Aprilli lõpus suri 66aastasena handi šamaan Sergei Ketšimov, kelle võitlusest Vene naftatööstuse vastu olen viimase kümne aasta jooksul mõnel korral kirjutanud.1 Sergei suri Surguti linna haigla onkoloogia osakonnas, kust teda oli varem mitu korda välja visatud. Ta pidi veetma päevi haigla ooteruumis, sest arstid keeldusid teda aitamast. Seega pidi ta kuni surmani võitlema elulootuse võimaluse eest.
Sergei elu
Sergei Ketšimov viibis internaatkoolis kolm aastat, seejärel põgenes metsa ega läinudki enam tagasi. Põliselanike laste vaenamine on Siberi koolides üldine. Sergei ei kohanenud ning naasis metsa vaba elu juurde. Handid ja metsaneenetsid lugesid algkooli lõpuks inimese täiskasvanuks, kes võis oma saatuse üle iseseisvalt otsustada.2 Seega tegi Sergei omakultuuri seisukohast adekvaatse valiku. Vanaisa tunnistas Sergei otsust ega lasknudki teda enam kooli viia. Sügis on metsas ja tundras põliselanike laste püüdmise hooaeg. Helikopterid lendavad ringi ja nabivad kinni kõik, kes kätte saadakse. Aga Sergeid lasteküttidel enam tabada ei õnnestunud.
Sergei suri lesena, tema ainus poeg oli hukkunud juba lapseeas, kui purjus naftatöölised ta küla vahel autoga alla ajasid. See pole ehk kõige tüüpilisem näide handi saatusest, ent siiski väga iseloomulik. Paljudel hantidel, kes metsas elavad, on ka korter külas, kus käiakse vahel puhkamas ja varusid täiendamas. Suures asulas aga võibki juhtuda igasuguseid asju. Naftamehed hante inimeseks ei pea, neid võib kohelda ükskõik kuidas. Eks siis toimub ka igasugust.
Olen minagi mõnikord sattunud hantide turvamehe rolli. Kord läksime üheskoos Ljantori linna poodi. Kui tagasi koju jõudsime, olid handid imestunud, et neid ei röövitudki. Poodi minnes panevad nad rohkem raha taskusse, sest osa võtavad venelased niikuinii ära. (Handid nimetavad venelaseks kõiki meiesuguseid. Nad saavad aru küll, et me pole venelased. Aga selgitavad nad seda nii: „Meil pole muud sõna.“) Minu kohalolu tõttu tekkis tookord eelarves rahaline ülejääk. Teine kord olime hantidega Obi peal kalal. Venelased sõitsid meile pardasse, aga nähes handi paadis paari „valget inimest“, lahkusid sõnagi lausumata. Handid nentisid, et ilma meieta oleks neilt kogu saak ära võetud.
Venelased ilmselt vaatasid mõlemal juhul, et oleme juba jõudnud hantidele käpa peale panna ning kavatseme põliselanikke puistata. Sissesõitnute arust muud tolku (peale vaba raha ja kalasaagi) põliselanikest ei ole. Seega ei olevat naftameeste arust oluline ka paanikat tekitada, kas tänaval on põliselanikest poisikesi vähem või rohkem alles.
Enne kui Sergei metsast paarikümne aasta eest naftat leiti, elas ta silmatorkamatult. Nähtamatus on hantidele vajalik oskus, see on ellujäämise viis. Mäletan, et 1993. aastal rahvusvahelisel soome-ugri folkloorifestivalil, mis toimus toona Handi-Mansi autonoomses ringkonnas, leidsid esinemised aset linnades ja külades piki Obi jõge, aga vahel põikas etlejate armaada ka suurest jõest kõrvale. Sellises kaugemas Russkinskaja-nimelises külas toimus turistidele handi põhjapõdraohverduse demonstratsioon. Sergei pidi olema üks rituaali läbiviijatest, ent ta kadus lihtsalt ära ja ohverdama pandi üks juhuslik kõrvalseisja, et ohverdamine ikka tavadele vastav välja näeks. Hiljem peksti ohverduse juhid miilitsate poolt läbi, ent Sergei pääses tänu haihtumise trikile, mille ta oli õigel hetkel korraldanud. Sellel retkel olid külalised ja esinejad rahvaste kaupa jõelaevadele jaotatud. Korraga hakkasin aimama, et kui handid sõidavad meiega koos, järelikult peaks laevas olema ka Sergei. Küsisin, kas keegi on Sergeid näinud. „Ei ole siin mingit Sergeid, me oleks teda ju tähele pannud,“ vastati mulle. Asi näis kahtlane ja öö saabudes jäin vaikselt laeva koridori passima. Korraga ilmuski Sergei välja, kõndides hääletult oma kajutisse, mis oli praktiliselt minu oma vastas. Niimoodi vältis ta mõttetut tähelepanu ja enese liigset tõmbamist välisesse maailma.
Sergei avalikud rollid
Sergei ei soovinud olla kultuurilise võitluse eesliinil. Šamaangi oli Sergei kaua aega varjatult. Läksime kord Sergeiga kultuurimajja, kus ta esinejana arvel oli. Kultuurimaja juhataja otsis talle kostüümi ja uhkustas iroonitsedes, et Sergei on nende oma: „Ta on meie „šamaan“!“ See tähendab, et Sergei oli kultuuritöötaja meelest mingi suhteliselt suvaline tüüp, kelle osaks oli laval šamaani mängimine. Kostüümgi oli Sergeil ebahandilik, ent vastav turistide maitsele – igasuguste ripatsite ja nahatükkidega. (Hantide nõiarüü ei ole ehitud.) Irooniata hakati Sergeist kui šamaanist kõnelema alles hiljem, seoses sõjaga, mille ta Vene naftatööstusele oli kuulutanud.
Nafta tõmbaski Sergei avalikku ellu. Sergei oli kütt ja põhjapõdrakasvataja, kelle metsalaagri, klanni jahialade ja püha Imlori järve alt leidis firma Surgutneftegaz paarkümmend aastat tagasi miljon tonni naftat. Et Sergei keeldus oma naftat venelastele andmast, hakati tapma tema põhjapõtru ja koeri. Ka mõned Sergei naabrid, kes punnisid vastu võimalusele oma maadest naftafirma kasuks loobuda, jäid sooväljadel saladuslikult kadunuks. Sergei kogus aga laialdast kuulsust põliselanike õiguste eest seisja, Imlori järve vardja ning lihtsalt šamaanina.
Selle kõige eest hakati Sergeile külge kleepima juriidiliselt korrektseid patte. 2017. aastal mõistis kohus ta naftameeste koera tapmise ja Surgutneftegazi töötajate ähvardamise eest pooleks aastaks vangi, ent järgnes vanglakaristuse asendamine paranduslike töödega. 2022. aasta alguses süüdistati teda samalaadsetes ähvardustes, sama aasta lõpus algatati tema vastu aga veel kolmaski kohtuasi politseinike vastu vägivalla kasutamise eest. Kõik need süüdistused põhinesid väljamõeldistel ja provokatsioonidel. Aga kuhu sa lähed oma kurba saatust kurtma?
Vanasti, see tähendab, enne rahvusvahelise olukorra teravnemist paari aasta eest, püüdsid protestimeelsemad põliselanikud saada võimalikult laia, soovitavalt rahvusvahelist tähelepanu. Enne sõja intensiivistamist Ukrainas oli välismaalaste pilgul Vene ametnikele ajutiselt distsiplineeriv mõju. Kui Sergei seisis silmitsi oma esimese süüdistusega (naftatööliste koera tapmine), oli kodumaine meedia varmas seda protsessi kajastama ning toetuskampaaniasse haarati ka hulk rahvusvahelisi entusiaste. Hiljem on ajakirjandus hoidunud teema esiletoomisest ning rahvusvahelise surve tekitamise püüded võinuks Sergei olukorda ainult hullemaks teha. Nii vähemalt võis eeldada, aga nüüd polegi ju enam vahet. Õigupoolest võivad ka need varasemad rahvusvahelise tähelepanu episoodid leida kasutust inimeste tagakiusamisel.
Igatahes ei olnud Surgutneftegaz rahul Sergeile kohtus osaks langenud leebe kohtlemisega. Kättemaksuks algatasid nad avaliku laimukampaania, mille osana riputati Sergei jahiala piiridele plakatid: „Jaht, kalapüük, seente ja marjade korjamine keelatud! Ettevaatust!!! Hant Ketšimov on relvastatud ja ohtlik.“ Naftafirmad võidavad alati ja lõplikult. Saastunud jõgede ja metsade tõttu hantide seas levivad rasked haigused pole sugugi haruldased. Sergei puhul on rõhutatud ka naftafirmadega võitlemisest tekkinud lootusetust, mis teda hingeliselt painas.
Olla šamaan oli oluline mitte ainult naftavastase võitluse poliitilisest aspektist. Viimasel paarikümnel aastal hakati ka Sergei tõelist rituaalset rolli ja tema teadmisi rohkem üles tähendama. Hoolimata kultuurimaja juhataja või naftameeste arusaamisest oli Sergei mitte ainult mängult, vaid ka päriselt nõid.
Sergei rituaalne suhe maailmaga
Šamaan tegutseb rituaalide kaudu. Antud olukorras on paslik meenutada, milliseid mõtteid Sergei maailma asjade kohta avaldas. Et viimasel ajal olid Sergei elus tähtsal kohal kodanikuaktivism ja vastupanu naftatööstuse tungimisele Handimaa metsadesse, on ka mõtted naftast kohane esimesena esile tuua. Isegi need, esmapilgul utilitaarsel taustal toimuvad mõtisklused ilmestavad Sergei nõiduslikku maailmamõistmist.
Sergei kasutas oma naftavastaste mõtete avaldamiseks ühismeediat. Ta paistis küll veebikauge inimesena, ent tal olid eri platvormidel kontod siiski olemas. See on aidanud ajakirjanikel hõlpsasti selgeks teha tema põhimõttelised seisukohad, mis avalikus sfääris pakkusid huvi just naftatööstuse pealetungist kujunenud pingeliste suhete taustal. Näiteks teatas Sergei lihtsalt ja otsesõnu:
„Naftast ja gaasist on kellelegi hea või halb. Ma mõtlen, et teil pole õigust. Te tapsite maaema.“
Selles maailmas puudub praegu tõhus alternatiiv fossiilkütustele, ent põliselanike seisukohalt ei ole nende arvelt teiste rahvaste elujärje hoidmine ja areng õigustatud. Ilmneb seegi, et kuigi ma põlisrahvaste õiguse põhimõtteid järgides olen kirjutanud, et see Imlori nafta on Sergei oma, siis handi maailmavaate järgi ei kuulu maa ja selle sees leiduv üldsegi inimestele, vaid on jumalate oma. Loodususundi tuntud põhimõtte järgi ei tohi maad haavata, ei noa ega kirvega. Naftatööstuse tekitatud maahaavad on aga uskumatutes mõõtmetes, kui vaadata handi silmade ja südamega. Veel kirjutab Sergei naftatööstust silmas pidades:
„Ma tahan hoida meie maad, aga teie pöörasite maa pahupidi. Peagi ei jää meile enam midagi. Aga oodake seni, kuni kõik muutub.“
Ja veel:
„Hea elu ei saabu kunagi. Ma tean, et naftatöölised on kurjategijad, nad ei anna meile kunagi midagi head. Aga kõik halb tuleb nende juurde tagasi. Jumalad on olemas ja nad ei pääse karistusest.“3
Lääne-Siberi põliselanikud on otsustanud ära oodata, millal nafta otsa saab ja venelased minema lähevad. Arvatakse, et animistliku igaviku seisukohast ei kesta nafta tootmine kuigi kaua. Ootuspäraselt on Sergei naftamõtted seotud handi maailmapildi ja mütoloogiaga, tema sõnumitest õhkub sünget maagilist ähvardust. Kui hinnata olukorda handi tavaõiguse põhimõtete järgi, siis peaks nii julmalt ja mastaapselt elu tasakaalu rikkunuid ootama jumalate karistus. Aga samal ajal ei pruugi see venelaste peal toimida, sest neil on handi jumalate suhtes mingi arusaamatu immuunsus. Juba XIX sajandil täheldasid Põhja uurijad hantide hämmingut selle üle, et venelased saavad karistamatult rikkuda jumalate ja vaimude antud eeskirju-reegleid.
Kui venelastele handi jumalate viha ei mõju, siis põliselanikele on jumalate ja vaimudega adekvaatne asjaajamine väga oluline. Hantide ehk tähelepanuväärseim viis jumalatega kohtumiseks on karupeiete käigus. Sergei oli idahantide seas üks tuntumaid laulikuid ning ka paremaid karupeiete rituaali tundjaid. Neid teadjaid oli viimati juba nii vähe, et kui handi kultuuri aktivistid käivitasid seitsme aasta eest rituaali säilitamise või taaselustamise protsessi, oli kogu taia esitamiseks ikkagi vaja kohale tuua ka põhjahandi lauljaid. Põhja- ja idahantide karupeiete traditsioon on olnud väga erinev, aga praegusel ajal tuleb arvestada elu tõsiasjadega. Puhast idahandi karutaiga, nagu see korraldati Lennart Mere „Toorumi poegade“ filmi jaoks, ei olnud viimasel ajal enam võimalik täies ilus läbi viia. Seda enam on tähtis, et Sergei alles hoitud idahantide rituaalsed teadmised jõuti üles tähendada.4
Hantide suhted karudega ei piirdu ainult peiete korraldamises. Kohtumised karuga on alati rituaalsed. Sergei nägi läbikäimist karudega kui vastastikust austust ja tasakaalu. Ta kõneles, et tema karu ei puutu, kui karu teda ei puutu. Aga kui kuus karu läksid üle piiri (tappes poole Sergei kuuekümnest põhjapõdrast), siis otsis ta need loomad üles ja karjus nende peale, olles veendunud, et karud mõistavad isegi venekeelset sõimu (vene keelt peetakse soomeugrilaste seas sobivaimaks vandumise keeleks). Sergei ähvardas kaevata karude isale, kelleks on peajumal Numi Toorum. Kui need patustanud karud seejärel peidust välja tulid, lasi Sergei osa neist maha ning teised ajas lihtsalt minema. Seejärel sidus Sergei karudega kohtumise paigas puu külge seitsmemeetrise riidekanga ja rääkis Toorumile kõik ära, paludes tal oma lapsi karistada. Sergei oleks leppinud põhjapõtrade kaotusega, kui karud oleksid loomad seejärel ära söönud. Ent karud olid seda teinud lihtsalt tapmislustist, jättes korjused niisama vedelema. Kõhutäiteks piisanuks palju vähemast. Osa karusid oli põhjapõtru taga ajanud justkui sportlikust huvist. Samas ei olnud ka selline loomade kehakultuur nõidusevaba. Sergei arust olid karusid „sportima“ sundinud kaugemal elavad šamaanid, kelle mõju sai tühistada ohverdusrituaali kaudu.5
*
Püüdsin anda Sergei pärandist ülevaate. Selline perspektiiv jätab küll peegelduse Sergei elulõimest katkendlikuks, ent võimaldab võtta Sergei saatuse mõistmisel arvesse nii isiklikke, kultuurilisi kui ka poliitilisi seiku. Sergei ei ihanud mingit avalikku rolli, aga elu asjaolud ei lasknud tal elada õnnelikult kooskõlas puutumatu loodusega isetahtsi oma tegemisi korraldades. Sergei elukäik peegeldab ilmekalt põliselanike saatust Lääne-Siberi naftatööstuse haardes.
1 Art Leete, Handi nõia nafta. – KesKus oktoober 2015.
Art Leete, Soome-ugri nafta. – Sirp 18. XII 2015.
Art Leete. Võitlus handi nafta pärast. – Sirp 3. II 2023.
2 Juri Vella 2011, Järvetuul. Tallinn, lk 143.
3 Tsitaadid võetud: https://vk.com/skechimov
4 Stephan Dudeck, Hybridity in a Western Siberian Bear Ceremony. – Journal of Ethnology and Folkloristics 2022, 16 (2).
5 Andrew Wiget, Bears and Humans: An Old Relationship. – Exchange for Local Observations and Knowledge of the Arctic. Exchange for Local Observations and Knowledge of the Arctic (ELOKA) 2019.
