Näitus „Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018“ Tretjakovi galeriis kuni 27. I. Kuraatorid Tatjana Zeljukina ja Eha Komissarov, kujundanud Anna Škodenko, graafiliselt kujundanud Sandra Kossorotova ja Aadam Kaarma.
Moskva möödunud aasta kunstielu oli kõrgetasemeliste näituseprojektide poolest uskumatult rikas: vaadata olid Leydeni kollektsiooni šedöövrid, jaapani XVII–XIX sajandi kunsti, Ida-Euroopa kineetiline kunst ja Belgia teravmeelse kontseptualisti Marcel Broodthaersi teosed.
Ainuüksi Tretjakovi galerii rõõmustas külastajaid möödunud sügisel kõmutekitavate näitustega, näiteks Ilja ja Emilia Kabakovi „Tulevikku ei võeta kõiki kaasa“ ja vene avangardi ühe parema esindaja Mihhail Larionovi retrospektiiviga. Need aga ei takistanud muuseumi enne aasta lõppu üllatamast veel ühe väljapanekuga. „Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018“ ei ole küll nii mastaapne, nagu on eespool nimetatud, kuid sugugi mitte vähem väärtuslik. Paljuski just sellepärast, et eesti kunst on vene muuseumides haruldane külaline: sellise kaaluga näitust võis viimati näha 1997. aastal.
Eesti vabariigi 100. aastapäeva rahvusvahelise kultuuriprogrammi ühe suurema sündmuse teosed on peamiselt Tretjakovi galerii ja Eesti kunstimuuseumi kogudest. Kuraatorid on lisanud veel midagi Tartu kunstimuuseumi ja erakogudest. Just see tõsiasi, et mitmed Eesti kunstikogud laenasid näitusele oma töid, ei lasknud näituse narratiivist teha kiidulaulu sotsialistlikule realismile – stiilile, mis ajalooliste olude sunnil on Tretjakovi galeriis esindatud küllaga –, vaid anda rohkem ruumi II maailmasõja eelsele ja XXI sajandi eesti uusimale kunstile.
Aeg on muutunud, vahetunud on mitmed kunstihuviliste põlvkonnad ning isegi pühendunud ja asjatundlikule külastajale on see väljapanek avastus. 1970ndate ja 1980ndate kunstnike, nagu Malle Leisi, Rein Tammiku, Nikolai Kormašovi, Aili ja Toomas Vindi ning paljude teiste kõrval näeb Moskva kunstipublik esmakordselt sõjaeelse eesti modernismi võtmekujude Arnold Akbergi, Peet Areni, Eduard Wiiralti töid. „Isegi mu kolleegid, kui ma neile näitasin seda 1920ndate ja 1930ndate kunsti, mida Eestist näitusele olime valinud, olid väga üllatunud, sest paljud neist ei olnud seda varem näinud. Nõukogude ajal kuulus see kodanliku Eesti keelatud kunstisuundumuste alla,“ ütles näituse Tretjakovi galerii kuraator Tatjana Zeljukina.
Näitusel on, mida avastada: peaaegu sada teost mitmest žanrist ja stiilist on andnud omapärase läbilõike möödunud sajandi kunstist. „Et Eestis, nagu igal maal, on suurepäraseid kunstnikke, selles ma ei kahelnud, kuid näitust ma ise, kui aus olla, külastada ei kavatsenud. Avamisele tiris mind sõna otseses mõttes üks sõber. Selle eest talle suur aitäh. Näitus osutus tõesti kaasahaaravaks atraktsiooniks: seal olid Eesti põrgu ja paradiis, feministid, asotsiaalid, revolutsionäärid ja tõeliselt lummavad angerjapüüdjad,“ tunnistas mulle pärast avamist režissöör ja ajakirjanik Asja Goizman.
Ja kuigi enamikule külastajatest, iseäranis noortele, on see näitus eelkõige teadasaamine, siis mõnele, näiteks kunstnikule ja kunstiajaloolasele Georgi Kizelvaterile on see kohtumine armastatud ja tuttava kunstiga: „Näitusel on palju töid, mida hästi mäletan veel 1970ndatest. Siis tundusid need revolutsioonilistena. Nüüd kutsuvad need esile nostalgilise meeleliigutuse ja esitama küsimuse, kuhu küll on kadunud see moskvalastele nii tähtis kunst.“
Lokaalne ja globaalne. Kuidas on eesti XX sajandi keskpaiga kunsti parimad näited sattunud Tretjakovi galerii kogusse? Just seda küsisid minult kõik tuttavad – need, kes käisid näitusel, ja ka need, kes olid sellest kuulnud ja teadsid, et ma sellest kirjutan. Tuli välja, et seda ei teadnud mitte ainult avamisele kogunenud kunstihuvilised, vaid ka kaugeltki mitte kõik professionaalid. Nii nagu näituse Eesti kuraator Eha Komissarov nimetas ka intervjuus: „Kui kolm aastat tagasi tekkis selle näituse idee, olin mina Kumus ainuke inimene, kes teadis, et nõukogude ajal osteti Tretjakovi galerii kogusse väga palju eesti kunsti ja et selle muuseumi fondides on üks rikkamaid 1940ndatest kuni 1980ndateni eesti maali ja graafika kollektsioone.“
Museoloogid ja kunstiteadlased maadlevad praegusel ajal lokaalse ja globaalse identiteediga, nõukogude kultuuripoliitika oli üles ehitatud teiste reeglite järgi. Muuseumi kogudesse soetati seda, mida ülaltpoolt kästi, kuid tänu liiduvabariikide kunsti plaanilistele ostudele, sageli just kunstnike parimate teoste näol, on Tretjakovi galeriis üks suuremaid ja esinduslikumaid eesti kunsti XX sajandi kogusid väljaspool Eestit. Kõige rohkem on seal graafikat, sealhulgas eksliibriseid, sadu maale ja rohkem kui poolsada skulptuuri. „Fondid täienesid järk-järgult. Esimesed ostud tehti 1946. aastal, juba siis osteti nii skulptuuri, maali kui ka graafikat,“ selgitab Tatjana Zeljukina.
Kuraatorite ülesanne ei olnud lihtne: nad pidi hõlmama terve sajandi eesti kunsti, näitama seda kunstnike, teemade ja žanrite dialoogide kaudu, seejuures kaasama võimalikult palju nimesid. Seda kõike mitte just väga suurel näitusepinnal – kõigest kaks saali ja galeriikorrus. Siin aitas kaasa väljapaneku kujundaja Anna Škodenko nutikas lahendus. Ta esineb näitusel kahes rollis – kunstniku ja kujundajana. Näitus ei ole üles ehitatud kronoloogiliselt, vaid temaatiliselt. See koosneb viiest alajaotusest: „Klassika“, „Õpetaja ja õpilane“, „Meremaal“, „Siin ja seal“ ja „Naised-kunstnikud“. Tutvustades väljapaneku kontseptsiooni, tunnistas Eha Komissarov, et nii mõnelgi korral lähtusid nad Tretjakovi galerii kollektsioonist. Analüüsiti, millised teemad sealses kogus domineerivad. „Meremaali alajaotuse tingis suur hulk merega seotud töid sealses kogus. See ei ole seotud ainult sellega, et Baltimaad olid omamoodi Nõukogude Liidu visiitkaart, vaid suisa koloniaalse diskursusega. Baltimaade kunst oli alati mere- ja piiriteema.“
Kuigi kaugeltki kõik ei jaga näituse ebatavalist kontseptsiooni, tuleb minu arvates pidada mõndagi alajaotust kuraatoritöö õnnestumiseks. Näiteks feministlikus diskursuses, mis on Eesti kunstis traditsiooniliselt tugev (alajaotus „Naised-kunstnikud“) on toodud välja selle areng. Ekspositsiooni keskmes on Malle Leisi looming, kelle 1970ndate pärand on Tretjakovi galerii kogus laialdaselt esindatud. Lähtudes just tema töödest, on kuraatorid arendanud seda alajaotust hilisemate naiskunstnike töödega (Anu Põder, Ene-Liis Semper, Marge Monko).
„Naistele-kunstnikele pühendatud alajaotus tundus mulle kõige mitmekülgsem: seal on skulptuuri, maali, videot, graafikat. Igapäevaesemete huvitav ümbermõtestamine, nendele uue tähenduse andmine, näiteks, ebatavalised mannekeenid-skulptuurid, kunstiobjektideks muudetud kotid, lilled, millest on saanud dekoratiivne ornament,“ on minu arvamisega nõus ka disainer ja raamatukunstnik Arina Balantseva.
Elmar Kits ja XX sajand. Kedagi ei jäta ükskõikseks ka Elmar Kitse, Tartu Pallase koolkonna ühe parema esindaja looming, keda asjatult ei kutsuta eesti Picassoks (alajaotuses „Õpetaja ja õpilane“). Pole kindel, kas igal maal on põhjust arvata, et neil oli möödunud sajandil oma Picasso, kuid Eestis see kindlasti nii oli. Kitse loominguline tegevus oli erakordselt mitmepalgeline, selles olid imelisel kombel segunenud nõukogude ja lääne kultuuri mõju, aga erinevalt Picassost ei olnud Kitse kunsti perioodid helesinised ja roosad, vaid langesid kokku oma aja ideeliste ja esteetiliste muutustega. Just tema loomingu põhjal võib mõista XX sajandi eesti kunsti. Seepärast on sellest saanud ka üks näituse aktsente.
Kui 1940ndate keskel oli Elmar Kits veel truu teda kujundanud prantsuse impressionismile („Kunstnik“, 1945, Tartu kunstimuuseum; „Natüürmort juurviljadega“, 1945, Eesti kunstimuuseum), siis 1950ndatel oli ta sunnitud minema üle sotsrealismile, kuid ka seal suutis ta tänu oma andele kujundada oma stiili („Kemi kärestikud“, 1955–1956, Tretjakovi galerii). Veidi hiljem, 1960ndate sula ajal suundus ta esimesel võimalusel abstraktsionismi.
Kui Elmar Kitse eri perioodide teoste kaudu tuleb hästi esile tema suurus ja andekus, siis Ülo Soosteri graafika valik on paljudele pettumus. Kahtlemata on õlimaali tehnikas autoportreede seeria hea valik, kuid paljudele tundub pea võimatu kolme graafilise kompositsiooni põhjal saada aru, miks see kunstnik oli nii tähtis nõukogude visuaalse kultuuri arengule ja Moskva kontseptualismile. Vanema põlvkonna esindajad teavad hästi, et Sooster oma sürrealismiga, mille ta oli kaasa saanud veel sõjaeelsest Tartust oma õpetajatelt, oli vaba ja lääneliku Eesti saadik Moskva mitteametlikus ringkonnas, aga noortel seisab tema kunstipärandi tundma õppimine veel ees.
Oli ka neid, nagu luuletaja ja muusik Ilja Kitup, kes olid Eesti 1980ndate kunstiväljaga hästi tuttavad ja tulid vaatama oma lemmiku, kontseptualist Raul Meele töid ning olid väga üllatunud, kui neid näitusel ei leidunud. Ka Georgi Kizelvater luges mulle üles terve nimekirja kunstnikke, kelle töid ta lootis näha: „Kahju, et ekspositsioonis ei ole ei Jüri Arraku, Leonhard Lapini, Mare ja Tõnis Vindi ning veel mõningate teiste 1960ndate ja 1970ndate kunstnike töid, kuigi neile on koht olemas. Mulle on alati tundunud, et selliste retrospektiivide puhul oleks mõttekas näidata suurema hulga kunstnike töid, eri suundumusi …“
See-eest aga, kui rääkida viimase aja töödest, läks eranditult peaaegu kõigile hinge Krista Möldri fotoseeria „Ruumist lahkumata“ (2016, Eesti kunstimuuseum). Võib täie kindlusega öelda, et kunstniku esimest isikunäitust Venemaal, mis sündis Temnikova ja Kasela ning Moskva Iragui galerii koostöös detsembri keskpaigas, saadab edu.
Ehk nüüd lõpuks ometi hakkab Eesti nüüdiskunst Venemaal sagedamini külas käima.
Tõlkinud Reet Varblane
