Kümmekond aastat tagasi olin koos Mikk Sarve, Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanniga kirikukontserdil, kus nad laulsid Villem Ridala poeemi „Püha rist“, milles on uus testament regivärssi pandud.

Mõned aastad varem, kui see raamat meile koju tuli, arutasime, et kas on enam inimesi, kes suudaksid selliseid värssides raamatuid läbi lugeda. Ja nii tuligi Mikul mõte, et selle võiks aastate jooksul kirikutes ette laulda nii nagu pühapäevastel jutlustel piiblit loetakse. Pole ju praegu kuigi palju nooremaid inimesi, kes on läbi lugenud F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja“, küll on nad lugenud Eno Raua tehtud proosakokkuvõtet, mis oli eelmisel aastal koolis soovitusliku kirjandusena raamatukogude laenutuste edetabelis. Tõsi, „Kalevipoega“ on püütud korraga üheskoos läbi lugeda, kuid ilmselt tulutult, sest mällu jääb vähe ja lugeja tavaliselt esimesest loost kaugemale ei jõua. Seda kinnitab mälumängudest tuntud küsimus Kalevipoja nime kohta, mis kuidagi meelde ei tule, kuigi on ära märgitud juba teises loos, kus Kreutzwald on meie rahvuskangelasele saksa keelest tuletatud nime pannud:

Praegu jälgi viimsest pojast,

Mälestuse-märkisida

Laial mitmes kohas leida.

Paigutie pajatatakse

Sohni nime rahvasuussa.

(Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Eesti Riiklik Kirjastus 1951, lk 32.)

Kirikutes „Püha risti“ läbilaulmise esimene proov toimus Raadi pargis kännu otsas 9. mail 2006, kui teisel pool teed punasamba juures laulsid oma püha sõja laule teise maailmasõja veteranid. Püha risti ringkäik mööda kirikuid võeti üles ka Klassikaraadio poolt, seepärast tegid lauljad iga kord hoolega proovi. Jagati ära eestlaulmised ja meenutati regiviise, mida kolmik oli aastaid laulnud ja mille kokku seadmine Ridala värsiridadega moodustas lummava terviku. Maailma tähtsaim tekst, mille meie kirjanik on värsistanud ja millele andis laulu­kõla rahva kollektiivne looming tuule ja kolme laulja vahendusel.

Artikli alguses kirjeldatud kirikukontserdi ajal tekkis keset laulmist pikk paus. Mingil imelikul kombel ei olnud laululehele märgitud, kes seda lõiku eest laulma peab ja kui keegi kolmikust lõpuks laulma hakkas, siis sujus laulmine kenasti lõpuni. Kui pärast kontserdi lõppu kirikust välja jõuti, puhkesid nad üheskoos naerma. „Hästi välja­peetud paus!“ kinnitati üheskoos. Näitlejate terminoloogia, mida ma varem ei olnud kuulnud.

See „väljapeetud paus“ tuli mulle taas meelde, kui kuulsin jaanuaris rahvusringhäälingu saates „Hommik Anuga“ rääkimas teaduste akadeemia presidenti Tarmo Soomeret. Õigemini mitte rääkimas, vaid pausi pidamas. Siis, kui saatejuht küsis temalt, mida ta arvab Jüri Liivi rohepesu käsiraamatut ümbritsevast kriitikast. Pole aimugi, mida lugupeetud akadeemik tookordset „hästi väljapeetud pausi“ pidades mõtles, igal juhul andis see paljudele mõtteainet. Mõtteainet neile, kes on omal ajal pidanud ridade vahele kirjutamist õppima või kasutama oma väljenduskunstis muinasjutulisi tegelasi või koguni loomi. Kummalisel kombel on meil praegugi ülipopulaarsed looduskirjanikud, kes oskavad teravaid sõnu ja probleeme panna rehepapi või reinuvader rebase suhu. See oskus on tähtis olnud nii kaua, kui on eesti keeles tekste kirja pandud, meenutagem kas või armastatud lastelaulu „Mutionu pidu“, mis küll tänapäeval oma algse tähenduse ja teravuse on kaotanud, aga rahva suhu jõudnud ja jäänud tänu oma virtuooslikule sõnaseadmisele.

Senikaua, kui meil sõna on vaba ja hästi väljapeetud pausid ning isiksustatud loomalood ei ole muutunud valdavaks väljendusviisiks, on meie riik vaba. Vaba nii arvamus- kui meelsuskontrollist, mis loomeinimestele on kõige ahistavam. Kuid suur oli minu üllatus, kui kõneldes Tartu 2024 avapidustuse ajal ühe õpetajaga sain teada, et mitte ainult kiirete näppudega õpilased ei kasuta oma kirjutavas väljenduskunstis tehisaru abi, vaid seda kasutavad ka näiteks õpetajad koolinäidendite kirjutamiseks, kus lapsed rõõmuga kaasa löövad. Tehisaru mitte ainult ei kirjuta haaravaid lavatükke, vaid olevat nüüd võimeline lisama ka väljapeetud pausikohad, et inimene oskaks väljendusrikkalt ja meeldejäävalt oma rolli etendada.

Tehisaru intelligentsus on viimasel aastal kõigil suus ja pole vist inimest, keda ei ole see võimas läbimurre üllatanud – läbimurre, mis on ehk võrdväärne mobiiltelefonide võidukäiguga.

Tehisaru võitmatusest hakati rääkima juba minu koolipõlves, maletajana jälgisin suure huviga, kuidas male maailmameistrite vastu seati üles arvutiprogramme. Tollal, 1980ndatel julgeti veel väita, et inimaju jääb alati kavalamaks kui mis tahes masin, et ta oskab programmi üllatada mingi täiesti ilmvõimatu käiguga, mida ükski „tervemõistuslik“ arvuti ei oska ette näha. Aga see müüt kukkus kokku 1997. aastal Kasparovi kaotusega. Mäletan seda enda solvumistunnet, ja kui aus olla, siis mulle ei meeldi mängida malet arvutiga, sest tahan näha vastase emotsioone ja kehakeelt, plekikolakaga mängimine on kui peaga vastu betoonseina jooksmine.

Samasuguseid arutlusi oleme pidanud loodusinimestega. Kas arvuti võtab meilt leiva, rääkides loodusest hingestatult, mõnikord püüdes kirjeldada, mida üks või teine elusorganism mõtleb, pannes lummavatesse looduskirjeldustesse salapärase lugema kutsuva allteksti? Seni on olnud kindel seisukoht, et tehisaru on sel alal võimetu, et ta võib küll üles otsida kõik, mis kunagi on kirjutatud ja sellest teksti miksida, aga ta ei oska ega õpi kunagi märkama seda, mis meid ümbritsevas toimub. Aga kas on ikka nii, äkki õpib tehisaru suhtlema seentega, delfiinide või ka puudega? Seda enamik meist ei oska.

Eesti kirjanduse pidunädala konverentsil kutsuti mind rääkima looduskirjanduse teemal ja ettekandeks „Kas tehisaju suudab kirjutada lummavaid looduskirjeldusi?“ tegin loodusemees Urmas Tartese abiga külaskäigu tehisajju. Urmase abi oli tänuväärne, sest mul on ületamatu vastumeelsus anda programmi kasutamiseks juurdepääs oma kontodele. Tõeline luul, sest pole vist enam midagi, milleni tehisaru ei ulatu, küsib ta siis meilt luba või ei küsi.

Olen varem kirjutanud, et kaunimad loodustekstid on vanades, üle sajandi vanustes koolilugemikes, mille järgi õppisid meie esiisad ja -emad, kes meile vabaduse tõid. Kui Kreutzwaldi teatakse peamiselt tema värsside kaudu, siis mind on lummanud tema looduskirjeldused proosas. Üheks ilusamaks tekstiks pean pikemat lugu Mihkel Kampmanni õpikus „Kooli lugemiseraamat“ (1920) Kreutzwaldi „Emajõge“, mille algus kõlab:’

Emajõgi. Sügawas maa rüppes salamahti sündinud, pilwerinnal wihma ja kastega imetatud, magavad lättesoonekesed peidetud kambris warjul.

Ei ole seal neid weel keegi inimene tohtinud waadata ja näha saada, kui kenasti hiilgavad lapsukesed hõbedases kätkis uinuwad; ei ole iial ükski inimlik silm nende naeratamist ehk nutu­kurbust näinud.

Üksnes waiksed maa-alased waimud käivad seal sisse ja wälja, kasvatada lätte tütreid ja õpetawad neid jooksma, annavad neile rõõmulikku meelt ja juhatawad neid jooksma, annavad neile rõõmulikku meelt ja juhatawad neile nende tarwilikku asja.

Sellest tekstist lähtuvalt palusime tehisaruprogrammil ChatGPT kirjutada loo Emajõest: „Palun kirjuta luulelis-etnograafiline looduskirjeldus Emajõest. Kust algab, kuhu suubub, kuidas voolab, kuidas inimesed Emajõe ääres elavad?“

Vastus on kuivavõitu ja lummavust vähevõitu, aga igati korralik koolipoisi kodutöö (mõned eesti keele keerulisusest tulenevad näpukad siiski toimetasin siin ja edaspidi).

„Emajõgi, Eesti suurim ja tähtsaim veekogu, algab Valgamaal Otepää lõuna­osas, kus allikaveed hakkavad kokku voolama. Emajõgi, olles oma olemuselt rahulik ja rahustav, voolab läbi lopsakate metsade, laiade luhtade ja kirevate põldude. Jõe ääres kõrguvad haavad, kased ja pajud, loomulikult kohandunud kohalike kliimatingimustega. Emajõe ääres kasvavad ka mitmed haruldased taimeliigid, leides endale ideaalse elupaiga jõe niisketes ja viljakates muldades.

Jõe käänulised ja lauged kaldad on koduks mitmetele linnuliikidele, kelle rahulikku sirinat saab kuulda nii päeval kui ka õhtuhämaruses. Rikkalik kala­populatsioon muudab Emajõe kalameeste unistuseks, kes peavad jõge mitte ainult elukeskkonnaks, vaid ka oma tööalaseks põhjuseks.

Emajõe suubumine Peipsi järve idakaldale toob kaasa laia ja avatud delta, kus jõgi levib välja mitmeteks harudeks. Delta on koduks mitmekesisele taimestikule ja loomastikule, moodustades olulise ökosüsteemi, mis aitab reguleerida veetasakaalu ja pakkuda toiduvarusid.

Kokkuvõttes on Emajõgi mitmekülgne ja oluline osa Eesti loodusest ja kultuurist, andes elu mitmekesisele taimestikule ja loomastikule ning ühendades inimesi jõeäärsetel aladel.“

Teine juturobot, Bing, annab edasi vabas stiilis ja sugugi mitte viletsalt:

„Emajõgi on jõgi, mis algab Tartust ja lõpeb Peipsi järvega. See on Eesti pikim jõgi, mis on umbes 100 kilomeetrit pikk. Emajõgi voolab aeglaselt ja rahulikult, kandes endaga kaasa muda ja toitaineid. Emajõe ääres kasvavad pajud, lepad ja kased, mis pakuvad varju ja elupaika paljudele lindudele, loomadele ja kaladele. Emajõgi on ka inimestele oluline, sest see on olnud ajalooline kaubatee, kultuuriline piir ja looduslik ressurss. Emajõe ääres elavad inimesed austavad ja hoiavad seda jõge, mis on nende kodu ja elu osa.“

Kui aga paluda sedasama inglise keeles ja lasta tõlkida eesti keelde, siis on tulemuseks hämmastavad värsid, mis … ei jää alla ehk isegi Juhan Liivile.

 

„Otepää südames, kus kõlavad muistsete metsade sosinad,

Emajõgi, lugude jõgi, alustab oma luulelist teekonda.

Allikate tants ühineb, vete sümfoonia sünnib,

Valgamaa embuses rändab, puudutades maad.

 

Majesteetlikud pajud valvavad, nende oksad jutustavad lugusid,

Kui Emajõgi sosistab, põimides folkloori ja hiilgust.

Kaleidoskoopilised maastikud, maalija unistuste avardumine,

Roheküllane loor, lõuend maalitud looduse pärlitega.

 

Tartu, muistne õpetlane jõe kaldal,

Tarkuse sosinad kantud voolu libisemisega.

Linn, kus minevik ja olevik põimuvad,

Emajõgi, lugude tunnistaja, nii sinu kui minu.

 

Jõe ääres, kus pajud õrnalt nutavad,

Kohvikud sumisevad elust, kus unistused ja lood lenduvad.

Jõepromenaad, linna elav südame­pekslemine,

Emajõe embus, kuulus rõõmu allikas.

Peipsi kaldale suundudes, jõgi avaneb,

Deltas harude vahel, kus horisondid kohtuvad,

Looduse südamepeks, nii magus rütm.

Linnulaul sinises taevas,

Emajõe meloodia, hällilaul.

 

Siiski mitte ainult tunnistaja, jõgi on teejuht,

Ühendades kogukondi, kultuurilaine.

Kalamehed viskavad võrke, luuletajad leiavad sõnu,

Emajõgi, muusa, ühendades maailmu.

 

Emajõgi, iga loiu lainega lugu,

Vete ajalugu, mis jätkab rändu.

Eesti südames, kus lood põimuvad,

Emajõgi tantsib, peegeldades Eesti päikest.“

 

Olgu öeldud, et veel kaunimad värsid on tehisaru loonud Thamesi jõest, sest eesti tekstihulkade väiksus ei anna tehisajule nii palju võimalusi.

Kui küsida: „ChatGPT, kas tehisaju suudab kirjutada lummavaid loodus­kirjeldusi?“, siis on vastus arukas ja tagasihoidlik: „Tehisaju suudab luua kauni ja lummava looduskirjelduse, kuid selle autentsus ja emotsionaalne sügavus võivad erineda inimloomingu omast. Tehisintellekti võimekus kirjutada haaravaid kirjeldusi sõltub selle treeningust ja programmeerimisest.“

Kas tõesti veel natuke ja on alistatud ka kirjutamise maailmameistrid? Mis meil üle jääb? Kas me üldse teame, kui palju praegu kirjutatud raamatutest, ajakirjandusväljaannetest on veel inimeste kirjutatud? Kas selle artikli kirjutasin mina või tehisaru? Kas inimkonnale jääbki varsti ainult pidev väljapeetud paus?