Parasjagu käib avaliku ruumi loovlahenduste võistlus, kus otsitakse parimat ideed, kuidas Eestit välisriikide linnade avalikus väliruumis 2018. aastal tutvustada.1 Lahendus peab möödakäija tähelepanu tõmbama, Eesti vastu uudishimu äratama ja kulutulena levima. Teos peab olema keskkonnasõbralik, hõlpsalt transporditav ja korduvalt eksponeeritav või siis ka sihtkohtades samaaegselt esitatav. Võistlusest on oodatud osa võtma kunstnikud, disainerid ja arhitektid. Kuidas aga seesugune teos sünnib, kuidas eeltoodud kriteeriumidele vastavat lahendust leida. Sellele küsimusele vastust otsides võtsin jutuotsa üles kunstikriitiku Maarin Mürgi, kunstnik Flo ja helikeskkondade kujundaja ning muusiku Taavi Tuleviga.
Meil pole selliseid võistlusi vist just palju korraldatud?
Maarin Mürk: Tallinna kultuuripealinna programmis oli 2011. aastal linnainstallatsioonide festival „Lift11“, mille raames korraldasime avatud võistluse. Huvitav oli see, et arhitektitaustaga osalejad kippusid esitama lahendusi, mille teostus oli väga suurejooneline, aga taga ei olnud intrigeerivat ideed. Tundus, et kui arhitekt loob installatsiooni, siis lähtub ta eelkõige nn paviljoniloogikast: efektsusest, erilistest materjalidest, silmatorkavast vormist jne. Kunstnikud esitasid pigem väikesi kohaspetsiifilisi projekte, mis olid huvitavad, aga polnud jällegi väljapaistvad, mida me ka siiski taga ajasime. Osalema ei õnnestunud saada just valdkondadevahelisi segameeskondi. Kui mõelda, kellega me päevast päeva koos töötame, siis selgub, et toimetamegi vaid oma väljal. Niisuguste võistlustega joonistub välja hetkeolukord ning tehakse ühtlasi katse sellest seisundist väljuda.
Flo: Võitmiseks tuleb võistlustingimusi tihti eirata. Kunstnikud on pigem individualistid ega taha segameeskonnas olla, sest puudub selline harjumus. Ka koolis ei tehta väga palju distsipliinide vahel koostööd.
Mürk: Ehk peaks selliste võistluste ettevalmistamiseks korraldama koostöövõimalusi kompavaid üritusi, kas või kiirkohtingu, pitching’u või „Garage48“ laadis ürituse, kus ideede klappimist saab kontsentreeritult kontrollida ja võimalusel jõud ühendada. Nii suuremahuliste projektide puhul, nagu seda on 2018. aasta loovlahenduste konkurss, ei ole mõtet meeskonda värskelt kokku klopsida, aga eks seda kokkukasvamist jõua praegu ju harjutada.
Mida saavad osalema kutsutud kunstnikud, disainerid ja arhitektid päriselt teha? Mis on nende võimuses?
Mürk: Tuleb otsustada, mida Eesti kohta maailmale jutustada, kas rääkida väikesest vaprast riigist, neoliberaalsest soovunelmast vms. See võistlus on kindlasti turundusprojekt, nii et selles kontekstis pendeldab vau-efektiga asi kuskil meelelahutuse ja kunsti vahepeal, mis ei tähenda, et see ei võiks olla mitmekihiline ja üllatav. Kohaspetsiifilisusega ei saa selliste võistluste puhul palju arvestada, aga seda ei tohiks ka täielikult välistada.
Mürk: Paigaga arvestamine peaks pigem olema väljakutse, sest saab ju mõelda n-ö linnalistele tüüpolukordadele: magalarajoon, veekogu, turistlik vanalinn jpm. Eks mõte kipu kohe selliste suurte – size matters – asjade juurde …
Flo: Väga suure asja tegemist on nähtud juba küll ja veel. Tuleks siiski mõelda, millega tahetakse silma paista, kas suuruse või millegi muuga. Võiks teha midagi provotseerivat, intrigeerivat, mille mõju intellektile on pikaajalisem.
Millise viimati nähtud teose või linnaruumi-installatsiooni puhul on olnud erakordne just selle intrigeerivus? Kas oskate tuua näiteid, kus niisugused kõnekad lahendused on olnud ka ökonoomsed ehk transporditavad, korduvalt eksponeeritavad ja/või mitmel pool sihtkohtades samaaegselt esitatavad?
Taavi Tulev: Üks ägedamaid heliinstallatsioone, mida tean, on peamiselt jaapanlastest koosneva meeskonna loodud „Honda kõla / Ayrton Senna 1989“ („Sound of Honda / Ayrton Senna 1989“),2 mille loomiseks kasutati 24 aasta taguseid vormel 1 andmeid, et tuua Ayrton Senna viimane traagiline sõit heli- ja valgusinstallatsioonina ajaloost meieni – lavastati tema sõit kokkupõrkeni. Helitehnoloogia areneb nii kiiresti, kümme aastat tagasi ei olnud võimalik selliseid asju teha, nagu on praegu. Näiteks teen parasjagu Eesti Rahva Muuseumi soomeugri rahvaste osakonna tuhanderuutmeetrisele alale teadaolevalt kõige suurema hulga helikanalitega (120) kujundust. Kohati on see seina sees, nii et kõlareid polegi näha. Heli muudab ruumi tunnetuslikult palju avaramaks, kui see tegelikult on. Sellist asja ei oleks mõne aasta eest saanud teha. Heli kasutamine on kindlasti kasvav trend.
Mürk: Kui mõelda sellele, kuidas teos kulutulena levima panna, peaks mõtlema digikanalite peale. Ühte lausesse koondatud idee, äge välimus ja fotogeenilisus on olulised, sest praegu levivad ideed ju peamiselt pildina. Näiteks EKA sisearhitektuuri osakonna metsaruuporite laialdasele levikule andis hoogu terviklik komplekt: efektne vorm ja kaunid fotod pluss üks selge haarav mõte metsa teistmoodi kuulamisest.
Flo: Ette peaks mõtlema ja planeerima, milline see internetis leviv pilt peab olema, milline on teose fotogeeniline taust, kas taevas, rohelisus vms. Ka töö ise peaks olema võimalikult fotogeeniline. Ruuporite puhul töötas trendikas ökokombinatsioon.
Tulev: Ruuporitele tehti rahvusvaheline turunduskampaania, mis aitas idee levikule kaasa.
Flo: Praeguse võistluse puhul nõutakse ka osavõtvalt meeskonnalt rahvusvahelist projektijuhtimise kogemust ja kommunikatsioonieksperdi kampavõtmist.
Mürk: Kulutulena levimise tagab ennekõike veebileht, kuhu inimene nähtut-kogetut guugeldades välja jõuab. Huvilisele tuleb näidata, et kogetu polegi lihtsalt niisama lahe asi, vaid sellel on mitmed tähenduskihid, laiem taust või lugu. Igast asjast annab küll toota uudise või sündmuse, kuid see ei tohi lähemal vaatlusel laiali laguneda.
Milline kunst, installatsioon või linnaruumiteos levib ühismeedia kanalites kõige paremini? Millised kommunikatsioonikanalid ja -viisid on kunsti levitamisel tulemuslikud?
Mürk: Selleks peavad sümbioosi moodustama haarav idee ja suurepärane teostus. Võtame näiteks Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiige“: intriig on silmapilk selge, interaktiivne ja ligitõmbav. Teine hea näide on minu meelest Salto Venemaale püstitatud installatsioon „Kiirtee“ („Fast Track“),3 mis seob kujundina vabaduse ja liikumise ning mida kannab industriaalpärandi melanhoolia. Kummaski töös pole aga midagi eestilikku ning selle sinna juurdekirjutamine oleks ilmselge ülepingutamine, nii et ma ei tea, kas praeguse võistluse kontekstis oleksid need tööd edukad.
Tulev: 2018. aasta tehnoloogia ja meediakanalite trende me ju ette ei tea. Oleme mustvalgest maailmast jõudnud värvilisse, mustvalgest fotost värvilisse, ehk ei pea kahe aasta pärast olema pilt mitte lihtsalt ilus, vaid liikuvalt ilus. Juba praegugi toodetakse kaameraid, millega saab filmida seda, mis jääb ettepoole, aga ka seda, mis üleval ja all ning selja taga. Need seadmed võivad aasta pärast kõigil olemas olla.
Flo: Iga teos ei saa vastata kõigile seatud tingimustele sajaprotsendiliselt. Sellele võistlusele oodatakse postkaarti, Bilbao efekti, sõnaosavat, silmatorkavat ja Eestile tähelepanu tõmbavat teost, aga neist nõuetest ei peaks nii kramplikult kinni hoidma. Iga kunstnik võiks teha seda, mida ta niikuinii teeb: pakkuda häid töid, lihtsalt veel sotsiaalselt vastutustundlikumaid, teravamaid ja intrigeerivamaid. Teos võib olla ka puhtalt tekstipõhine – paistaks muude vormiefektile rajatud lahenduste seast välja.
Mürk: Hea kunstiteos mõjub ka seletava tekstita, viskab konksu välja ka sõna abita. Edasi tulevad mängu teised kihid ja meediumid, millega saab teose mõjuvälja kasvatada ja selle virvendust üleval hoida.
Tulev: Instagram töötab ju ka tekstita. Pilt kujundab igaühe emotsiooni. Mulle näiteks ei meeldi installatsioonide puhul see, et need tunduvad nii ajutised, suvalised – loodav teos peaks olema midagi täiesti teisest reaalsusest.
Flo: Mulle ajutised asjad just meeldivad. Üks Kiasma avaliku ruumi kunsti võistluse võitjatest oli Nestori Syrjälä teos „Jooksev mees“ („Running Man“). Ülikonnaga mees ei jookse mitte ümber Kiasma, vaid aasta läbi mööda Helsingit ringi. Kui näed teda korra, siis ei pruugi aru saada, millega tegu, aga kui näed teda korduvalt mitmel pool jooksmas, siis tekivad küsimused ja huvi teada saada, mida see tähendab. Mulle meeldib selline loogika: müstika tekitamine kordusega. Kiasmale tehakse sellega reklaami mitte Kiasma ümber, vaid kusagil mujal. Teose mõjumise aeg on pikem, kui see üks hetk, mil teost kogemata näed.
Mürk: Igasugustesse kultuuripoliitilistesse projektidesse ja kampaaniatesse läheb sedavõrd suur inim-, raha- ja energiaressurss, et ka näiteks praegusel võistlusel võiks mõelda, milline on loodud teose tulevik. Kestlikkuse juurutamine võiks olla üks selle võistluse väljakutseid nii korraldajatele kui ka osalejatele.
1 Võistlus korraldatakse „EV 100“ ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise rahvusvahelise programmi raames. Võistlustingimused leiab riigihangete e-registrist https://riigihanked.riik.ee/register/hange/173385 ja EKA veebilehelt www.artun.ee/kalender/ev100-ja-eka-otsivad-ideekonkursiga-loovlahendust-eesti-tutvustamiseks-valisriikides
2 Autorid Nadya Kirillova, Daito Manabe, Yu Orai, Taeji Sawai, Kosai Sekine, Kaoru Sugano, Sotaro Yasumochi ja Kyoko Yonezawa. Teos märgiti ära ka „Ars Electronica“ festivalil interaktiivse kunsti kategoorias, vt http://prix2014.aec.at/prixwinner/12694
3 Salto arhitektid rajasid 2012. aastal festivalil „Archstoyanie“ läbi metsa kulgeva trampliini, et osutada tähelepanu taristu võimalustele.