12-liikmeline ansambel I Virtuosi Italiani tõi publiku ette väga eredalt barokkmuusika suurimad väärtused: pretensioonitu, ülevoolava rõõmu ja sädeleva, fantaasiarikka esituse. Ja millega veel üks vint peale keerati – mina isiklikult sain esimest korda kuulda palju mängitud Vivaldi „Aastaaegade” humoorikat esitust! Kui juba nii kuulus ja kõrgtasemel seltskond mängib palju esitatud teost, peab selles olema midagi, mida tasub avastama minna. Paljutõotavad interpreedid ja kerge kava tõid kokku täissaali publikut, nii et kõigepealt oli festivalikorraldajatel turundusalane võit, ja ega kunstiline ka tulemata jäänud.
„Aastaajad” on teos, mis kõlab nii supermarketites kui ka moderntantsu saalides. Paari aasta eest oli Eesti publikul just koos selle muusikaga prantsuse trupi Ballet Preljocai esituses võimalus seni esimest ja viimast korda näha koreograafia ja tsirkuse ühiskunsti. Siin oli palju mängulisust, vaba lapselikku rõõmu liikumisest.
I Virtuosi Italiani esituses ilmnesid teised dominandid: harva kuuldav virtuoossus ühendatud helge meeleolu, äärmuseni vaba ja ootamatuid nüansse välja toova esitusega. Kuna Vivaldit võib häbenemata ja isegi komplimendina nimetada oma aja meeleolumuusikuks, on interpreedi lavalisel sära- ja esinemisoskusel tema teoste esituses suur osa. Ja selle peale mängitakse välja. Kuhmo festivalil esitasid „Aastaaegade” osi eri solistid ning publik sai kaasa elada sellele, kuidas ja mis vahenditega keegi end maksma pani. Tallinnas esitas Vivaldi kuulsaimat kontserti küll üks solist – haruldase virtuoossuse ja kütkestavusega juba maestroikka jõudnud Alberto Martini. See-eest oli solistide paraad muusikaõhtu esimeses osas, soleerimas harvad koosseisud nagu kolm viiulit või kaks viiulit ja kaks tšellot. Viimase puhul pani kuulama tšellode kaunis ja väga eripalgeline duo.
Selline solistide „näitus” on muidugi lõbus kuulata ja vaadata, sest ega Vivaldi muusikalised vaimukused saa ju ühe kontserdipoolega ammendatud. Kõrv harjub ära nii „äikesemotiivide” kui „vihmavalingute”, „linnulaulu” ja sekka kaunite habraste meloodiatega. Ning ring ongi täis. Esimese osa solistidest jäi kõige positiivse kõrval meelde moment, et solist ei peaks olema närviline ega pealetükkiv. Vähemalt mitte Vivaldit esitades, sest siis läheb mängulisus kaotsi ja avastad end äkki kellegi sooritust ja eneseületamist jälgimas, mitte enam muusikat nautimas. Võib-olla tahtis karmima mängulaadiga viiuldaja tuua vaheldust üldisesse süüdimatult lillelisse kõlapilti. Eks Vivaldi puhul ole ennegi nähtud tumedate värvide ja tormipoole rõhutamist, teatud paganinilikku kurja virtuoossust, ent siinses kontekstis ei mõjunud see kuigi veenvalt.
Õhtu liidriks jäi ikkagi Alberto Martini, kelle virtuoossus ületas seni kogetu. Tehnika eesmärk kanda kujundit ja karakterit on elementaarne. Aga siiski on vähe interpreete, kelle esitus on niivõrd täiuslik, et tehnikat soorituse tasandil jälgida polegi enam võimalik! Ongi ainult kujund! Tööd, pingutust, enese- ja pillimaterjali ületamist pole üldse tunda. Kui mõne interpreedi puhul peab pingutama, et soorituse tagant mõtet tabada, siis tema puhul võis soovi korral teha vastupidi.
Millise kontseptsiooniga siis Martini publiku ette tuli? Kontraste veelgi utreerida on suhteliselt tavaline võte, s.t üleminekud veel aeglasemad, kiired osad veel kiiremad. Kohati tahtsid pillimehed nagu öelda, et kuulake, te pole seda kohta kunagi niisuguses esituses kogenud. Tantsuliste momentide rõhutamine – kõik tavavõtted. Üllatavalt mõjusid aga faktuuri ümbermängimised: äkki tõmmati teiste pillide secondo pea olematuks taustaks, solisti meloodia tõusis n-ö kikivarbaile ja esile toodi aldisoolo… Ja mis soolo? Üksikute harmooniliste täitenootide rida. Harva kogetav nali, tõeline musical joke. Või sama võte klavessiini täiesti tavalise täitefaktuuriga. Pealispind tundus lausa improvisatsiooniliselt vaba, aga mõnedest üleminekutest sai aimu, et kõige selle vaba ja humoorika taga on raudselt selge karkass ja täpselt kokku lepitud mängureeglid.
Kuigi teos ise on küllaltki fragmentaarne, täis meeleolu- ja kujundimuutusi, ei läinud selline naljatlemine liiale ega lõhkunud tervikut. Kõik oli põnev ja vaimukas. Ja Vivaldi on just see autor, kellega sellist nalja teha saab. Sest kohe pärast barokiaja lõppu läheb hirmsaks maailma- ja hingevaluks kätte. Natuke rahu saabub alles XX sajandi lõpu uuslihtsusega.
