Ikka märkad, kui tuttavas ümbruses miski muutub. Tartus Toome taga saab praegu imetleda tänu teetöödele tükati paljastunud munakivisillutist. Kuhu on kadunud kuulus varesekoloonia? Kolis vist ära koos riigiarhiivi ja matemaatikutega. Väikesel haljasalal, kus asub Juhan Liivi bareljeefiga mälestuskivi, õitsevad kevaditi mõned vaprad sinililled.
See on ju kinnisvaraarendaja õudusunenägu, märgib kolleeg. Mitte midagi teha ei saa: suur kivi on keset platsi!
Kes saab, kes mitte. Tore on jälgida salapäraste geriljahaljastajate tegevust mälestuskivi ümber. Vanade puude latvadest suuremate tuultega alla pudenevad oksad ei kõnni ju ise ühte kuhja ja krookusesibulad ei pista ennast ise mulda? Ka need õied, mis ilmuvad kivi ette 30. aprilli eel, on toonud fännid, kes muu!
Selles pisut metsikus ja südamlikus olukorras on midagi väga liivilikku. Aitäh kirjanduslinn Tartule selle eest, et mälestuskivi on parajalt hooletusse jäetud ja luulesõbrad saavad rahulikult talitada. Juhan Liiv ühendab inimesi! Teisalt on hakanud bareljeefi lõug sammalduma ning paljud ürgtartlasedki ei tea, miks see monument seal üldse on, veel vähemad on kuulnud kivi kaksikvennast Tallinnas. Võetagu järgnevat kui geriljainfotahvlit.
Juhan Liivi mälestuskivi rajati tema kunagisse elupaika 1965. aastal. Liiv üüris siin asunud väheldases puumajas korterit küll ainult paar kuud 1892. aastal, kui oli lahkunud töölt Oleviku toimetusest ja alustanud vabakutselise põlve, kuid sellesse perioodi jääb kaheksapäevane loomepalang, mil tal ei olnud aega paberossigi tõmmata ja sündis jutustus „Vari“ („Kui seda metsa ees ei oleks …“). Maja pühkis maa pealt pommitabamus, mille jälgi võib veel praegugi märgata ka naabermaja seinal. Mälestuskivi autor on skulptor Anton Starkopf.
Juulis 1965 sai Starkopf kirja Tallinnast Friedebert Tuglaselt, kes kavatses oma koduaeda püstitada ausambad kirjanikele, „kellel murranguline tähtsus meie kirjandusloos ja kes südamele eriti lähedased“: „Vaatan aeg-ajalt oma töötoa aknast muruplatsile, kuhu peaks tulema Juhan Liiv. Ta oleks ainus, kes sinna sobib – nii oma olemuse kui ka minu eluaegse temaga tegelemise tõttu. [—] Muidugi käisime Tartus olles ka Liivi tänava monumenti vaatamas. See meeldis väga. Just samasugune või umbes samasugune peaks ka Nõmme oma olema, samasuurune ja samast materjalist (igatahes mitte pruun või punakas!)“. Peagi valmiski „haruldaselt stiilne hallist graniidist monument“, nagu on iseloomustanud teose tellija seda kirjas Underile ja Adsonile. Hiljem on ta leidnud, et tulemus on koguni parem kui Tartus, kus mälestuskivi ei pääse majade vahel mõjule. Aeda pidi kerkima ausammas veel Kristian Jaak Petersonile, Koidulale, Vildele, Suitsule ja Underile, kuid „asudes Kr. J. Petersoni monumendi raiumisele sai Starkopf infarkti ja suri jala pealt“. Tuglas: „Ei leidu minul enam jõudu millegi eest hoolitseda ega leidu enam kohast skulptoritki. Jääbki Juhan Liiv üksi siia aeda sümboliseerima kogu meie kirjanduse käekäiku …“
Tuhat tänu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna vanemteadurile Elle-Mari Taliveele abi eest artikli ettevalmistamisel.