Kadrioru pargis on hea aura. Võib-olla seepärast, et seal on rohkem puid kui maju, kuid ehk ka seetõttu, et sealses lossis kõlab aeg-ajalt hea muusika. Igatahes nii oli ilusal reedesel õhtul, kui Kadrioru lossis astusid publiku ette Andres Mustonen (viiul) ja Kremerata Baltica Sextet.
Kava kandis pealkirja “Harmoonia & Energia” ja see peegeldas kontserdi sisu tabavalt: kui Pärt, Mozart, Silvestrov ja Kantšeli sümboliseerisid harmooniat, siis Tickmayer, 10aastane (!) Mozart ja folkloorne “Süit keldi ja kletzmeri viiuldustest” energiat.
Esimene teos, Arvo Pärdi “Pari intervallo” (1976) kõlas keelpillide ettekandes harmooniliselt ja ehk pisut raskepäraselt, kuid seda mitte negatiivses tähenduses – on ju see lugu traagilise alatooniga.
Kolmest Mozarti teosest vapustas mind isiklikult kõige rohkem “Galimathias Musicum”, oopus, mille Mozart komponeeris kõigest kümneaastasena. Noh, jutud tema sünnipärasest geniaalsusest on ammu teada, kuid pean tunnistama, et ma pole varem kuulnud ühtegi näidet Mozarti nii varajasest loomingust… Igatahes nüüd võin veendumusega öelda, et Mustoneni ja KB Sexteti esituses väike Amadeus “rokkis” täiega! Tulemuseks oli värskendav sümbioos teose teatud naiivsusest ja filigraanse power’iga täidetud ülimalt professionaalsest esitusest. Braavo!
Valentin Silvestrovi “Ikoon” oli tardunud aeg ise. Impressionistlik vastand ja samas “hingesugulane” Pärdi “intervallidega”, oli ta ka mõnes mõttes puhkepaus (koos talle järgnenud Mozarti Rondoga C-duur) enne kontserdi kõige nõudlikuma osa, Steven Kovac Tickmayeri (1963) viieosalise seksteti “Wild Motions” ja pala “Crippled Tango” ettekannet. S. K. Tickmayer on minu arvates üks huvitavamaid nüüdisheliloojaid, kelle looming kulgeb paralleelselt (ja ühtmoodi veenvalt) süvamuusika ja tõsise rock-muusika sfäärides. Tema teostes kohtab võrdsel määral nii XX sajandi heliloojate mõjutusi kui ka rütme ja harmoonilisi järgnevusi, mis on iseloomulikud pigem sellisele proge-rock’i lipulaevale nagu King Crimson ja RiO (Rock in Opposition) liikumise legendaarsele algatajale, kollektiivile Henry Cow, mille liikmed muidugi omakorda olid tugevasti mõjutatud XX sajandi muusikast. (Lugejail soovitaksin tutvuda ka Tickmayeri rock-projektiga The Science Group, kus peale tema enda osalevad ka mõned Henry Cow liikmed ja teised kuulsad RiO ja avangardse proge muusikud.)
Nii dissonantsiderikas “Wild Motions” kui humoorikas ja ettearvamatu “Crippled Tango” pakkusid kuhjaga tööd kõigile KB Sexteti (Ruta Lapinaitytė – viiul, Andrei Valigura – viiul, Zita Zemoviča – vioola, Ēriks Kiršfelds – tšello, Indrek Sarrap – kontrabass ja Reinut Tepp – cembalo, klaver) liikmetele. Õnneks said nad suurepäraselt hakkama, paisates saali rock’ilikku energiat ja tuues kuulajaini helilooja omapärase mõtlemis- ja kompromissitu väljenduslaadi.
Kahe viimase loo esitamiseks ühendasid Andres Mustonen ja KB Sextet taas omad jõud. Gia Kantšeli “Eine Kleine Daneliade” kuulub ka Kremerata Baltica kammerorkestri (kust teadagi pärinevad kõik KB Sexteti liikmed) repertuaari ja seega oli väga huvitav kuulata seda n-ö kokkusurutud seades. Tulemus oli päris kena ja sugugi mitte halvem kui originaal, kuid arvan, et väiksema koosseisu jaoks võiks olla ka teose lühem variant. Või tekkis see mõte seetõttu, et kava oli üsna pikk?
Igatahes kontserdi lõpus kõlanud “Süit keldi ja kletzmeri viiuldustest” oli kava emotsionaalne ja energeetiline kõrgpunkt. Maestro Mustoneni virtuoossus ja stiilitunnetus tulid antud palas eriti võimsalt välja. Kui Mozarti muusika interpreedina on Mustonen peen kunstnik, siis säärase maailma rahvaste viisidel põhineva muusika esitajana on ta geniaalne artist. Tema emotsionaalsus ja spontaansus ning KB Sexteti väljapeetud täpsus ja kokkumäng sulandusid selles atraktiivses “huligaansuses” üheks vastupandamatuks jõuks. Publikul ei jäänudki midagi muud üle kui täielikult “alistuda”.
Siiralt loodan, et see märkimisväärne allianss Andres Mustoneni (energia!) ja Kremerata Baltica Sexteti (harmoonia!) vahel jätkub ka edaspidi. Väljavaated põnevaks loominguliseks koostööks on igatahes fantastilised.
