Hiljuti ilmus Sirbis artikkel pealkirjaga „Haritlasdemokraatia. Tänan, ei“.¹ See pakub värske tulevikuvaate poliitilise maailma küsimustele ja arengule. Kuid käsitletud teemade ja järelduste kohta tuleb teha mõned täpsustavad märkused.

Artikli pealkiri tõmbab endale tähelepanu. Meil on kaks positiivset mõistet, haritlane ja demokraatia, kuid öeldakse, et kokku on need midagi halba. Loo kesksel kohal on Mark Bovensi ja Anchrit Wille nn haritlasdemokraatiast rääkiv raamat.² Nad väidavad, et kui demokraatia ideaali järgi on igal kodanikul teistega võrdne õigus kandideerida poliitilistele kohtadele, võrdne sõnaõigus, siis haritlasdemokraatia tingimustes domineerivad kõrgharidusega kodanikud. Enamikku demokraatiaid – täpsustuseks, uurijad keskenduvad Lääne-Euroopale – juhib valitud rühm hea haridusega kodanikke. Nad domineerivad poliitilistes institutsioonides, poliitareenil, parteides, parlamentides ja valitsuskabinettides, arutluskanaleis. Haridustaust toimib neis raamides nagu varem klass, religioon, päritolu, tekitades sotsiaalseid ja poliitilisi lõhesid. Selles olukorras, nn meritokraatias, on nii võim kui osalus­kanalid ligipääsetavad vaid neile, kes seda väärivad, ehk neile, kellel on kõrgharidus ja kraad. Nad on uusaristokraatia.

Demokraatiat ei parandata, vaid tagajärjeks on kasvav võõrandumine ja polariseerumine, levib tunne, et väiksema hariduse saanu pole täisväärtuslik kodanik. Nii et kui „XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitikas vähenema, siis XXI sajandil ahendab haritlasdemokraatia taas demokraatlikke osaluskanaleid“.³ Sellele lisandub elustiili, poliitiliste eelistuste ja väärtusmaailmade erinevus: haritlased on kosmopoliitsed, sallivad, madalama haridusega rahvale aga on iseloomulik võõraviha, euroskeptilisus, sallimatus ja natsionalism. Autorid nendivad, et vähem haritud ongi seoses globaliseerumise ja suurenenud sisserännuga kaotanud – nende töökohtadele on konkurents suurenenud ja palgad seetõttu madalaks jäänud. Haritlased aga on avatud piiridest võitnud, saanud juurde välismaal õppimise ja töötamise võimalusi. See vähem haritute tõrjutuse ja jõuetuse tunne on olnud soodus pinnas Brexitile, Trumpi omaaegsele võidule, parempopulismile – näiliselt on nende mured käsile võetud.

Lahendusena soovitavad Bovens ja Wille tõhustada koolides kodanikuhariduse andmist, kuna teismeeas arenevad välja poliitilised hoiakud, kodaniku­aktiivsus või passiivsus. Ka nimetavad nad kohustuslikku hääletamist, mis tooks väiksema haridusega inimesed valimiskastide juurde, ja arutleva demokraatia mooduseid, kuhu on tõhusalt kaasatud kõik kodanikud. Nad kaaluvad kvoote kesk- ja põhiharidusega inimestele, nagu seda on soo­kvoodid. Mainivad ka otsedemokraatiat, kuigi möönavad selle ohte. Kõik need reformid peaks käivitatama ühes paketis. Silmatorkavaim järeldus on aga see, et „[ü]ldine haridustaseme tõstmine pole nende meelest lahendus. See viivat lõppkokkuvõttes veelgi kõrgemate barjääride ja standarditeni“.⁴

I

Nagu öeldud, on tegemist värske käsitlusega, mille mõttekäik on arusaadav ja veenev. Siiski kerkib küsimusi seoses just viimase, üldise haridustaseme tõstmise suhtes tehtud skeptiliste järeldustega. Pidades silmas hariduse ja väärtusmaailma seoseid on tõsi, et rasked ajad on hea pinnas populismile, kui selle all laias laastus silmas pidada poliitika tegemise viisi, mis lihtsustava loogikaga jagab ühiskonna üksikuteks leerideks, enamasti kaheks – rahvas ja eliit, töölised ja kapitalistid, põlisrahvas ja võõrad jne – ning tegelike lahenduste otsimise asemel keskendub populist patuoina otsimisele, milleks on teine leer või teised leerid.

Seetõttu ei ole populismipuhangute puhul tingimata nii, et lihtrahval on mured, keegi neid ei kuula, kuid siis ilmub keegi, kes hakkab nendega tegelema. Tihti on vastupidi, eliit ise ässitab rahvast enda huvides üles, lihtrahvas aga läheb sellega kaasa. Nii on aegade jooksul raskustes süüdi olnud vale usu järgijad, välisriigid, kes pidevalt õõnestavad, üleilmsed vandenõud, millele on alati mugav toetuda. Keskajal näiteks süüdistati katku levitamises mõnel pool juute. Levinud on lood, et käsitöölised ja talupojad sepitsesid müüte juutidest, kes olevat toonud katku, mürgitades kristluse hävitamiseks ojasid ja kaevusid, või et alamad klassid korraldasid juutide hävitamiseks massimõrvu. Selle asemel võib väita, et hoopis eliit ise ehk „kastellaanid, ülikud, piiskopid ja arvukad saksa kroonikud, kes pärinesid kirikuhierarhia kõrgematest astmetest, õigustasid juutide saatust, kuna need sihipäraselt mürgitasid kaevusid ja toitu“.⁵ Eliit üldiselt ka ei sekkunud, et juute kaitsta.

Ka tänapäeval ei ole nii, et sisserändajate vastasus, euroskeptitsism jms oleksid ennekõike vähem haritute teemad, nende tegelike huvide väljendus. Osa neist vaadetest toetab Lääne-Euroopas mitmesugustel, iseäranis poliitilistel eesmärkidel, ka teatud hulk haritud inimesi, nagu Eestiski seda teevad paljud diplomi poolest kõrgharidusega inimesed. Madalama haridusega inimene on populismile vastuvõtlikum. Kui kõnealuste autorite hinnangul ei ole haritlased tervikuna olnud kaotajad avatud piiride tõttu, sest neil on rohkem võimalusi, siis õigem oleks objektiivselt võttes ju soovitada igaühel ennast harida, et ei peaks kartma konkurentsi taksojuhi, koristaja, toidukulleri jt madalapalgaliste kohtade pärast. See, kas neid kohti põlisrahvas, ka väheharitud, üldse tahabki – Eestis oli selles küsimuses maasikakorjamise alane debatt –, on omaette küsimus.

See on inimeste tegelikke huvisid ja võimalusi puudutav põhjendus, miks ei saa nõustuda Bovensi ja Wille järeldusega, et üldist haridustaset pole vaja tõsta. Teiseks aga, kuivõrd väidetakse, et haridus määrab väärtused, s.t mida haritum, seda sallivam inimene tavaliselt on, ning autorid näivad sallivust kõrgelt hindavat, siis tuleks ka selles küsimuses just, vastupidi, soovitada üldist haridustaset tõsta, mis inimese kokkuvõttes sallivamaks muudab.

II

Teiseks tekitab küsimusi haridustaseme ja poliitilise võimu vahekorra käsitlus haritlasdemokraatia analüüsis. Ettepanek, et vähem haritud võiksid esindamiseks kvoodid saada, on huvitav. Kuid üldiselt on teadmiste ja poliitiliste õiguste vahekorda ajaloos kaalutud enamasti niipidi, et targematel võiks olla rohkem võimu. Viidatud autorid mainivad haritlasdemokraatia olemuslikku sarnasust Platoni ideaaliga, mille kohaselt valitsema peaksid filosoofid, s.o targemad. Kuid on ka argumentide poolest kergemini mõistetavaid uuemaid näiteid.

Näiteks liberalismi ideoloogia arendaja John Stuart Mill leiab XIX sajandi keskpaigas, et kui kahel isikul, kel on mingis asjas ühine huvi, on erinev arvamus, siis arukama isiku otsustus on kaalukam. Sellest saab inimene aru, kui ta näeb, et teine tunneb ühist huvi pakkuvat teemat paremini kui ta ise. Mill arutleb ka selle üle, kuidas niisugust printsiipi rakendada. Kas see tähendab ühes valimisringkonnas kaks häält või õigust häälele kahes valimisringkonnas? Või ehk anda teatud haridustaseme omandanutele topelthääl jne? Kuid ta ei pea neid küsimusi põhimõtteliseks eeldusel, et eristusi ei tehta meelevaldselt, vaid nii, mida üldiselt on võimalik mõista ja heaks kiita. Mill peab lubamatuks, et valimisõigus peaks kuuluma isikule, kes ei oska lugeda, kirjutada, ei saa hakkama lihtsamate matemaatikatehetega. Kuid nende oskuste omandamine peab olema igaühele kättesaadav kas tasuta või nii, et ka kõige vaesem inimene saab seda endale lubada. Ja kui see on tagatud, siis „inimesed ei leiaks rohkem seda, et valimisõiguse peaks andma inimesele, kes ei oska lugeda, kui seda, et selle peaks andma lapsele, kes ei oska rääkida; ning teda ei välistaks ühiskond, vaid ta oma laiskus“.⁶

Nii siiski läinud ei ole ning praegu ei sõltu poliitilised õigused haridustasemest ega teadmistest. Milli näide on selles mõttes tähelepanuväärne, et teda on üldiselt loetud kuuluvaks liberaalidest utilitaristide koolkonda, mida tuntakse teesi järgi „üks inimene, üks hääl“, mille Mill ise on omistanud teisele tähtsale utilitaristile Jeremy Benthamile.⁷

III

Bovensi ja Wille väitel tunnevad vähem haritud inimesed end kõrvale jäetuna: osal on diplom ja nad ei arvesta nendega, kellel see puudub. Taas: ajaloost on rohkem teada vastupidine variant, s.t inimesel võib olla haridus ja teadmised, kuid see ei loe, loevad muud näitajad nagu sünnipära, jõukus, nahavärv, sugu jne. Ja see on halvem kui haritlasdemokraatia, nagu seda esitatakse.

Kui Isaiah Berlin räägib romantismi juurtest, siis tuues näite, kuidas haridustaseme ja võimupositsioonide mittevastavus põhjustab rahulolematust, teeb ta seda Preisimaa juhtumi põhjal. Kuigi liberaalsete vaadetega Friedrich Suur oli XVIII sajandil teinud Preisimaa jõukaks ja tugevaks, ei läinud madalamatel klassidel hästi ning ühiskondlikul redelil ülespoole tõusmine oli keeruline. Ja kui romantiline liikumine, vastuseis olemasolevale korrale Saksamaal tugevnes, olid eestvedajad tihti just Preisimaalt pärit. Nad olid enamasti vaimulike ja riigi­ametnike lapsed, kes „said hariduse, mis andis neile teatud intellektuaalsed ja emotsionaalsed ambitsioonid; mille tulemus oli see, et kuna liiga paljud ametikohad Preisimaal olid heast perest pärit isikute käes ning ühiskondlikke vahesid säilitati kõige rangemal moel, ei leidnud nad oma ambitsioonidele täielikku väljendust ja muutusid seepeale rahulolematuks, hakates sigitama kõikvõimalikke fantaasiaid“.⁸ Võrreldes haritlasdemokraatiaga oli see hullemgi, sest oli igast küljest vaadatuna teenimatu. Haridust on arenenud riikides tänapäeval põhimõtteliselt võimalik igaühel omandada, heasse perre sündimist ise mõjutada ei saa.

Alguses mainitud järeldustest jääb mulje, et kuivõrd kõrghariduse suurem levik ei ühildu demokraatia ideaaliga anda igaühele võrdne ligipääs võimule, sest osa hakkab teisi diplomi abil kõrvale tõrjuma, siis pole „üldist haridustaseme tõstmist“ vaja. See ei ole mõistlik seisukoht. Sest kui üks hea asi ei too kaasa teist head asja, ei tule tingimata esimesest loobuda, sellel võib olla muid häid külgi. On palju poliitikast lahus valdkondi, kus kõrgem haridustase suurendab võimalusi edu saavutada ja paljudel juhtudel ka edu tagab. Muidugi käib jutt põhimõttelisest suhtumisest hariduse propageerimisse, mitte rakendamisega seotud küsimustest nagu kõrghariduse kättesaadavus, massikõrghariduse probleemid vs. varasema elitistlikuma olukorraga kaasnenud miinused, neoliberalismi sissetung ülikoolielu korraldamisse jne.⁹

Siin vaatluse all olnud haritlasdemokraatia teoreetikute käsitlus mõjub värskendavalt ning on hea, et teemat on Eestis tutvustatud. Ometi kõlab selle keskne vastandus – ühelt poolt vähem haritud kõrvale tõrjutud rahvas ning teiselt poolt kõrgelt haritud uusaristokraatlik eliit, kes rahvast ei kaasa – juba ise nagu populism. Rahva pärast muretsemine mõjub ebasiiralt, kui keskne soovitus näib olevat, et pole mõttekas inimesi „liiga palju” harida. Niiviisi võib seletada vähem haritute hingeelu, kuid põhimõtte või tegevuskavana on see küsitav.

1 Tõnis Saarts, Haritlasdemokraatia. Tänan, ei. – Sirp 30. X; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haritlasdemokraatia-tanan-ei/

2 Mark Bovens, Anchrit Wille, Diploma democracy. The Rise of Political Meritocracy. Oxford University Press, 2017.

3 Saarts 2020.

4 Ibid.

5 Samuel Cohn, The Black Death and the burning of Jews, Past & Present, 196 (1), 2007, lk 3–36.

6 John Stuart Mill, Considerations on Representative Government. 8. ptk („Of the Extension of the Suffrage“). Cambridge University Press, Cambridge 2010.

7 Ingl „everybody to count for one, nobody for more than one“. Vt J. S. Mill, (1863/1998). Utilitarianism. Roger Crisp (toim.), Oxford: Oxford University Press, 5. ptk („On the Connection between Justice and Utility”).

8 Isaiah Berlin, The Roots of Romanticism. 2. tr, H. Hardy (toim), J. Gray (eessõna). Princeton University Press, New Jersey, lk 272-273.

9 Mõnda neist teemadest puudutab hiljutine põhjalik artikkel: Ene Grauberg, Kõrgharidus mcdonaldiseerumise tuultes. – Sirp 20. XI; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/korgharidus-mcdonaldiseerumise-tuultes/