Viljandi Ugala loomingulise juhina asus 1. septembrist tööle teatri senine dramaturg Liis Aedmaa. 2002. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli kunstiajaloolasena ning on töötanud Ugala teatris alates 2013. aastast dramaturgina ja olnud sealjuures kaasatud paljude lavastuste loomeprotsessi. Ugalas on Aedmaa käe all valminud autorilavastus „Emadepäev“ ning koos Laura Kallega loodud lavastused „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ ja siiani mängukavas „Kui sa tuled, too mul lilli“, samuti oli ta autori-dramaturgina tihedalt seotud rännaklavastuse „Viljandi lood: Jaan“ väljatoomisega.

„Ei tea, kas see on õnn või õnnetus, kuid asusin loomingulise juhi ametisse olukorras, kui erinevalt mõnest varasemast kolleegist ei ole mul vaja hakata teatrit päästma,“ ütles Aedmaa. „Ugala teatri seis on praegu päris kena, eelmine loominguline juht Tanel Jonas tegi tublit tööd ja Ott Aardam enne teda niisamuti.“

Missugused on Viljandi kui teatrilinna tugevad küljed ja nõrkused?

Tugevus on see, et teater on tegutsenud selles linnas juba üle saja aasta. Viljandil on ajaloos teatriga vedanud, seda ei ole segastel aegadel kinni pandud, ka siis mitte, kui 1950. aastatel käis üle Eesti väiksemates linnades teatrite sulgemislaine. Vedas ka sellega, et 1980. aastate algul avati praegune teatrihoone. Samuti on tähtis, et teatri kõrval tegutses pikka aega Viljandi kultuurikool, millest nüüdseks on välja kasvanud Viljandi kultuuriakadeemia koos sealse näitleja- ja muude teatrierialade õppega.

Viljandi nõrkuseks on tänapäeval küllap see, et tõmbekeskustest jäädakse kõrvale ja elanike hulk aina kahaneb. Ugala teater peab oma tegemistes kogu aeg arvestama, et ei saa mängida üksnes oma kodusaalides, vaid tegema ka lavastusi, mis mujalegi mahuvad ja millega saab anda väljasõiduetendusi. Vanasti tulid inimesed ise Viljandisse teatrisse, aga nüüd tuleb viia teater, vähemalt osa repertuaarist, vahepeal ka mujale.

Üks selle põhjusi on sealhulgas kehv bussi- ja rongiühendus, publik ei saa õhtul pärast etenduse lõppu ühissõidukiga enam teise linna koju. Ugala teater on koos pärimusmuusika aidaga üritanud transpordifirmadele selgitada, et oleks vaja panna käima mõni hilisõhtune buss, ent kahjuks on osutunud see probleem suuremaks kui meie.

Milliseid ülesandeid täidab Ugala teater oma kodulinnas ja Eesti teatripildis üldse?

Eks repertuaar on ühesugune nii viljandlastele kui ka väljastpoolt publikule, siin on keeruline midagi eristada. Küll aga näeb Ugala oma missioonina teha aeg-ajalt lavastusi, mis sisult on seotud Viljandi ja Viljandimaaga. Viimase aja näitena saab tuua kaks suve mängitud rännaklavastuse „Viljandi lood: Jaan“, mis leidiski aset Viljandi linnaruumis ning avas seda paika nii ajalooliselt kui ka geograafiliselt natuke teise nurga alt. Lavastusi, milles räägitakse Viljandist ja viljandlastest eri ajalooperioodidel, on Ugalas alati tehtud ja küllap tehakse ka edaspidi.

Eesti teatripildis täidab Ugala samasugust rolli nagu enamik teisigi repertuaariteatreid. Tuleb mängida kõigile sihtrühmadele – ja selles ei ole midagi häbenemisväärset. Ugalas on kogu aeg olnud tähtis teha häid laste- ja noorte­lavastusi, sest kui jätta need sihtrühmad soiku ning noortes ei kasvatata teatris käimise harjumust, siis varsti pole enam kellelegi mängida.

Tallinna või Tartuga võrreldes on Viljandi väike linn. Kui palju on tarvis Ugala teatri repertuaari koostades papajannsenlikus tähenduses munade peal käia?

On otsitud tasakaalu ja see ka leitud. Ugalal on kaks saali – suur ja väike. Tõsi, viimasel ajal oleme hakanud kasutama kolmandana ka pisikest kammersaali. Suur saal on tõesti suur, Eesti üks suuremaid ning sealne lava teatrilavadest suurim. Aga linn on väike. Tahes-tahtmata on nii, et kui tahame väiksemates saalides rohkem eksperimenteerida ja riskida, anda lavastajale ja trupile vabamad käed, valida teemasid, mis tegijatel parajasti hinges kripeldavad, siis tuleb suures saalis mängida lavastusi, mis kõnetavad laiemat publikut. Vajadus balansseerida on kindlasti olemas, kuid katsetama ja riskima peab, sest vastasel juhul oleks olukord väga kurb ning tekiks küsimus, kellele ja milleks.

Enne Ugala loomingulise juhi ametisse asumist töötasid selles teatris dramaturgina, mille kõrvalt oled ka lavastanud. Kuidas võttis teatritöötajate vahetevahel keerulise iseloomuga seltskond vastu teate, et neid hakkab loominguliselt juhtima dramaturg? Mis võiksid olla selle eelised?

Loodetavasti aitab neil seda lopsu leevendada asjaolu, et olen töötanud Ugalas kümme aastat, tunnen sealseid inimesi ja nemad tunnevad mind. Paljudega olen lavastuste väljatoomisel koos töötanud. Pealegi õpin praegu EMTA lavakunstikooli lavastajate magistrantuuris. Tänapäeval ei ole enam nii, et loominguline juht lavastab ise pool teatri repertuaari täis. Ugalas on palgal kolm tugevat ja eriilmelist lavastajat: Taago Tubin, Andres Noormets ja Ringo Ramul.

Mulle meeldib väga, kuidas ühes intervjuus mõtestas loomingulise juhi tööd Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. Ta ütles, et tema üks tähtsamaid ülesandeid on aidata kogu loomingulisel meeskonnal teostada nende unistusi. Muidugi on ka loomingulisel juhil oma unistused, aga ta peab eelkõige seisma tugevalt selle eest, et teatris töötavad inimesed saaksid oma loomingulisi plaane ellu viia.

Teatri loominguliseks juhiks kandideerides tuli ilmselt üht-teist lubada, millega kavatsed uues ametis hakkama saada. Mida lubasid? Millised on plaanid?

Plaane on mitmesuguseid. Ei tea, kas see on õnn või õnnetus, kuid asusin loomingulise juhi ametisse olukorras, kui erinevalt mõnest varasemast kolleegist ei ole mul vaja hakata teatrit päästma. Ugala teatri seis on praegu päris kena, eelmine loominguline juht Tanel Jonas tegi tublit tööd ja Ott Aardam enne teda niisamuti. Seetõttu oligi üks minu lubadusi, et mul ei ole soovi ega vajadust panna Ugala täiesti teises suunas liikuma, pigem plaanin hoida senist joont.

Jah, Eesti repertuaariteatritel on päris suur omatulu teenimise kohustus, aga sellegi poolest tahame teha Ugalas nii stiililt kui ka sisult eriilmelist teatrit. Sellesse eriilmelisusse mahuvad nii eksperimenteerivad ja valusaid teemasid käsitlevad lavastused kui ka need, mille eesmärk on anda publikule võimalus lülitada ennast paariks tunniks välja ja nautida vaid laval toimuvat.

Loodan, et inimesed, kes on seni Ugala teatris head tööd teinud, soovivad sellega ka jätkata. Muidugi on mul mõtteid, keda kutsuda mujalt Ugalasse lavastama ja mängima – usutavasti on meie teatri loominguline keskkond nii köitev, et nad tahavad tulla ja proovida. Oma maja lavastajatega on näitlejad juba harjunud, enamasti nad teavad, mida oodata, aga väljast tulijatega on põnev ja uudne.

Milline on praegu Ugala teatri suurim valu- ja murekoht? Kes ja kuidas võiks sellele leevendust tuua?

Eks Eesti kultuuri murekoht on ikka üks ja seesama – kasin rahakott. Ugala endine teatrijuht ja nüüdne kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar on ühes hiljutises intervjuus öelnud, et raha on alati vähe ja kultuuris jääbki see nii olema. Seetõttu on minu arvates tähtis osata seda vähest võimalikult hästi ära kasutada. Loodan väga, et kultuuris ei teki liigset survet hoida rahaliselt alati ja kõiges kokku ega hakata nöökima kultuuritöötajate palgaga. Kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk, mida saab suur osa teatrite loomingulistest töötajatest, tuleval aastal ei tõuse ja nõnda aina suureneb oht, seda eriti üha kasvavate hindade juures, et palk jääb ajale jalgu. Ega asjata kõla teatritegijate seas nali, et töökoht on mul olemas, aga palka tahaks kah saada. Oma tõetera on selles naljas juba praegu sees.

Samuti oleks kurb, kui peaksin teatri loomingulise juhina ütlema lavastajale või kunstnikule, et tema ideed on küll toredad, aga kahjuks teatril nende teostamiseks raha pole. Kui on väärt idee, siis peaks see ka lavale jõudma.

Milline teatrilaad vastab kõige rohkem sinu maitsele ja huvidele?

Mulle meeldivad väga erisugused lavastused, nii et mingit kindlat laadi välja tuua on raske. Küll aga on mulle tähtis, et lavastusel on tugev sõnum ja sellele on osatud leida õige vorm. Teinekord võib selleks vormiks olla ka täiesti klassikaline psühholoogiline teater: kui ikka on tugev lugu ja lavastust vaadates saan aru, mida sellega öelda tahetakse ning see pakub kaasamõtlemisainest, siis läheb lavastus mulle korda küll. Samuti on mul armastus mitmesuguses vormis dokumentaalteatri vastu.

Olen käinud päris palju välismaal teatrit vaatamas ning ei saa öelda, et eksperimentaalsed lavastused mind ei kõnetaks – mõnikord vägagi. Välismaistest tegijatest näiteks Milo Rau looming on mulle väga huvitav. Tal on oskus leida lugusid, mis esmapilgul ehk ei peakski meid siin ja praegu puudutama, sest tegevus toimub mõnes meist kauges paigas vms, ent mingi huvitava nurgalt alt loole lähenedes suudab ta teha selle publikule arusaadavaks ja teemalt lähedaseks.

Teatris ei tohi teha kõike puust ja punaseks, vaid tuleb jätta vaatajale taipamisruumi, miks see lavastus on just nüüd lavale toodud. Hea näitena sobib Ugala teatri värskeim lavastus „Meie klass“, mille tegevus toimub Poolas ligi saja aasta jooksul. Mingites aspektides on Eestil ja Poolal sarnasust, kuid ühiskonnad on siiski väga erisugused. Ometi mõjub „Meie klassis“ käsitletav valus teema – väike lõhestunud kogukond, kus pöördutakse puhtalt rahvuslikest või kultuurilistest erisustest lähtudes üksteise vastu – 2023. aasta Eestis aja- ja asjakohaselt. Kas meie oskaks ja suudaks äärmuslikus olukorras käituda teistmoodi, kui selle lavastuse tegelased?

Ei saa jätta lisamata, et mulle väga meeldivad ka hästi tehtud komöödiad. Teatris pole midagi hullemat, kui halb komöödia, aga pole ka paremat, kui meisterlik komöödia, mille puhul vaataja naudib näitlejate mängulusti ja improviseerimisoskust.

Kas kolme seni tehtud lavastuse põhjal saab öelda, missugune lavastaja sa oled? Kas oled püüdnud oma lavastaja­positsiooni sõnastada?

Seda on vist tõepoolest veel vara öelda, mis laadi lavastaja ma olen. Minu senise kolme lavastuse – neist kaks oleme teinud koos Laura Kallega – puhul olen olnud teksti autor või üks autoritest. Selliste autorilavastuste loomeprotsess on pikk: kõik saab alguse mingist mõttest, siis hakkab see mõte arenema, moodustub tekst ja seejärel luuakse ühistöös trupiga lavastus.

Mind huvitab väga vastus küsimusele, milline lavastaja olen ma siis, kui lavastuse alusmaterjal ei ole minu enda kirjutatud, vaid põhineb kellegi teise näidendil. Seda vastust ma veel ei tea. Enda kirjutatud materjali puhul oskan proovis vastata tekstiga seotud küsimustele, aga kui hästi suudan ma lugeda ennast kellegi teise loodud maailma ja anda näitlejatele selles peituv edasi, teha see neile omaseks ja elama panna, öelda, mis on selle teksti mõte, tugevused ja nõrkused? Arvan, et autorilavastuse ja kellegi teise tekstil põhineva lavastuse puhul on olukord väga erinev, nii et olen esialgu veel keset otsinguid.

Kuidas on need otsingud seotud lavakunstikooli magistriõpingutega? Kas õpitu on sinu kui lavastaja maailmapilti avardanud?

Hästi palju on avardanud. Magistriprogramm „Lavastaja töö näitleja ja tekstiga“, mille on kokku pannud selle juht Mart Koldits, on põnev ja eriilmeline. See oligi üks põhjusi, miks läksin sinna õppima: ma pole näitlejaks õppinud ega tea täpselt, kuidas näitlejad töötavad. Oma senises lavastajatöös olen põrkunud küsimusega, kuidas tõlkida enda kui lavastaja keel näitlejate keelde, sest tahes-tahtmata vaatab lavastaja asja ühtmoodi ja saali poolt, näeb tervikut, näitlejale paistab aga tema roll seestpoolt. Erisuguste vaatenurkade tõttu tuleb proovide käigus suuta ennast üksteisele selgeks teha ja selle toel edasi minna.

Väärtus omaette on seegi, et lisaks õppejõududele olen palju õppinud ka kursusekaaslastelt – pool neist on teatritaustaga, pool aga filmitegijad.

Kas sul on teatrist võtta eeskujusid? Või on tänapäeval eeskujude jutt juba ajast ja arust?

Otseselt eeskujusid ma nimetada ei oska. Muidugi on lavastajaid, kelle tehtut jälgin suure huviga, aga ei saa öelda, et nad oleksid eeskujud. Näiteks Lauri Lagle lavastustega on mul selline suhe, et mingi osa tema tehtust läheb mulle väga korda, aga mingite tööde puhul olen mõistnud, et ei saa täpselt aru või jääb pigem kaugeks. Aga alati jälgin huviga, mida ta teeb. Samuti köidavad mind lavastajad, kes üritavad kaasa rääkida neid ümbritsevas ajas ja ruumis: Kertu Moppel või Juhan Ulfsak näiteks. Tugevate psühholoogilise teatri lavastajate tööde puhul on samuti põnev vaadata, kuidas nad oma meistrioskuste toel on suutnud trupi ühtselt mängima saada.

Oskad sa praegusest Eesti teatrist tuua esile rõõmustavaid suundumusi?

Raske öelda, kas kõik näevad seda samamoodi, aga mulle paistab, et teatrid ajavad meil ühte asja. Koostööd erisuguste teatrite, väikeste ja suurte vahel kohtab järjest rohkem. Ei ole võistlemist, ei võeta teist konkurendina, vaid üritatakse üksteist täiendada.

Hea näide on siin lähisuhtevägivalda käsitlenud lavastuste duo: Ugalas 2021. aasta mais esietendunud „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja Eesti Noorsooteatris mõni nädal hiljem lavale jõudnud „Teises toas“. Juba õige varakult, proovidki polnud veel alanud, saime teadlikuks, et ühel ja samal teemal on kaks lavastust plaanis, ja otsustasime, et ühe või teise teatri loobumise asemel on mõistlik teha koostööd, arutada seda teemat koos ja vajaduse korral pakkuda üksteisele mõtteid – niiviisi sai selle teema käsitlus alla hoopis suurema õhkpadja ja tõusis paremini esile.

Ja veel koostööst. Kunagi ammu oli süsteem, et näitlejad mängisid enamasti vaid oma koduteatris ja harva pääsesid mujale. Tänapäeval näitlejad-lavastajad liiguvad teatrite vahel üsna vilkalt. See on loominguliselt arendav nii neile, kes tulevad külalisena, kui ka sealse teatri näitlejatele, kes saavad uute partneritega koos tööd teha, otsida ja mõtteid vahetada.

Missugune on sinu järgmine lavastusplaan?

Plaanitav lavastus ei põhine seekord minu enda kirjutatud materjalil ja peaks jõudma kevadel Ugala suures saalis lavale. Algteoseks on Jane Austini romaan „Uhkus ja eelarvamus“, millest šoti lavastaja, näitleja ja kirjanik Isobel McArthur on isevärki nurga alt kirjutanud näidendi „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“, kus on pandud kõiki osi mängima viis naisnäitlejat. See tekst annab neile oivalise võimaluse sõna otseses mõttes mängida – näidata, mida nad oskavad, tahavad ja suudavad laval korda saata.