Kalda Sanitar on just selline tegelane, millist Kivirähalt oodata: laitmatult realistlik oma väikese elu suure traagikaga, seejuures teravdatud, üldinimlik. Lisame sellele impulsiivse ja rohkeid ümberkehastumisi võimaldava teksti ning tulemus ei üllata kedagi: Kalda osatäitmine on võrratu, püsib kindlalt koomika ja traagika kokkupuutepunktidel. Isegi etteütlemiskohad, mis panid näidendi kulu mõnevõrra takerduma, tundusid teda üldse mitte häirivat. Keskealine, elumuredest rängalt räsitud sanitar (mees surnud, ainus poeg vangis) ning vana, ilmselt ülemäärase alkoholipruukimise tõttu ellu ebarealistliku optimismiga suhtuv näitleja moodustavad kummastava paari. Nad on nii erisugused, aga üks suur sarnasus on neil siiski: mõlemad vajavad seltsi.

„Mina oma lossi pätte ja joodikuid ei laseks,” kinnitab Sanitar, kui Valdek jutustab talle ümber „Kuningas Leari”. Ning Cordelia raske saatus pagulasena Prantsusmaal tekitab temas hoopis magusa õhkamise Pariisi järele, kuhu ta nii väga sooviks sõita. (Selle põhjal tundub finaal – Sanitar Eiffeli torni taustal – liigagi siirupine ja kergelt kätte tulnud.) Publik näeb kunsti- ja elutõe suurt erinevust ning seda laadi võõrituste peale ongi Kalda roll kirjutatud.

Sanitarile endale neil kahel kategoorial vahet polegi. „Peab see nüüd siis tragöödia olema,” nuriseb ta, kui kuuleb, mis sorti näitemängus peab osalema. „Vähemalt näitemängud võiksid õnnelikult lõppeda.” Seega arvab ta, lihtne hingeke, näitlemise samasuguseks elu osaks nagu ladina-ameerika seebikad – ja kes julgeks vastu vaielda. Üsna samamoodi, ehkki vastandlikult positsioonilt suhestab neid kategooriaid Valdek: talle on kunstitegemine elutöö ja ainus töö üldse, mida ta oskab. Seetõttu mõjub lavastus äärmiselt orgaaniliselt, mõlema tegelase ühisnimetaja on veendumus oma tões.

Kukumäe roll on osalt raskem, tema käes on ju kogu aeg initsiatiiv ja voli panna partner mängima ükskõik millist oma kolmest tütrest või veel tont teab keda. Osalt aga kergem, sest pole vaja muutuda. Veikko Huovinen kirjutas raamatu joodiku eetikast, selles lavastuses räägitakse joodiku esteetikast. Napp mänguaeg ei võimalda peatuda küsimustel, kuidas sai ühest näitlejast üldse seesugune asotsiaal ja mismoodi ta kavatseb edasi elada. Näeme tagajärge, mitte põhjust. „Sellele oleks pidanud ikka varem mõtlema,” noomib Sanitar, kui Valdek kaebab, et kahe varba amputeerimise järel ei kõlba ta enam näitlejaks. Ometi ei usu vaataja, et mees end ka edaspidi mõtlemisega vaevaks. „Saatsin nad kõik persse ja tulin ära,” meenutab ta oma kutsetöölt lahkumist. Lavastus jätab võimaluse, et nimitegelane võib samamoodi talitada kogu elavate riigiga, mingit südamepiina tundmata.

Kui palju Kukumägi selles loos iseennast ära tundis, on raske öelda. Õnneks vist mitte palju, sest laval iseennast kehastada on, küllap, igale näitlejale kõige jubedam. Valdek tundus aga täiesti loomulik kuju, ehkki pigem psühhoneuroloogia- kui kiirabihaigla klientuuri seast. See, et laval on näidend, milles „tehakse” teist näidendit, on Kiviräha firmamärk („Jalutuskäigust vikerkaarel” „Adolf Rühka lühikese eluni”). „Kaheksa varbaga kuningas” lisab sellesse ritta lüürilisust ja intiimsust, aga uudse momendina ka ajakajalisust. Seni on Kiviräha reaalsusest võetud tegelased olnud ikka rohkem või vähem surnud, Kukumägi on aga nendega võrreldes ehmatatavalt vitaalne. Isegi tema setu päritolu tuuakse napilt, aga jõuliselt välja (sõbra haual viinajoomine ja selle niisutamine).

Kokkuvõttes jäi mulje, et seni filminäitlejana tuntud Kukumägi on uues ampluaas kenasti kodunenud. Olgu teksti meelespidamisega kuidas on, aga kindlasti nägime laval terviklikku ja meeldejäävat karakterit, kelle balansseerimine naeruväärsuse ja tõsiseltvõetavuse piiril õnnestus laitmatult. Ainus, mille vastu häält tõstan, on etendumispaik: selle minimalistliku lavastuse tarvis liiga suur ja kõle.