeglitega“. Paljudel juhtudel jäävad aga sellised suunised üldsõnaliseks ning täpset erikaalu on määrata üsna keeruline. Ilmselt on igal üksikul juhul alati võimalik leida argumente ühe või teise valiku kasuks. Terviklikumas plaanis oleks aga hea silmas pidada üldisemat eesmärki, mille nimel meie endi meelest kogu mäng käib.

Milleks ikkagi euroasju tõlkida?

Euroopa Liidu mitmekeelsuse põhialuseks olnud demokraatiaprintsiip – olla kõigile õigussubjektidele arusaadav – näib hakkavat ükskeelsete sunnismaiste rahvamasside kahanemisega oma sisulist tähtsust minetama. Kui ühe kindla keele kõnelemine ei ole ainus kõne alla tulev variant, peaks selle kõnelemiseks olema mingi motiiv.

Muidugi, liitlased ei jäta meid ka selles maha. Erinevalt globaalse ilmalava ammendamatutest kognitiivsetest valikutest nõuab Euroopa Liidu õiguslik raamistik iga liikme rahvusliku identiteedi säilimist. Kui endal ideid ja usku ei ole, saame lähtuda tõsiasjast, et eesti keel on liidu ametlik keel ning selles kõnelemist ja selle arendamist oodatakse meilt edaspidigi.

Kodumaise keelekorralduse poole pealt vaadates läheb aga elujõulisel halduskeelel vaja peale kasutatavuse ka seda, et seda ikka soovitaks kasutada. Selleks peab säilima oma nägu. Kõnelejatele peaks jääma võimalus uskuda, et kõige olulisemat saabki väljendada ainult eesti keeles, isegi kui mõni piisk rahvus­vahelist haldussisu maha loksub.

Pealegi on eesti keele isikupära maailma keelteperes ju täiesti selge. Soome-ugri alge erilisust tunnistavad filoloogiaüliõpilaste kõrval ka masintõlke programmid, mis vahendavad suure kõnelejaskonnaga indoeuroopa keeli omavahel juba peaaegu veatult, aga eesti ja selle sugulaskeelte puhul veel funktsionaalsed ei ole. Ka soomeugrilise keeleilma filosoofiline vundament lööb Kaplinski, Mikita ja teistegi tähtsate või igal juhul heakõlaliste leidude tarmukuses aina imetabasemalt helisema. Halduskeele kandilisuse silumiseks on aga puudu vahetükk, mis annaks keeletöötajatele just võõrkeelte ühtlustussurvet silmas pidades kasutusjuhiseid, kuidas oleks eestikeelseid seadusi-määrusi kõige parem kirja panna.

Selline eneseteadlik keelekirjeldus oleks tarvilik just üleilmse platvormistumise ootuses. Peale Euroopa Liidu ja justnagu viimase eeskujul suhtleb või vähemalt püüab suhelda inimestega nende emakeeles iga päevaga üha suurem arv igasugu netipoode ja infoportaale. Tõsi, hakkama püütakse saada odavamalt, lootes sageli vaid sellele­samale masintõlkele. Tänapäeval kipub siiski õiguslik-teaduslik keelekasutuse universaalsuse ideaal laienema keelekorraldusliku vabameelsuse varjus üleüldiseks ning hiilima argikeele ja -mõtte kõikidesse soppidesse – ja üldse mitte ainult internetis.

Nõukogude Liidus nõuti ametlike suunistega kõigi halduskeelendite ühtlustamist vennasvabariikide keeleruumis niipalju, kui üldse võimalik. Kuigi sellest on tänapäevani eesti keeles venemõjulisi jälgi, millest mõned kõlavad isegi juba täitsa omaselt, siis ärgitas see omal ajal keelehooldajates mõistemässu ja utsitas ajama isepäist keelepoliitikat. Tollases ebademokraatlikus süsteemis ei nõutud ju ka muud kui keskameti valmisdokumentide vahendamist, mingit eestikeelset kaasarääkimist tekstide koostamise käigus keegi ei oodanud. Nüüd, ehkki õhkkond on palju sõbralikum, on eluterve umbusk endiselt omal kohal. Üle kõige oleks aga vaja mingil määral argumenteeritud veendumust oma keele ainuvõimalikkuses, et nii iseendale südamesse pugedes leidagi põhjus eesti keelt edasi rääkida.

1 Vt Wikipedia, http://en.wikipedia.org/wiki/Endangered_language

2 Vt Peter M. Tiersma, Legal Langauge. The Univesity of Chicago Press, 1999, lk 96.