1 Taeva tulipunasel alasil
2 päike vasardab metsalatvu,
3 valged hanged on verise kumaga
4 ennast üleni kinni katnud.

5 Öösel põhjavalguse põlevat
6 vahin maailmatelki,
7 imen pärani silmisse
8 haiget müstilist helki,

9 kuni tähesütele sadeneb
10 viimaks pilvede koredat tuhka,
11 külmast vabisev maailm ometi
12 vastu hommikut veidigi puhkab.

Pole midagi öelda, looduslüürika elab meil küll häid aegu! Tänavusele Juhan Liivi luuleauhinnale nomineeritud seitsmest luuletusest vähemasti viit iseloomustab ergas loodustunnetus. Timo Maran ihkab kaplinskilikult tagasi algusesse. Hanneleele Kaldmaal laotab taevas tiivad linna kohale. Ann Viisileht käsitleb muu hulgas keelelise väljenduse ja looduskogemuse dünaamikat („kuidas ma võisin kunagi olla järv, kuidas ma võisin olla!“ hüüab ta sulgudes). Tõnis Vilu lausuja paikneb suletud köögis, aknapraost pressib sisse talveõhku ja sedakaudu avaldub hoopis üks teine aegruum, kus Hetzeli tänaval tehakse aken lahti: „punutud tooli kägin tema vaevaga / tehtud vaikus on selgelt kuulda sellest juba piisab üksikud / hõredad lumehelbed peaaegu selgest taevast sellest juba / täiesti piisab“. Hetzeli tänav on kandnud ka nime Juhan Liivi põik ning seosed Liivi ja tema poeesiaga on möödapääsmatud.

Arvult 44. Liivi auhinna pälvis aga hoopis Hando Runnel rõhulises värsisüsteemis lõppriimilise luuletusega „Küünlapäeval“ (mitte segi ajada Runneli sama pealkirjaga tekstiga möödunud kümnendi algusest). Kui teiste nominentide puhul põimitakse looduskirjeldus või looduse elemendid avaramate teemade ja küsimustega, siis „Küünlapäeval“ on sedavõrd traditsiooniline lüüriline looduskirjeldus, et võib moodsa luulelugeja panna õlgu kehitama: et nagu ongi kõik vä? Olgugi et nüüdisluules on keskkondlik häälestus mitmekesine, sügav ja jõuline, siis stiilipuhast looduslüürikat kohtab ennekõike harrastuspoeetide värsikatsetustes.

Kuidas siis nüüd Runneli luuletusele lähenedagi? Žürii on andnud napi, aga huvitava kirjelduse: „Luuletus on oma meeleolult ja intensiivsuselt võrreldav nii Liivi „Külma“ kui Grünthal-Ridala „Talvise õhtuga“.“ Kolmel tekstil on tõepoolest omajagu sarnasust. Kõik on võrdlemisi staatilised, aga nagu lüürika puhul ikka, leidub igas paigalseisus liikumisi, mis enamasti võivad kätte näidata vähemasti ühe niidiotsa teksti avamiseks. Keskendungi ennekõike just dünaamilisust loovatele aspektidele ja pisut mina-positsiooni suhtele välisega.

Runneli, Villem Grünthal-Ridala ja Juhan Liivi loodusvaatlusi iseloomustab lakoonilisus, nähtava ja nähtamatu põimumine. Neis kõigis on midagi eestlaslikku. Väline ja sisemine moodustavad terviku, meeleolupilt annab edasi siseilmas toimuvat, ja vastupidi. Tähelepanuväärne, et neis tekstides puuduvad võrdlused, see on metafoorne luule. Liikumine on seotud paljuski jõulise isikustamisega: loodusnähtusi üksnes ei mainita, kirjeldata, ei vaadata kõrvalt – loodus hingestatakse. See, et välise kirjeldamine avab ühtlasi lausuja siseilma, on looduslüürika põhitõde, aga isikustamise kaudu hakkavad subjekti ja väliste objektide/olendite piirjooned hägustuma iseäranis kiiresti. Lumi ja päike ja mina ja loomad käituvad, nagu käitub minagi.

Runneli „Küünlapäeval“ viib lugeja veebruari algusesse. Avastroofi ajatu ühelauseline looduskirjeldus manab silme ette talvise päikeseloojangu (võimalik, et silmas on peetud päikesetõusu, aga niisugune tõlgendus läheb vastuollu edasise luuletusega). Välja joonistub ajaline muutumine, mille käigus jõutakse viimases stroofis pikka pimedasse veebruariöösse, teadmisesse peagi kätte jõudvast varahommikust. Luuletuse kese paikneb tegelikult aga selles, mida enam (või veel) ei kirjeldata, mis jääb välja­poole luuletuse aegruumi. Kas tõusev päike pakub lohutust või tekitab oma ainitises korduvuses lootusetust, see luuletusest õigupoolest ei selgu.

Avastroof on tüüpiline isikustamisel põhinev kirjeldus: päike vasardab ja hanged on verise kumaga end ise kinni katnud, nagu paneks looduse sepatöö lootuse ööseks peitu. Kehtestatakse tugev vertikaalne mõõde: taevas ja maa viiakse kokku, teineteisele ulatavad käe valged hanged ja verine kuma. Teine ja kolmas stroof moodustavad luuletuse teise lause. Siin on ürgset jõudu: teises stroofis asendavad ehakuma virmalised (põhjavalgus), mis taas ühendavad kõrguse ja maapinna, virmaliste valgusmäng loob müstilist laadi talveöö kogemuse. Subjekt eksplitseerub: ta vahib – seega kuidagi paranoiliselt, sisseelavalt – helendavat maailmatelki, pakendit, ümbrist. Nii nagu hanged katavad end kinni verise kumaga, imeb lausuja-tegelane endasse haiget ja müstilist helki. See toob meelde Juhan Liivi luuletuse „Õhtul“, kus talveõhtu kirjeldusest jõutakse lausuja sisekaemusse.

Viimases stroofis leiab aset teine murrang: antakse aimu looduse ja subjekti vaheliste ülekannete lõpust, kuma, tuleleil on kustumas, jahtumas, alasil ei taota enam midagi, maa peale laskub verise kuma asemel taevatuhk. On öö. Veel põgus puhkehetk ja algab uus päev. Kui õhtul andis tuld päikeseloojangu ääs, öösel tähesöed, siis hommiku poole kisub ilm pilve. Ehk isegi pisut paradoksaalne, aga sepikoja metafoorika käib just kõige käredama külma kohta. See n-ö kõrvetav külm annab järele alles siis, kui söed kustuvad – pilves ilm toob sooja.

Runnel on lühiustluses Postimehele kirjeldanud luuletuse tõukepunkti nõnda: „Elamuse alge on jäänud koolipoisipõlvest. Kui me käisime viiendas-kuuendas-seitsmendas klassis, olid külmad talved, ja kui sa pead 20–25-kraadise külmaga hommikul pimedas kooli kõndima kaheksa-üheksa kilomeetrit, siis näed ka taevailmutusi, aga tead ikka, et see on ajutine, kunagi tuleb soojuse võit.“ Kirjeldatu on ajutine, maailm võib külmast vabiseda, aga peagi tuleb uus päev, küllap kord lõpeb ka talv jne. Kui aga arvestada, et luuletus ilmus möödunud aasta Loomingu neljandas numbris, pole midagi parata – siin hakkavad kaasa kõlama hoopis päevapoliitilisemad registrid. Kui valged hanged on verise kumaga, siis hõlpsasti võivad silme ette tulla hoopis kaevikud ja droonid, hajuda võib ehast koiduni liikumise lootuse ja lepituse potentsiaal. Tõlgendusvõimalusi kui palju.

Grünthal-Ridala varane looming paigutub aega, mil ennekõike Gustav Suitsu toel kujunes välja sümbolistlikult laetud uusromantiline luule. „Talvine õhtu“ ilmus 1905. aastal Noor-Eesti esimeses albumis.

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele…

Erinevalt Runneli luuletusest ei eks­plitseeru siin kordagi mina-positsioon, lausuja ei ole aktiivne. Siingi joonistub kolme stroofi ulatuses välja mikronarratiiv, aga – taas, erinevalt Runnelist – ei leia aset selgeid väliseid ajalisi muutusi. Grünthal-Ridala teksti tonaalsuse ja liikumised määravad üksteise otsa kuhjatud epiteedid, mille varal jõutakse hämarusest ja õrnusest igaviku kompamiseni (hämara; tume; õrna ja sinava; veerev, kustuv; punava; ääretu, lumise; tühja ja palja; üksik; pruunikad; lõpmata; kahvatul). Kui Runneli luuletuses hakkavad kokku kõlama avastroofi hanged ja teise stroofi lausuja, siis siin viiakse kokku päikeseloojang ja (loojangu)teekond: kustuva päikese läige on suunatud üle jõe unnevajunud pajudeni seal kauguses. Täpselt luuletuse keskel ilmneb tee iseloom: see on rada, mis viib üle jõe. See on lõpmata tee, eha ja kuu kumal kaugenevad reed üle jõe teisele poole. Ühesõnaga, võrdlemisi traditsiooniline siin- ja sealpoolsust kehtestav luuletus, mis loob kahe ilma vahelise silla. Runnel ammutas looduseilmutusest lootust, Grünthal-Ridala lepib paratamatusega või vähemasti registreerib selle.

Kui eelmised kaks olid visuaalsed luuletused, siis Liivi tekst on ennekõike heliline. Erinevalt Grünthal-Ridalast puuduvad siin pea täielikult epiteedid, meeleolupilt on üldine, visandatakse vaid kontuurid. Liikumine seisneb surnuvaikuse vahele jäävate loodushelide tekkimises ja katkemises. Võrreldes Runneli ja Grünthal-Ridalaga on tegu veel lakoonilisema, veel diskreetsema luuletusega.

Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
Lehk põhjast — tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Puu väriseb…
siis naksatab —
külm plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik…
kõik metsapaik…
koit idas veripunane…

Tegu pole sugugi kõige liivilikuma tekstiga, aga siingi avaldub see, mida Tanar Kirs on Liivi „Ääremärkuste“ varal kirjeldanud möödunud aastal ajakirja Keel ja Kirjandus oktoobrinumbris ilmunud artiklis, mis on kõigile endast lugu pidavatele luulet sinatavatele inimestele kohustuslik lugemine: „Liivi luule­käsituses taotletakse sellise ülesehitusega teost, mille tervik koosneb eraldiseisvalt väljaarendatud osadest. Teost, mis koosneb iseseisvatest, kuid kokku kuuluvatest osadest, nimetatakse muusikas sonaadiks. Liivi lähedust sonaadikultuurile on märganud Runnel [—], osutades sellele, kuidas Liiv varieerib luules üht teemat mitme teemakesena. „Ääremärkustes“ esitatud luuleteose ülesehituse mudelit võikski nimetada sonaadiliseks.“ „Küünlapäeval“ on lahutamisel ja ühendamisel põhinev luuletus. Isikustamine on viidud teatud mõttes äärmusesse: siin pole enam metsakohinat, vaid järjepanu ilmuvad uued loodusagendid (mets, koit, tuleleil, loom, hunt, põder, metskits, puu, külm, koit; võrdluseks Runnelil päike, hanged ja maailm, Grünthal-Ridalal päike, tee, pajud ja reed). Epiteetide asemel kuhjatakse verbe, mis kõik justkui täiendavad eelmisi, arendavad üksteist edasi (kisendab, ägavad, väriseb, naksatab, plaksatab). Grünthal-Ridalal joonistub üksikutest verbidest välja hoopis lahkumine, äraminemine (heidab, viib, on vajund, lähevad), Runnel liigub aktiivsusest mina-positsiooni kaudu staatikasse (vasardab, on kinni katnud, vahin, imen, sadeneb, puhkab).

Vahest kõige huvitavam on siin subjekti ja looma suhte küsimus. Võimalus on lugeda teksti liiviliku süsteemi kaudu: kui loom kisendab, siis hundi, põdra ja metskitse ägisemine on selle laiendus, „loom“ on üldistus, objektide kokkuvõtmine. Võimalik on lugeda aga ka nõnda, et üldistust ei teki, vaid loom on lausuja ise, kes lõhub surnuvaikuse ja reageerib talveilmutusele, veripunasele koidule. Ja kisendab, nagu kisendab looma kombel tuisk Puškini kuulsas „Talveõhtus“.

Selgeim erinevus Runneli, Grünthal-Ridala ja Liivi luuletuste vahel avaldub kronotoobis: esimesel jääb topos muutumatuks, ajaliselt aga kandutakse õhtust hommikusse, teisel, vastuoksa, leiab aset liikumine ruumis, kuna aga aeg on otsast lõpuni õhtune. Liivi koit on staatiline mõlemas plaanis – ainus liikumine on viivuks kostvas ja ruumis edasi kanduvas kisendamises. Kuigi subjekti ja looduse vaheline suhe on kolmes tekstis võrdlemisi sarnane, siis mina-positsiooni kehtestamine erineb: Runneli mina on selgesõnaliselt väljendatud, ta paigutub keset loodust ja tegutseb sarnaselt loodusnähtustega; Grünthal-Ridala lausuja vaatab muutusi ja äraminemisi kõrvalt; Liiv kehtestab kas puhtalt näitamisel põhineva aegruumi, kus lugeja on ise kirjeldatava tunnistaja ning lausuja ei avaldu kordagi (loom kui üldmõiste), või tegutseb analoogselt kõigi teiste looduselementidega (loom kui lausuja). Runnelil on esil vertikaalsus, Grünthal-Ridalal horisontaalsus, Liivil aga tasapindsus. Kõigi kolme luuletuse liikumised, muutumised suubuvad vaikusesse. Liiv vaatleb ahtakest ajahetke päikesetõusul, mis jääb surnuvaikuste vahele; Grünthal-Ridala näeb, kuidas reed kaugenevad mööda üksikut teed ehakumas teispoolsusesse, Runnelil lõpeb talveööl looduse sepatöö ja taevast hakkab langema tuhka.

Hando Runnel on suur poeet! Ennekõike tema varane looming on paljudele olnud sissepääsuvärav luulesse. Tundub aga, et too opositsiooniline Runnel, kes köitnud sedavõrd laia lugejaskonda, kirjutab hoopis teistsugust luulet. Siinses tekstis ei leidu midagi varase Runneli maa- ja külaelu kujutamisest, ei sotsiaaleetilist mõõdet, ei irooniat ega sarkasmi, isegi uuemat rahvalaulu mitte. Siin ei vastandu ka kõrge ja madal, suhe laulutraditsiooniga on vaid tinglik. Ent kas pole nii, et Runneli traditsioonitundlikkus, seosed ennekõike XX sajandi alguse poeetikaga muudavadki auhinnatud luuletuse äraspidiselt opositsiooniliseks? Sellist looduslüürikat ju enam ei kirjutata, tea, kas säärast teksti enam lugedagi mõistetakse …