Kõrgharidus tähendab õppimist nii rakenduskõrghariduslikel kui ka bakalaureuseõppe, magistriõppe ja doktoriõppe õppekavadel. Kõrghariduslikku õpet pakub Eestis praegu 32 õppeasutust, kuhu astus 2010. aastal kokku 18 400 uut õppurit. Neist ligikaudu 10 000 hakkas õppima riigieelarvelisel (s.o tasuta) õppekohal, ülejäänud peavad oma õpingute eest ise maksma. Seega, 10 000-le sisseastujale aastas on Eestis juba tasuta kõrgharidus olemas. Koalitsioonilepe näeb aastaks 2014 tasuta õppekoha tagamise ette lisaks veel 2500 sisseastujale koos järgmiste erisustega: tasuta saab õppida „ühe erialadiplomi omandamiseni”, s.t kui juba ajakirjanikudiplom taskus, siis edasise usuteaduse tudeerimise eest tuleb maksta; tasuta õppekohad ei ole mõeldud (levivatele) ingliskeelsetele õppekavadele ega ka venekeelsele õppele, mis on mitmes rakenduskõrgkoolis teadagi ainus õppekeel; üle ettenähtud aja (nominaalaja) õppimine tuleb ise kinni maksta.
Ennustajatele on paras pähkel küsimus, kas aastaks 2014 hakkab potentsiaalsete sisseastujate arv lähenema 12 500-le ehk kas juhtubki „tasuta kõrgharidus kõigile”. Selle saavutamisele aitab kaasa gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemine, kuigi otse koolipingist tulnud moodustavad järjest väiksema osa kõrgkooli astujatest. Eelmisel aastal õppima asunud 18 400 uuest õppurist oli vaid 6500 neid, kes tulid otse keskkoolipingist või siis pärast kutsekeskkooli lõpetamist. Üliõpilaskond vananeb, praegu on viiendik Eesti üliõpilastest vanemad kui 30 aastat. Sellises olukorras saab vaevalt eeldada, et „sisseastumistingimuste täitjate” arv langeb kolme aastaga peaaegu kolmandiku võrra. Tõenäoliselt on tegu lihtsalt tasuta õppe osakaalu suurenemisega, mis on samuti tervitatav. Õppimist piiravate majanduslike barjääride vähenemine on igal juhul mõistlik, väikse rahva šanss on teadagi tarkus ja töökus.
Pelgalt tasuta õppest „Põhjamaade tipptasemele” jõudmiseks siiski ei piisa, õpe peab ka sisu poolest tipus olema. Kõrghariduse kvaliteeti toetavate sammude kohta on koalitsioonileppes kirjas vaid üks segane toiming – „õppetöö kvaliteedi tõstmiseks muudame riikliku koolitustellimuse jaotust”. Ei oska taibata, kuidas koolitustellimuse ümberjaotamine aitab kvaliteeti parandada, mulle tundub märksa olulisem lõpule viia kaks juba käigus ja piisavalt mastaapset kvaliteediprotsessi: üleminekuhindamine ja institutsionaalne akrediteerimine.
Kuigi mõlemad on koalitsioonileppe kirjutajatel kahe silma vahele jäänud, peaksid just nende tulemusena mõne aasta pärast Eestis tegutsema vaid usaldusväärsed õppeasutused, kus pakutakse rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist õpet. Kui lisaks sellele lepivad Eesti ülikoolid kokku ka enamvähem ühtsetes sisseastumisnõuetes, võiks meie kõrghariduse tulevik olla palju roosilisem kui täna.
