HANNO SOANS
on EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant, uurib üleminekuaja Eesti tegevuskunsti poliitilisi tagamaid, peab loenguid ja kirjutab regulaarselt kunstikriitikat. Vabal ajal on harrastusmaalija ja krooniline raamatukoguvõlglane. Tegeleb ka kirjastamisega ja avaldab lähiajal kunstnik Tarmo Salini uue koomiksiraamatu.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Riigil on ehk aeg maksupoliitikat reguleerides hakata soodustama ettevõtete toetust kultuurile. Aga et aktiivset kultuuripoliitika arutelu valimiste lähenemisest hoolimata ei toimu, võib oletada, et üldiselt ollakse status quo’ga rahul. Valitsus plaanib järgmise aasta eelarvesse kõrgharidusega kultuuritöötajate palgatõusu, mis on ainult rõõmustav. Koos populistide populaarsuse kasvuga ei ole ka põhjendamatu kartus, et seda status quo’d tuleb millalgi kaitsma asuda. Tahaksin seda silmas pidades levitada üht olulisimat kultuuripoliitilist seisukohavõttu, mida olen hiljuti lugenud. See pärineb soome kunstnikult, teatraalilt, luuletajalt ja kunstide doktorilt Teemu Mäkilt.
Mäki arvates on tähtis avalikkusele selgeks teha, miks riik peab kunsti (kultuuri) toetama. Ta toob välja kuus punkti, miks Soome riik peaks kunsti (kultuuri) toetama: kunst on tähtis, sest loob rahvuslikku identiteeti, ühtekuuluvustunnet ja ühist keelt; muudab inimesed paremaks; pakub lõõgastust ja võimalust mõneks ajaks oma probleemid unustada; on kriitilise mõtlemise vorm ja oluline majandussektor ning sellega kaasneb positiivne mõju heaolule ja tervisele.
Ainuke kultuuripoliitiline soovitus, mille puhul loodan, et keegi sellega haakub, on soovitus tõlkida ja avaldada see põhjalikult argumenteeritud, enam kui kümneleheküljeline pöördumine Soome kultuuripoliitika üle otsustajate poole.

Vt http://taiteilijalehti.fi/miksi-valtion-pitaisi-tukea-taidetta/