Kopenhaageni raekoja kõrval istub postamendil pronksi valatud mees, torukübar peas. Tema pilk tundub olevat suunatud kusagile kaugusse, aga võib-olla igavikku. Igatahes pole kirjaniku pilk pööratud raekoja ukse poole, sest ambitsioonikusest hoolimata oleks raehärra ametikoht küll viimane, mida Andersen taotlenud oleks.

Anderseni monument asub küll linna südames, aga turiste tema ümber eriti palju ei tiirle. Märksa rohkem võib neid kohata Kopenhaageni peatänaval Strøgel, Tivolis, vahakujude muuseumis või Anderseni muinasjututegelase – Väikese Merineitsi kuju juures, keda vandaalitsejad aeg-ajalt öösiti rüvetada püüavad.

Kuid tänavu on vähemalt kirjandushuviliste pilgud pööratud Anderseni poole rohkem kui kunagi varem, kuna kuulsa muinasjutuvestja sünnist möödus käesoleva aasta 2. aprillil kakssada aastat.

Mida siis tähendab H. C. Andersen (taanlased kasutavad temast rääkides peaaegu alati initsiaale – loe: hoosee annersen – A. A.) tänapäeva taanlasele?

Pole kahtlust, et tema üle tuntakse uhkust. H. C. Anderseni  peetakse klassikuks, maailmakirjanikuks. Võib-olla geeniuseks. Tõsi küll, kirjaniku eluajal suhtuti tema loomingusse Taanis üsnagi kriitiliselt ja eriti ägedalt ründas Anderseni tema kaasaegne, Taani teine suurvaim Søren Kierkegaard, kelle arvates Andersenil puudus kindel maailmavaade. Kierkegaardi sõnul olevat Andersen tundnud end juba varakult nagu “üleliigne rukkilill kasulike viljapeade keskel”. Kierkegaardi arvates ei suutnud Andersen mõista tegelikkust adekvaatselt, ta polnud elu esimesest, esteetilisest staadiumist jõudnud teise – eetilisse, kus “geenius peab võitma”, kuna juhul, kui inimkonnalt see kujutelm ära võetakse, siis ootab teda tusk ja meeleheide. Sellest lähtudes on Anderseni süüdistatud ka mehelikkuse puudumises.

Sellegipoolest hakkas Anderseni looming juba 1840. aastatel rahvusvahelist huvi äratama. Tema kolm romaani tõlgiti saksa, inglise, vene, rootsi, hollandi, poola ja tšehhi keelde. Seejärel ilmusid need ka Ameerika Ühendriikides.1847. aastal hakati Saksamaal avaldama tema kogutud teoseid. Andersen on ju kirjutanud ka hulgaliselt reisikirju ja luuletusi. Rohkete Euroopa-reiside ajal kohtus ta paljude suurvaimudega. Tema tutvusringkonda kuulusid Hugo, Balzac, Mendelssohn, Schumann, Jacob Grimm, Alexander von Humboldt, Meyerbeer, Chamisso, Dickens jt, rääkimata kuningatest ja suurvürstidest. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV, keda ta külastas, nimetas ta Punase Kotka rüütliks.

Nüüd oli Andersen juba ka Taanis tunnustatud kirjanik, ent teatud mööndustega: mida rohkem ta muutus eurooplaseks, seda vähem oli ta taanlane. Välisreiside ajal ja ka Taani kuulsuste kodudes viibides luges ta ette oma muinasjutte, teadmata alguses ilmselt isegi, et just need määravad talle koha maailmakirjanduses. H. C. Andersen oli tegelikult Taani esimene vabakutseline kirjanik ja oma teoste parim turustaja. Pealegi oskas ta ennast suurepäraselt lavastada. Andersen pidas ka laialdast kirjavahetust. Eneseuhkusest ja ambitsioonikusest pulbitsev, kirjutas ta oma tuttavatele, kui keegi tema teoste kohta mõne kriitilise märkuse poetas: “Ma näitan neile, et ma ei ole see loll, kelleks nad mind peavad. Oodaku ainult! Ühel päeval tõusevad nad püsti ja kummardavad triumfeeriva kirjaniku ees, maailmageeniuse ees, kelle koht parnassil on Homerose, Dante, Shakespeare’i ja Goethe kõrval!”

Kirjaniku ülespuhutud edevus ei pisenda muidugi tema loomingu suurust, vaid loob temast üksnes pildi kui isiksusest. Teda vaevas kogu elu see, et ta oli pärit alamklassi hulgast, kuigi ta on kirjeldanud oma elulugu kolmes variandis kui suurt muinasjuttu.

Ameerika kirjanduskriitika grand old man, Yale’i ülikooli professor Harold Bloom, kes Anderseni juubeli puhul tema sünnilinna Odense ülikoolis loengu pidas, ütles Taani ajakirjandusele antud intervjuus, et “…H. C. Andersen on üks kummalisemaid kirjanikke maailmakirjanduses. Teda on niisama raske mõista kui Kafkat või Gogolit, ja kohati on ta Shakespeare’iga võrdväärne. Koos Kierkegaardiga on ta Taani kõige olulisem panus maailmakirjandusse. /…/ Tegelikult on võimatu öelda, kas Andersen oli inimlik või mitte. See on tema puhul ülimalt võluv; ta on troll, ta ei ole päriselt inimlik, ta on mingi mutant.” Anderseni elulookirjeldustest arvab Harold Bloom, et ka tänapäeva kirjandust lugedes tuleb usaldada ainult jutustust, mitte jutustajaid: “Me ei saa neid usaldada. Ja Anderseni ennast ei saa üldse usaldada. Ta kuulub nende kirjanike kategooriasse, keda Freud nimetab “unheimliche”. /…/ Kierkegaard kirjutab sellest, kuidas olla kristlane kristlikus kultuuris. Andersen kirjutab sellest, et kultuuris, mis vaid pinnapealsel vaatlusel tundub täiskasvanud olevat, tuleb lapseks jääda. Andersen vihjab kaudselt, et ühiskonnas, kus see pole võimalik, on midagi  viltu. Andersen tahaks jääda lapseks, aga mitte oma tegelikku lapsepõlve püsima jäädes, vaid ta tahab olla idüllilaadses lapsepõlves. Ta on vastuolusid täis, sest ühest küljest loob ta selle, mida sageli nimetatakse lastekirjanduseks, teisest küljest võttes ei ole tema teosed üldse lastekirjandus.”

Tänapäeva Taani kirjandusloolased ei kahtle, et Anderseni puhul on tegemist rahvusvahelise suurkujuga. “Ainult sel juhul, kui talent tunneb oma kaasaja ideesid ja oma kultuurikeskkonna ajaloolisi lätteid, on võimalik rääkida tõelisest suurusest. H. C. Anderseni looming on osalt juurtega Taani kirjanduses, osalt ka suuremas, Euroopa traditsioonis. Andersen tundis Euroopat geograafilises, ajaloolises ja kultuurilises mõttes paremini kui ükski tema kaasajal elanud taanlane,” kirjutab oma monograafias “H. C. Andersen – suur eurooplane” (“H. C. Andersen – den store europæer”, 1996) Taani kirjandusteadlane Niels Kofoed.

Andersen hakkas muinasjutte kirjutama ajal, kui Euroopa kirjanduses valitses romantism. Üha süvenev huvi folkloori vastu aitas kaasa ka sellele, miks tema muinasjutud kiiresti populaarsuse saavutasid. “Geenius, kes sünnib ajal, mil kõik töötab tema arengule vastu, on määratud kas hävingule või läheb põhja kui tundmatu suurus; juhul kui H. C. Andersen oleks sündinud 1805. aasta asemel aastal 1705, oleks temast saanud õnnetu, täiesti tähtsusetu inimene, võib-olla nõdrameelne,” kirjutas temast juba 1869. aastal Taani kirjanduskriitik Georg Brandes.

H. C. Anderseni elu on seotud rohkete müütidega. Temast on kirjutatud hulganisti monograafiaid ja lugematu arv artikleid. Samal ajal püütakse kirjaniku kodumaal, kus ta on muutunud kultusfiguuriks, populistlikes kirjutistes ikka ja jälle tõestada, et Fyni saarel, provintsilinnas Odenses sündinud maailmakirjanik ei saanud olla oma vanemate laps. Tema kingsepast isa ja pesunaisest ema geenid ei saanud ju olla nii väärtuslikud, et neist oleks võinud võrsuda üks maailma tuntumaid taanlasi. Teda on peetud kuningas Christian VIII sohilapseks, kes võis oma põgusa külaskäigu ajal Odensesse pesunaisega romantilise öö veeta, arvavad mõned Anderseni uurijad, kuigi sellele väitele pole mingit kinnitust leitud ja ka kuningat ennast pole põhjust geeniuseks pidada. “Võib-olla oli ta ühe prantsuse emigrandi poeg?” arvavad teised. Veel üks mõte, mis alatasa populistide pead vaevab, on see, kas Andersen oli homoseksualist või mitte. Ikka ja jälle püütakse tema elukäigust välja urgitseda intiimseid momente, mis võiksid kinnitust anda, et rohkearvulistest armumistest hoolimata, mis, tõsi küll, kunagi abieluga ei lõppenud, oli Anderseni eraelu seotud mingite kahtlaste seikadega. Kõmuhimuliste ajakirjanike hulgas on sellest saanud kirjaniku elukirjeldustes lakkamatute oletuste igikestev allikas.

Tõsi küll, teadlased on freudistlike tõlgenduste suhtes skeptilised, seda enam, et mingeid fakte oletuste kinnituseks leitud ei ole. Pealegi on homoseksuaalsed abielud Taanis ammu legaliseeritud. Ja võib-olla ei tasuks sellest isegi rääkida, kui kahtlased sahina
d ei kostaks juba sada viiskümmend aastat. Aga kõige veenvamalt on neist kirjutanud võib-olla Georg Brandes: “Ma ei tunne ühtegi kirjanikku, kelle anne oleks vähemal määral seotud sooliste tunnustega kui Andersenil. Sellepärast on tema tugev külg kirjeldada lapsi, kelle juures teadlik sootunnetus ei ole veel kinnistunud. Kõik see on tingitud asjaolust, et ta on täiel määral see, kes ta on – mitte õpetlane, mitte mõtleja, mitte lipukandja, mitte riigivastane, vaid puhtal kujul poeet. Poeet on mees, kes on ühtlasi naine. Andersen näeb mehes ja naises kõige rohkem ürgset, üldinimlikku, ja nende erinevused huvitavad teda märksa vähem.”

Kuidas ka ei oleks, aga tänavusel Anderseni aastal näib kõige tähtsam olevat mitte kirjanik ise ja tema looming, vaid pigem uuendatud müüdi loomine temast kui kultusfiguurist, mille tegelik eesmärk on kasutada kirjaniku populaarsust äriotstarbel.

Anderseni juubeliaasta tähistamiseks loodi spetsiaalne sihtasutus H. C. Andersen 2005 Fond, mille ülesandeks oli pidustuste läbiviimiseks raha kogumine ning rohkearvuliste ürituste korraldamine ja toetamine. Üritustest saadav sissetulek pidi minema kirjaoskamatuse likvideerimiseks Kolmanda Maailma riikides.

Aga tee põrgusse on tihtipeale sillutatud heade kavatsustega, ütleb kõnekäänd. Anderseni loomingu tutvustamiseks nimetati maailma erinevais paigus sadakond tuntud kultuuri- ja sporditegelast, poliitikut ja prominenti hea tahte saadikuteks. Fondi juhtkond võttis ette pikki reise, sõites ühtelugu maailma ühest otsast teise. Külaliste vastuvõtuks kulutati suuri summasid, kusjuures fondi avalike suhete esindaja kasutas selleks oma onupoja firma teenuseid. 2. aprillil, kirjaniku sünnipäeval, toimus Taani suurimal staadionil pidulik kontsert kolmekümne neljale  tuhandele vaatajale, mille ülekandest rohkete telekompaniide poolt loodeti saada kopsakat kasumit. Paraku äriprojekt ei õnnestunud. Ajakirjandus ja poliitikud süüdistavad praegu fondi mitte üksnes onupojapoliitikas, vaid ka tarbetus raharaiskamises. Kontserdile esinema kutsutud Tina Turnerile, kellest pidi saama õhtu nael, maksti kahe laulu esitamise eest 1 miljon Ameerika dollarit. Show tõi fondile kaasa üle 50 miljoni Eesti krooni suuruse kahjumi. See on sundinud fondi juhatust kärpima Anderseni aasta tähistamist mitmete oluliste ürituste võrra.

Anderseni fond on lubanud mitmetel ettevõtetel kasutada kirjaniku nime oma toodangu reklaamiks. Taani kauplustesse ilmus müügile Anderseni nimeline vein, õlu, parfüümid ja ehted. Tema nime võib kohata ka kelladel, särkidel, lipsudel, käekottidel, vihmavarjudel, käterättidel… Ažiotaaž kirjaniku ümber on kaasa toonud juba ka esimese ohvri. Andersenile pühendatud  maratonijooksu ajal suri üks 46aastane mees südamerabandusse.

H. C. Anderseni nime ümber tekitatud kommertslik kära ei ole jäänud ajakirjanduse tähelepanuta. Taani suurimas ajalehes Morgenavisen Jyllands-Posten kirjutati juba paar kuud tagasi, et fondi juhtkonna rohked ümbermaailmareisid selleks, et “Andersen maailmakaardile tuua”, on täiesti mõttetud. Andersen jõudis maailmakaardile juba oma eluajal. “Kirjanikule on tõepoolest liiga tehtud. Õhupall puhuti täis juba 2000. aasta oktoobris. Aga nüüd, kui õhupall lõpuks lõhkes, on lootust, et H. C. Andersen taastab oma kirjandusliku tähenduse ja väärikuse,” on öeldud ajalehe juhtkirjas.