Pealkirjas väidetu peaks olema vastuseks küsimusele, mitu eesti tšellisti kontserti toimub meil ühel hooajal. Pöörame pilgu Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” ja mis me näeme? Aegade algusest, s.t sarja käivitumisest aastal 2003 tänaseni on toimunud kahe tšellisti kaastegevusel kolm tšelloõhtut.
Sarja avakontsert oli noore mehe Kristjan Saare õlul koos pianist Ralf Taaliga, järgmine toimus aastal 2005 ja siis oli laval Ardo Västrik koos pianist Lea Leiteniga ning viimast sai nüüd kuulda eelmisel laupäeval – jällegi Ardo Västrik koos Lea Leiteniga. Teised kontserte korraldavad organisatsioonid tegelevad kammermuusikaga vähem ja kui, siis väliskülalistega, mille jooksev nimekiri peaaegu piirdub Ramon Jaffe (Saksamaa) ja Josif Feigelsoniga (USA).
Tšello on teatavasti sama akadeemiline sooloinstrument kui klaver ja viiul ning ei maksa laskuda sel teemal diskussiooni – mõni asi lihtsalt on nii, vähemalt laiemas maailmas. Eestis on üles kasvanud terve plejaad vähem või rohkem noori tšelliste, kelle kunstiline ja vaimne tase pole laita, ükskõik millises riigis nad parasjagu ka ei õpiks või töötaks. Asjalood on aga niikaugel, et terve põlvkond kammermuusika publikut ei tunne eesti tšelliste ega oska kahtlustadagi, millise repertuaari nautimisest nad on ilma jäänud. Loodan, et seda viga annab parandada, kuni eesti tšellistid pole veel lootust kaotanud või lootusetult vananenud. Seni tuleb aga tänu avaldada Kristjan Saarele ja kaks korda EMTA doktorandile Ardo Västrikule, et üle aastagi on Kadriorus võimalik nautida heatasemelist eestimaist tšellismi.
Kõnealune tšelloõhtu oli soliidne nagu üks akadeemiline kontsert peabki olema esimesest teosest lisapalani. Eriliselt akadeemilise võlu andis kontserdile aga lisapala Allegretto tšellole ja klaverile, autoriks Edvard Grieg. Ma päris täpselt ei kuulnud, kuidas Ardo Västrik teost teadustas, kuid väga veendunult ja õigesti ütles ta, et teost sellise koosseisuga (tšello, klaver) te varem kuulnud ei ole. Suurepärane ja hästi kuuldud lugu on tuntud küll teise pealkirjaga: Allegretto espressivo alla romanza Griegi populaarse Viiulisonaadi nr 3 II osana. Selgub, et 1886. aastal kirjutas Grieg samal materjalil Allegretto oma vennale. Haruldaselt maitsekas lisapala pärast pooletunnise Tšellosonaadi op. 36 ettekannet kontserdi finaaliks. Teos oli partnerite poolt vägevalt ja meeliülendavalt esitatud.
Mõned mu isiklikust maitsest tingitud soovitused-märkused tulevad äkki kasuks järgmistele ettekannetele. Väga veendunult võin öelda, et I osa kõrvalteemat ei tasu nii suure ettevalmistusega sisse juhatada – see lõhub asjatult juba niigi “lõhutud” vormi. Morendo morendo’ks, kuid taassünd peab toimuma enne, kui eelnenud elu on unustatud. Kõlaline vahekord on siin keeruline küsimus, kuigi Leiteni meisterlikkus oli probleemi peaaegu ületanud. I osa repriisi alguses võiks tšello kolmehäälsed akordid olla mängitud ilma murdmata ja oma täpses ajalises väärtuses, siis toimib see heas kooskõlas klaveri vasaku käe sünkopeeritud rütmiga.
Ka teise osa Poco piu mosso episoodis peaks poco ritenuto esinema ainult selle lõppedes ja varem ei maksaks alluda provokatiivsetele crescendo’dele. Finaali probleem on tempodes ja Allegro molto lisand e marcato peaks esitajale andma õiguse mitte liiga täpselt kinni pidada metronoomist veerandnoot/160 – nii kannatab artikulatsioon ning koos sellega karakter.
Kontserdi hea üllatus kuulus läti muusika tänapäeva, nimelt eelnes Griegi sonaadile suurepärane Pēteris Vasksi Partita tšellole ja klaverile, mis kirjutatud 1974. ja uus versioon 2001. aastal. Kaasaegses, aga mitte liiga ekstreemses helikeeles teos, mille paigutaks küll noodiriiulile Schnittke sonaatidega kõrvuti. Emotsionaalselt rikas esitus koos kaine kontrolliga on parim variant teose kohalejõudmiseks publikule ja soe aplaus kinnitas, et pärale see ka jõudis.
Beethoveni “Seitse variatsiooni Mozarti “Võluflöödi” teemale” Es-duur on soliidsele kontserdile hea meeleolu looja ning täpselt nii see mitte just lihtne teos artistide viimistletud ettekandes mõjuski.
Toomas Velmet
