See aasta algas haridustöötajate tähtajatu streigiga, mis lõppes pärast seda, kui õpetajatele lubati 17 eurot palgatõusu ja hakata tegelema haridusleppega. Nüüd, sügisel, võime ajakirjanduses näha optimistlikke pealkirju „Ministeerium: haridusleppes on jõutud põhimõttelisele kokkuleppele“, „Hariduslepe on koos, paika said õpetajate karjäärimudel ja töötingimused. Kallas: järgmine etapp on poolte kinnitus“, „Õpetajad saavad neljaastmelise karjäärimudeli, igal astmel oma palk“, „Hariduslepe saadeti osapooltele allkirjastamiseks“ jne. Kas tõesti ongi streik täitnud oma eesmärgi ja kõik on lahenenud kenasti?
Kõik ei ole siiski nii roosiline, kui paistab. Alustada võib sellest, et üks asjaosaline, nimelt Eesti Linnade ja Valdade Liit, lahkus läbirääkimiste laua tagant. Kuna suurem osa koolidest on munitsipaalkoolid, tuleb muudatuste finantseerimiseks leida lisaraha just omavalitsustel, kuid liit ei ole enda sõnul sellekohast terviklikku arvestust näinud. Samuti ei ole riik andnud õpetajate palgatõusuks mingit finantsgarantiid. Kuna liit läbirääkimistel ei osalenud, siis leiab haridusleppest eraldi punkti, et Eesti Linnade ja Valdade Liiduga alustatakse koostööd rahastusmudeli muutmiseks.
Haridusleppega on määratletud, et õpetaja tööaeg on 35 tundi nädalas ning ta võib selle jooksul anda 21–24 õppetundi. Leppes kirjas seegi, et „klassijuhatamine on õpetaja töö osa ja peab olema õiglaselt tasustatud“. Seega võib järeldada, et 35 tunni jooksul valmistab õpetaja tunnid ette, annab need ära ning parandab ka tööd, samuti tegeleb klassijuhatamisega. Kui jätta klassijuhatamine kõrvale (kõik õpetajad ei ole klassijuhatajad), siis jääb 21tunnise koormusega õpetajal iga tunni ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks 40 minutit – ei saa öelda, et seda on ülearu palju. Tunni ettevalmistus tähendab sisselugemist teemasse, ülesannete lahendamist ja õppemeetodite valimist. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja tööd tundes võin öelda, et lisandub soovitusliku, aga ka uuema kirjanduse lugemine, sest on keeruline käsitleda tunnis teoseid, millesse ei ole natukenegi süvenenud. Tööde parandamisest ma ei räägigi. Kui palju võtab aega näiteks ühe kirjandi kontrollimine? Loed, parandad vead, kommenteerid … Tegelikult on mõistlik üht teksti lugeda vähemalt kaks korda, sest üheainsa lugemise korral võivad vead sisse jääda. Seda kõike tuleb teha vähemalt 26 tööga, sest märkamatult on haridusleppes klassi suuruse piirmäära tõstetud 24-lt õpilaselt 26ni. Ühesõnaga, vähemalt eesti keele õpetaja peab oma töö tegemiseks võtma aega puhkeajast. Küllap on sama ka teiste ainetega, kuid nende spetsiifikat ma nii hästi ei tunne.
Paika on pandud ka õpetajate neljaastmeline karjäärimudel. Sellesarnane mudel on Eestis olnud kasutusel pikka aega, kuid vähemalt viimased kümme aastat ei ole see toiminud. Miks küll? Põhjus on üsna lihtne: raha. Kui nullindatel olid õpetajad huvitatud oma taseme tõstmisest, sest see tõi kaasa palgatõusu, siis kutsestandardi rakendamisega kadus taseme tõstmise juurest raha ära. Kutsestandardi loojatel oli idealistlik ettekujutus, et õpetaja tahab ise areneda ja oma taset tõsta – raha ei tohiks siin rolli mängida. Tegelikkus on osutunud hoopis teistsuguseks. Õpetaja võis küll oma taset tõsta, kuid palgatõusu otsustas koolijuht, mistõttu ei näinud paljud tublid õpetajad sellel pingutusel mõtet.
Nüüd on siis taas seotud karjäärimudeli astmed palgataseme tõusuga: alustav õpetaja saaks 1,0 õpetaja palga alammäära, õpetaja saaks samuti 1,0, vanemõpetaja 1,1 ja meisterõpetaja 1,3. Nagu näha, siis alustava õpetaja ning õpetaja palgatase ei erine, kuigi 1. astmel omandab õpetaja oma töös alles esimesi kogemusi, aga 2. astmel on ta oma õpilastele juba professionaalne õpetaja.
Kokkuvõtteks: tore, et haridusleppe üle arutletakse. Loodetavasti leitakse arutelu käigus lahendus ka neile muredele, millele õpetajad on osutanud, ning tulevikus on õpetaja ülekoormusele pandud piir ja ta saab rõõmsalt karjääriredelil edasi liikuda.
Hariduslepet saab lugeda aadressil https://hm.ee/sites/default/files/documents/2024-10/Hariduslepe_allkirjastamiseks.pdf.
