Hea nats, tuhandete hiinlaste päästja

4 minutit

Ajad on muutunud, sakslased on välja toonud „Sophie Scholli”, idealistliku Hitleri-vastase tudengigrupi ja muidugi rõhunud pidevalt (ka mitmetes filmides) Hitlerile atentaadi teinud krahv von Stauffenbergile ning tema  kaaslastele. Selle mehe tõi hiljaaegu filmis „Operatsioon „Valküür”” Hollywoodi kaudu laiemalt maailma avalikkuse ette superstaar Tom Cruise. Eelmisel aastal jõudis kinoekraanile veel üks seda sorti mees, Hiina Schindleriks nimetatud John Rabe. Ta alustas juba enne Esimest maailmasõda tööd Hiinas, tõustes lõpuks Siemensi Hiina tütarfirma juhiks. Tema sai kuulsaks 1937. aastal Nanjingis. Jaapani väed vallutasid linna ja korraldasid  metsiku verevalamise koos ohjeldamatute vägistamistega. John Rabe koos mitmetest rahvustest inimestega (ärimehed, diplomaadid, misjonärid) organiseeris rahvusvahelise turvatsooni, kus pakuti varju vägivalla eest põgenevatele hiinlastele. Rabe kui Jaapani liitlase Saksamaa esindaja valiti juhiks. Nende loodud Punase Risti tsoonis leidis varju üle 200 000 hiinlase. Nemad jäid ellu.

Sellisest Hiina Schindlerist on Saksa režissöör  Florian Gallenberger teinud panoraamse ajaloolise filmi. On dramaatikat, julma vägivalda, suurejoonelisi massistseene, ka näpuotsaga armastust ja moraali. Filmis on päris hästi välja toodud, et John Rabe on vana keisriaja produkt, kes suhtub patriarhaalse üleolekuga rumalavõitu pilusilmadesse. Aga selles on ka isalikku hoolitsust nende eest, kui jaapanlaste vägivald läheb üle igasuguse piiri. Lihtsameelsest ja moraalsest ärimehest,  kes ise alguses sellele vastu põtkib, saab kangelane. Ta jääb inimeseks! Peategelane Rabe Ulrich Tukuri esituses on päris mõjuv, tuletab meelde tema mängitud parunit Michael Haneke väga heas filmis „Valge lint”. Ta on küll ehk natuke jäik ja staatiline tüüp, eriti sarkastilise, liikuva ja alati mõjuva miimikaga Steve Buscemi kõrval (doktor Robert Wilson). Kuid sihuke kange olemisega vastu tahtmist kangelane John  Rabe oligi, kohusetundlik natsionaalsotsialistliku partei liige (juba alates 1934. aastast) ja Hitleri fänn. Eks muidugi ole sellisel parteistumisel tihtipeale pragmaatilised põhjused, tänu partei abile olevat õnnestunud luua Nanjingis saksa kool. Tagantjärele tundub John Rabe olevat samasugune „usklik” nagu need bolševikud, kes Stalini soovitusel maha lasti, aga kes karjusid püssimeeste ees „Elagu Stalin!”. Püüdis ta ju veel pärast Hiinast lahkumist  ja Saksamaale tagasijõudmist Hitleri tähelepanu juhtida jaapanlaste sõjakuritegudele, saamata aru, et Hitler oli oma liitlaste käitumise kahel käel heaks kiitnud.

Maailm oli umbrohtu täis kasvanud, aednikurollis diktaatorid pididki seda harvendama, Nanjingi tapatalgud olid paljutõotavaks sissejuhatuseks lähenevale maailmasõjale. Gestapo pani tüütu Rabe vahepeal isegi lühikeseks ajaks türmi.  Film lõpeb tema lahkumisega Hiinast, kuid päris Rabe saatuse närusemad aastad seisid veel ees. Lisaks natside pahameelele sai ta ka Siemensis kõigist vastutavatest ametitest lahti. Sõjajärgsed aastad olid diabeeti põdenud John Rabele surmaeelne agoonia. Inglise okupatsioonitsoonis jäi ta denatsifitseerimiskomisjoni hammaste vahele, ikkagi vana ja teenekas natsipartei liige, kes oli pidevalt tikkunud parteikoosolekutel sõna võtma. Ta suri  viletsuses ja jäi aastateks unustusehõlma. Uuesti koputas ta ajaloolise mälu väravatele, kui 1996. aastal anti Saksamaal välja Rabe päevikud (mis saidki filmistsenaariumi aluseks). Ka Hiinas oli pärast kultuurirevolutsiooni ja kommunistliku diktatuuri leebumist aega meelde tuletada üht veidrat sakslast. Sümbolitest on kindlasti üks meeldejäävamaid hiiglaslik haakristilipp, millega lehvitades ja mille alla varjudes pääsevad paljud hiinlased  Jaapani pommidest ja kuulidest. Gallenbergerit on peetud saksa filmi suureks lootuseks, keda pärjati juba üliõpilasena õpipoisitööde eest mitmesuguste auhindadega. Mehhikos tehtud lühifilmi „Tahan olla” (1999) eest sai Gallenberger 2001. aastal lühifilmi Oscari, 2004. aastal valmis tal Indias sealsete näitlejatega tehtud „Aja varjud”, mis sai mitmeid „hea uustulnuka” auhindu. „John Rabe” ongi tema esimene töö täiskasvanute  klassis, see on üles võetud Hiinas. Ehk oleks ta võinud kaasata ühe kogenuma stsenaristi, praegu on mõned liinid koormavalt liigsed ja dialoogid kohati puised.

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp