Brenda Purtsak, „Sünnitus“ ARSi projektiruumis 25. XI – 7. XII 2023. Kuraator Aleksander Metsamärt.
Brenda Purtsak, Lisette Lepik, „Tung“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2. II – 3. III 2024. Kuraator Kerly Ritval.
Brenda Purtsak, Lisette Lepik, „Sissepääs mitte igaühele“ Hobusepea galerii 17. IV 2024 – 13. V 2024. Kuraator Kerly Ritval.
„Kui inimesed vaid suudaksid oma vaimse ja füüsilise sisekülje nõtkelt pahupidi pöörata nagu roosi kroonlehe ning mõlemad päikesevalgusele ja maikuu briisile avada…“1
Yukio Mishima
Eelmise aasta mahlaseim kodumaine kunstiüllatus oli minu jaoks Brenda Purtsaku näitus „Sünnitus“, mis ühendas kindlameelse jõu sulgkerge õrnusega, traditsioonilise tahvelmaali radikaalse paradigmanihkega. Jah, Urmas Lüüsi ja Hans-Otto Ojaste „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ HOP-galeriis, oli veelgi süngem, kõrgem ning ulatuvam, aga nende puhul ma juba teadsin karta, millega nad võivad hakkama saada. Brenda Purtsak on EKA magistriõpingud lõpetanud alles mõni aasta tagasi ning kunstimaastikul alles verivärske nimi, mistõttu ka üllatus oli suurem. „Sünnitusele“ järgnesid kiires taktis veel kaks sarnase teemapüstitusega näitust koostöös Lisette Lepikuga ning see lubab märgata selget arenguliini ja põnevaid lahendusi inimkesksusest eemalduvas inimkeha käsitluses.
Arsi projektiruumi vallutas „Sünnitusel“ üheksast maalist koosnev 5,7 meetri kõrgune pannoo inimkudede abstraheeritud avadest, rebenditest ja lootekottidest. Selle tsentris oli karjes avatud hambuline suu. Vagina dentata? Brenda käekiri on üksikasjalikult ekspressiivne, kunstnik joonistab ja maalib samal ajal, kombineerib õlimaali õlipulgaga ning suurendab mõnikord tibatillukese detaili peletu suureks enesesse pöörduvaks ja voltuvaks pinnaks. Õlipulk jätab hoomatavaks maalingu mitmekihilisuse ja vastandub oma kareda pinnaga verekumas kudede libedusele. Lähendab ja võõritab sama žestiga.
Kuraator Aleksander Metsamärt tõstis sellel näitusel esiplaanile protsessuaalsuse, saamishetke igikestva edasilükkamise. Elava olendi enesetaju muutub pidevalt, sureb ühena ja sünnib järgmisena, kustub endasse ja väljub samal hetkel enese piiridest, mis osutuvad illusoorseiks. Mikro- ja makrokosmos libisevad läbi üksteise ning omailmad segunevad. See on eksalteeritud agoonia, lõputu sünnitamise protsess.
Eraldi ruumiosas eksponeeritud joonistustel osutus rebestuse mitmekihilisus eriti käegakatsutavaks, savist sgrafiitodel eriti karedaks. Abstraktsioonitase on piisavalt kõrge, et vaatajas pareidooliad käivitada, aga viirastuslike kujundite seas ekseldes jõudsin ma alati tagasi kudedesse, mis omavahel sõlmudes ja sisemusse pöördudes moodustasid uusi ägavaid ja joovastuvaid organisme.
Tartu näitusel „Tung“ muutus see kude tukslevaks, sest mängus oli ka teine maalija Lisette Lepik, Brenda õpingukaaslane ja ateljeenaaber, sõber. Nende maalimismaneer on piisavalt erinev, et sarnasust osutada ning kudede teemat ruumilisemaks tõmmata. Lisette pintsel on pindmisem ja libedam, värvil on tublisti suurem osakaal. „Tungis“ leidis aset kudede traumaatiline ligitõmme, puudutus, kokku õmblemine, armastus. Eelkõige küll armastuse agooniline aspekt. Armastus defineeriti näituse teljeks ka kuraatoritekstis (Kerly Ritval), tekstuaalseid kihte lisas tervikule kõrvaklappidest kostev Andres Anissimovi poeetiline tekst. Õigupoolest oli Anissimov väga oluline kaasautor, see teemat defineeriv ja avardav tekst võinuks olla palju selgemalt esile tõstetud ja kergemini jälgitav.
Teksti ja visuaali terviklikuks näituseks sidumine ongi õige keeruline, aga mõnedel puhkudel väestav ettevõtmine. Brendal ja Lisettel paistab selleks tungi jätkuvat, ka Hobusepea näitusel kasutati Hermann Hesse ja Yukio Mishima ulatuslikke tsitaate, küll üksnes näitust saatvas kataloogivihikus. Laenatud oli ka pealkiri „Sissepääs mitte igaühele“ koos fraasidega „maagiline teater“ ja „ai-nult-hul-lude-le“. Võib-olla mõjunuks need jõulisemalt kusagile tätoveerituna, aga antud juhul olid tekst ja pilt omavahel rebendis. Näitusel ei olnud tekste ega kataloogis pilte, näitus on ajutine, kataloog pikaealine, kokku nad peaaegu ei saanudki.
Näitusel „Sissepääs mitte igaühele“ sai kunstnike dialoog selgemad piirid, oli tajutav, et kunstnike ja ideede kokkupuutes tekib sünapse, vaimset kude, mis lõpuks oma elu hakkavad elama. Peaks ütlema vist „kudemeid“, sest need protsessid ei leia kunagi aset ainsuses, nad peegelduvad, sekkuvad ja killustuvad. Omailmad segunevad. Sellel näitusel sidusid ja eraldasid neid ihuvärvi kelmelised eesriided. Lisette Lepiku „Mehed“, kahte seina täitev portreejada meestest, kes teda on mõjutanud, vaimset või kehalist ruumi jaganud, käivitas kujutluspildi, kuidas need vaimsed „kudemed“ omavahel sõlmuvad ja sotsiaalses ruumis uusi kontaktpindu loovad. Mõjutused ringlevad sootsiumis peristaltilistel trajektooridel ja moodustavad keerulisi võrgustikke ja kokkupuuteid. Armastused on nagu omaette olendid.
Lisette laia joonega üldistav ja mahlakas pintsel mõjub ka õlimaalis akvarelselt, õigupoolest kasutab ta õlile lisaks ka akrüültinti. Niimoodi moodustuvad portreed emotsionaalsetest ebamäärasustest, plekkide ja kontuuride katkemistest. Autoportreede kolmik meenutab lausa nülitud kude, näoskalpi, mis on otsekui pahtlilabidaga lõuendile läigatatud.
Yukio Mishima, kirjanik ja samurai, kes lõpetas oma elu seppukuga, puudutades ja läbistades oma sisikonda ihutud, halja teraga, kirjutab Brenda ja Lisette „Sissepääsu“ kataloogis nõnda: „Miks on inimese sisikond nii võigas? Miks peame me seda nähes silmad kinni katma? Miks inimesed ehmuvad, kui voolavat verd näevad? Miks on inimese sisikond nii inetu? Kas see pole siis niisama hinnaline kui noor ja sile nahk? Miks ei tohi inimese sisemust ja välimust vaadelda roosina, mille sisemisel ja välimisel küljel pole mingit vahet?“2
Nii „Sünnitus“, „Tung“ kui „Sissepääs…“ demonstreerisid inimese sisemust traumaatilisel moel, kuid kauni ja tähenduslikuna. Näiteks teos „Anus“ ongi ühemõtteliselt roos, pung, emakas, mis avaneb lõputult lahtikeerduvast seesmusest. Topoloogiliselt kirjeldatakse seda Kleini pudeli – ühepinnalise servadeta pinnana, mille puhul kategooriad „sees“ ja „väljas“ kaotavad tähenduse. Eluteaduste perspektiivist on see katkematu elu viirastuslik anum, aina uute omailmade astenduv pungumine, mis lahti rulludes samaaegselt sisemusse pöördub.
Aga kõrvalseinas olid kellegi irevil hambad. Anus dentatus.
Brenda ja Lisette tööde tunnetamisel on abi fastsia mõistest. Fastsia on otse naha all ja keha sügavustes paiknev sidekoeline kelme, mis loomses organismis ümbritseb ja ühendab omavahel luid, lihaseid ja siseorganeid, ta on membraan, kes seob organismi tervikuks ja vaatamata oma õhedusele moodustab kehakaalust viiendiku.
Just see läbivalt seotud kelme, varjatud ja kõige raskemini määratletav kehaosa, kõigi organite ja ühenduste nahk ja limaskest, näib olevat kolme näitust ühendav trajektoor.
Seda trajektoori pidi saab liikuda kõige kaugemale ja sügavamale. Saab libistada põske vastu armastatu põske, võtta see suhu, proovida hambaid, imeda, imenduda, silitada armastatu keha, voolida seda avauste suunas, siseneda (sissepääs mitte igaühele!) ja jälgida, kuidas sisemusse pöörduv väljaspoolsus jätkub ka veel sees, väljapoole rulludes, endiselt tundliku, tuksleva, imava ja eritava membraanina. Mida sügavamale me fastsiaid pidi liigume, mida lähemalt me vaatame, seda vaheldusrikkamaks muutuvad „kudemed“.
Kõikjal on külalisi, vetikaid, pisikuid, seeni, kes kõik omal kombel osalevad ja põimuvad. Sooltes toimuvad tervete tsivilisatsioonide ränded, kõhutunne paneb mõnikord pea ringi käima, veresoonte sisemus lõhestub lõpututeks hargnemisteks. Kaob diskreetne ja selgelt piiritletud indiviid. Lõpuks paisatakse fastsiates eksleja väljahingatava õhuga välja, õliseks tolmuks koredal lõuendil või näitusepublikuks.
Eespool kirjeldatud Brenda Purtsaku ja Lisette Lepiku loomingu trajektoor visualiseerib posthumanistlikku suhet maailmaga. Paradoksaalsel kombel lähtub nende posthumanism just inimese kehast, algab sellest ning suubub sellesse. Posthumanismi praktiseerimine kunstis ongi paradoksaalne, sest kunstiruum juhtub olema spetsiifiliselt inimlik valdkond, inimjärgsesse paradigmasse mahutub see üksnes riivamisi.
Võib-olla peaksime siinkohal Rein Raua kombel3 eristama posthumanistlikku post-antropotsentrilisest. Post-antropotsentriline ei lükka tagasi inimlikku diskursust, vaid lahustab selle keskse ja justnagu ainuvõimaliku asendi üheks võimalikuks vaatenurgaks inimeste ja mitteinimeste paljuliikmelises tunnetuslikus sfääris. Sellises pildis ei ole indiviid üksnes eraldi asetsev kindlalt piiritletud tervik, vaid ka pidevalt muutuv, paljude üheaegsete protsesside läbivool. Ehk siis kvantfüüsikute kombel väljendudes nii osake kui võnge.
Post-antropotsentriline (vastikult meeltväänav termin, aga paremat ei tule praegu keelele) saab kunst väga hästi olla. Õigupoolest ongi viimaste aastakümnete kunst järjest eneseteadlikumaid detsentrilisi viipeid teinud. Inimkeskse sotsiaalse maailma kõrval ühendatakse loomseid, taimseid, digitaalseid, ökosüsteemseid, mikroskoopilisi või unenäolisi omailmu. Cecilia Alemani kureeritud 2022. aasta Veneetsia biennaal „Ulmade piim“ pööras otsustavalt pilgu alusküsimusele – mis on elu? Mis eristab inimest mitteinimesest? Näitus jagunes kolmeks osaks: kehade ja nende metamorfooside kujustamine, indiviidide ja tehnoloogiate suhe ning elusate kehade ja maa ühendus.
Biennaal küpses pandeemia võdisevas teadmatuses ja osutus väga tundlikuks refleksiooniks kehtivatele kujutlustele, teadmistele ja müütidele. Domineerisid naiselikuks peetavad kategooriad – intiimsus, kehalisus, unenäolisus ja piiridest välja voolamine just nagu Brenda ja Lisette näitustelgi. Kujutlusvõime teemal on Alemani korduvalt sõna võtnud, see on väga hinnaline tööriist millegi sellise modelleerimiseks, mida teisiti ei oleks või mida ei ole veel.
Mine tea, võib-olla suudame veel kokku kujutleda sellisegi maailma, kus ka mitmesaja aasta pärast elu õitseb. Praeguse aja kiililikus kiirenduses ei vaja me midagi rohkem kui kujutlusvõimet ja kiiret inertsivaba paindlikkust. Ja graatsiat enesesse pöördumise väljarullumises, sukeldudes fastsiate veresegusesse unepiima.
1 Yukio Mishima, „Kuldne tempel“, Tlk M. Juurikas. Varrak, 2009.
2 Samas.
3 Rein Raud, „Olemise voog. Post-antropotsentriline iseduse ontoloogia“, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021. Tlk Triinu Pakk.