XIII Tallinna talvefestival „Tõsta pilk ja ava süda“ 18. – 26. II, kunstiline juht Pille Lill.

PLMFi tänavuse talvefestivali ühel huvitavamal kontserdil peatuti XVIII sajandi lõpus levinud keelpillil baritonil. Kontserdielus harva kuuldav instrument on 1980. aastal Ungaris asutatud Budapesti Haydni Baritonitrio (Haydn Baryton Trio Budapest) puhul keskne. Trio asutaja Balázs Kakuk on Franz Liszti nimelise Budapesti muusikaakadeemia ja Béla Bartóki nimelise Budapesti konservatooriumi professor. 1978. aastal võitis Budapesti barokk-kvartett Collegium Musicum, kus ta tollal mängis, Flandria festivali konkursi Brugges. Haydni Baritonitrio eesmärk on olnud esitada helilooja ulatuslikku baritonirepertuaari, mis sisaldab peaaegu 200 teost. Baritonitrio A-Duur Hob. XI/25 ja baritonitrio D-Duur Hob. XI/106 tulid ettekandele ka Tallinna kontserdil.

Bariton on mõnevõrra sarnane meil tuntud viola da gamba’ga. Tegemist on valdavalt Saksa ja Austria õukonnas kasutusel olnud instrumendiga, mis on ilmselt pärit XVII sajandi Inglismaalt – selle kohta on kirjalik jälg 1644. aastal ilmunud Marin Mersenne’i teoses „Cogitata physico-mathematica“. Varaseim säilinud instrument on pärit 1647. aastast. Selle tegi Viini viiulimeister Magnus Feldlen ja see asub Londoni kuninglikus muusikakolledžis. Instrumendil on kuus-seitse keelt, mida mängitakse poognaga, pill on mängija põlvedel. Lisaefekti annavad resonantskeeled instrumendi tagumisel küljel, nii et seda instrumendi poolt on võimalik kasutada ka näppepillina. Haydn on oma loomingus edukalt ühendanud nii poogen- kui ka näppepilli tehnika. Instrumendi kõlakast on muljetavaldavalt kauni välimusega. Bariton kui instrument vajus XIX sajandil unustuse hõlma ning leiti uuesti üles XX sajandil varajase muusika taasavastamise käigus. Esimesed ajastu pillide koopiad olid originaalbaritonidest märksa raskemad ja sarnanesid rohkem tšelloga, aga nüüd võime juba instrumendist osa saada sel kujul, nagu see võis kõlada sajandite eest. Sellele instrumendile on Joseph Haydn ning tema õpilased ja kolleegid kirjutanud küllaldaselt muusikat. Baritonitrio oli levinud instrumendikooslus ja sellele kirjutati palju. Kuna Haydni teosed on siiani küllaltki tuntud, kasutatakse peamiselt tema ajal kasutusel olnud häälestusviisi: varasemate instrumentidega võrreldes on baritoni resoneerivad keeled häälestatud oktavi võrra kõrgemale, et see sobiks paremini koos vioola ja tšelloga üldisesse kõlapilti.

Budapesti Haydni Baritonitrios mängisid peale asutaja Balázs Kakuki József Sándor (vioola) ja András Kaszanyitzky (tšello). Kontsert anti Tallinna raekoja iidsete võlvide all, kuhu selline kooslus sobib ideaalselt. Balázs Kakuk oli lahkelt nõus pärast kontserti oma instrumenti ka lähemalt tutvustama. Kontserdi ajal kerkis algul tõesti küsimus, kust tulevad näppepilli helid. Kuulaja sai nüüd veenduda, et neid salapäraseid helisid saab omapärase instrumendiga tekitada peidetud kaasa resoneerivate keelte tõttu. Pika ajalooga trio toimis kenasti.

Mulle väga meeldib, et talvefestivalil peetakse lugu hea kvaliteediga kammermuusikakavadest ning võimaldatakse muusikutel süveneda põnevatesse muusikaloolistesse teemadesse. Nii sai selles kavas kuulata laia valikut Haydni ja tema kaasaegsete muusikat. Esindatud olid Anton Neumann (1740–1776), Pál Esterházy (1635–1713), Joseph Burgk­steiner (1730–1797) ja Luigi Tomasini (1741–1808). Muusikalist materjali täiendasid Ungari instituudi esindaja kommentaarid kuuldud teoste kohta. Tutvustus oli sobiva pikkusega ning teoste kohta sai huvitavat lisamaterjali. Kuigi sõna ja muusika kooslus on kontserdi­kavas alati seotud riskiga (kas ikka toimib ega lõhu äkki kava terviklikkust?), siis seekord mõjus tekstiosa ilmselt tänu oma sisukusele värskendavalt, kuigi oli esitatud pigem teadustaja positsioonilt. Panustada võiks sisukate kavamaterjalide koostamisesse, kuid see on küll punkt, mis ei ole olnud läbi aastate talve­festivali kõige tugevam külg.

Üldiselt võis festivali kontserdikava ning kontserdipaikadega rahule jääda. Mõtlemiskoht on, kuidas leida sobilik kontserdisaal klaveriõhtu tarvis. Kuna häid klavereid on Tallinnas juba üksjagu, võiks vältida klaveriõhtu korraldamist kohas, kus klaver nutab meistri käe järele ja mehhanism ei ole korras. Kontserdipublikul tuleb seetõttu korduvalt kuulda tüütuid lisahelisid. Karastunud pianistina tuli Irina Zahharenkova olukorrast välja imeteldavalt hästi, kuid austusest muusiku, esitatava muusikalise materjali ning publiku vastu võiks püüda selliseid olukordi vältida. Hõrk pianism sai siiski veidi määritud. Ometi on hea juba aasta alguses teada, et Zahharenkoval on Beethoveni aastal niivõrd heal tasemel kontserdikava helilooja varase loomeperioodi armsate, meisterlike ja vaimukate sonaatidega op. 2, mida täiendab veidi küpsema perioodi teos B-duur op. 22. Ehk saab ettevõtlike kontserdikorraldajate toel seda kava nautida veel mõnes kontserdisaalis. Kaaluda võiks ka salvestamisvõimalust, kuna tegemist on tervikliku vaatega Beethoveni loomingule. Zahharenkova haare klahvpillide mängimisel, analüüsivõime, klahvitundlikkus ja vormitaju ning varjundirikkalt esitatud elav ja hingav muusikaline materjal haarab publiku endaga kaasa, olgugi et teosed võivad olla äärmiselt tuttavad. Festivali alapealkiri ei olnud küll otseselt seotud Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistamisega, kuid Zahharenkova soolokontsert oli tänuväärne pühendus meistri loomingule.

Omamoodi täienduseks Beethoveni sünniaastapäeva tähistamisele võib pidada ka Budapesti Haydni Baritonitrio kontserti, mis avas huvitava tahu Haydni loomingus. Haydn looming, nagu teame, on mõjutanud Beethovenit ja see ilmneb eriti kontserdil kõlanud klaverisonaatide op. 2 puhul, mis on Haydnile pühendatud. Seesugust muusikalist seost võib pidada õnnestunuks, kuigi seda teemat ei olnud festivali korraldajad kesksena välja toonud.

Kõige rohkem panigi mõtlema festivali dramaturgiline kaar. Tunnustan igati PLMFi tegevust: toetatakse eesti muusikute kontserttegevust ning korraldatakse kontserte, mis on interpreedi arenguks äärmiselt vajalikud, samuti leitakse võimalusi osta neile häid instrumente. Festivalil oli kontserte, millega viidati ühe või teise sündmuse tähistamisele, lauljate veetlevaid galakontserte ning hästi toimivaid triosid. Nauditavalt musitseerisid kammermuusika vallas näiteks pianistid Lea Leiten ja Piia Paemurru. Festivali raames ei moodusta aga omavahel sisuliselt suhteliselt vähe seotud kontserdid tervikpilti, vaid pakuvad sissevaate interpreetide tegemistesse.

Sellisel kombel oleks võib-olla isegi parem näidata muusikuid kontserdisarjas. Nii võiks täispika kavaga anda kontserdi trio Kristiina Kriit (viiul), Tõnu Kalm (klarnet) ja Märten Karm (klaver), kes tõi ettekandele kava Stravinski, Szymanowski, Bartóki ja Martinů loomingust. Hoopis teistsuguse muusikalise maailma võiksid omaette kontserdi­õhtul publiku ette tuua trio Oksana Sinkova (flööt), Andreas Lend (tšello) ja Lea Leiten (klaver), kelle kavas kõlasid säravas virtuoossuses Czerny ja Doppleri teosed. Siinkohal oleks meeleldi lugenud kavalehelt põhjalikumalt Andreas Lennu instrumendi kohta.

Oleks võinud vältida kahe trio paigutamist kontserdi esimesse poolde, kuna nad sobiksid pigem vaheajaga liigendatud kontserdiõhtusse. Sooloõhtu oleks välja kandnud ka Maria Veretenina koos Piia Paemurruga. Linna kodanikele ja külalistele on festival kahtlemata vajalik, kuid kontserdielus võib siiski täheldada konkurentsi ja festival vajaks ehk süstemaatilisemat tutvustamist. Väikestele kontserdikorraldajatele on see kindlasti raske ülesanne, aga paneb ikka imestama, et Hopneri maja üld­kavasse ei olnud festivali kontserte lisatud. Kontserdikuulaja on teadagi isepäine ja tema köitmiseks on vaja teha mõttetööd, muidu kaob ta saalist – ja see on vaevalt festivali korraldaja eesmärk.

Mõned mõttekohad veel. Ilmselt ei olnud tööpäeval kell 15 alanud ava­kontsert või mõni teine festivali kava töö­päeval algusega kell 12 mõeldud tavapärase tööajaga linnakodanikele. Publiku­puudust ei saanud kindlasti täheldada igal kontserdil ja parim osa festivalist leiti kenasti üles. Festival sattus sel aastal ajale, mil tähistati Eesti Vabariigi 102. aastapäeva ning toimus veel teisigi mainekaid sündmusi. Näiteks esitas NHK sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel Bruckneri sümfoonia nr 7, kus oli võimalik täheldada haruldast dramaturgilist pinevust ja kuulata erakordset piano’t, ning õhtu lõpetuseks kõlas Elleri imekaunis „Kodumaine viis“. Festivaliga samal ajal oli ka Chopini konkursi traditsiooniline galakontsert, kus esinesid noorema põlvkonna Chopini interpreteerijad. Eestit esindas seal pianist Tähe-Lee Liiv, kuid tähelepanu äratasid ka Poola päritolu pianistid Krzysztof Wierciński ja Franciszek Leszek Szymula. Selliste kontsertidega samas geograafilises aegruumis võib olla keeruline oma publikusegmenti leida.

Soovin kammermuusikafestivalide korraldajatele südikust ja energiat pakkuda interpreetidele häid kontserdivõimalusi ning loodan, et leitakse mõne ajaloolise kontserdisaaliga mõnus ja toimiv koostöö.