Seotus Hamburgiga avaldus samuti solist Kalev  Kuljuse puhul, kes töötab seal praegu eluaegse lepinguga soolo-oboistina Põhja-Saksamaa raadio sümfooniaorkestris. Seekordse kava seostatust võib vaadata aga veel teise ja kolmandagi nurga alt. Ühelt poolt oli tegemist sünnipäevakontserdiga, sest lisaks Mendelssohni 200. sünniaastapäevale tähistati kontserdiga veel Telemanni (14. III 1681) ja C. P. E. Bachi (8. III 1714) sünniaastapäeva. Viimane ja ehk olulisimgi on see, et peale tegutsemise  Hamburgis olid nad ka üksteisega tihedalt seotud. Telemann, kes oli tolle aja Saksamaa suurima linna Hamburgi muusikajuht, oli Emanuel Bachi ristiisa, tehes temast oma järeltulija Hamburgi muusikajuhi kohale. Emanuel Bach, kelle hariduses oli olulisel kohal nii Telemanni kui isa Johann Sebastian Bachi looming, avaldas omakorda tugevat mõju noorele Mendelssohnile.

Kontserdi avas Telemanni Kontsert c-moll oboele, viiulile, keelpillidele ja basso continuo’le  ning Kalev Kuljuse soleerimisega liitus Harry Traksmann. Solistide fraasid haakusid hästi ja muusikalised mõtted sulandusid ilusaks tervikpildiks orkestri saategrupiga, mida juhatas klavessiini tagant Reinut Tepp. Kuljuse soleerimist jagus kontserdi teisegi poolde, kus tuli ettekandele Telemanni Kontsert G-duur oboe d’amore’ile, keelpillidele ja basso continuo’le. Siin sai nautida maheda metsosopranliku kõlaga instrumendi selget pastoraalse iseloomuga  tooni Kuljuse meisterlikus taltsutuses. Neljaosalise kontserdi kõnekaimateks episoodideks olid aeglased osad Soave ja Adagio, kus pääsesid täiel määral mõjule solisti ilmekas fraseerimine ja pikk muusikaline mõttearendus.

Muide, mõlema teose puhul oli tegemist esmaettekannetega Eestis. Kontserdi esimeses pooles sai kuulda veel Telemanni Kontserti d-moll kahele viiulile, vioolale ja basso continuo’le, ent esituses ilmnes häälestusprobleeme, puudu oli  mänguenergiast ja sobilikest tempodest, mis ei võimaldanud selge helipildi väljajoonistumist. TKO ettekandes kõlasid Carl Philipp Emanuel Bachi kaks keelpillisümfooniat, Sümfoonia nr 3 C-duur ja Mendelssohni Sümfoonia nr 9 c-moll. Kui rääkida Emanuel Bachi mõjust noorele Mendelssohnile, avaldub see kõige ehedamalt just viimase keelpillisümfooniates, mis ta kirjutas 12-13 aasta vanuselt Emanuel Bachi keelpillisümfooniate eeskujul. Sarnaseid vahendeid  nagu astmeliselt ja murtud kolmkõladel liikuvad meloodiakäigud, repetitsioonid, suured intervallihüpped, laiahaardelised meloodialiinid ja dramaatilisus võib leida mõlema helilooja teostest ning mitmedki neist seostest tulid TKO esituses kuuldavale. Kahest sümfooniast oli eredaimalt ette kantud Mendelssohni teos, millest jäid meelde Traksmanni oskuslik kontsertmeistri kujundustöö, samuti peenekoeline ja elegantne viiulikõla sümfoonia teisest osast  ning suure intensiivsusega esitatud Skertso ja Finaal, millega teeniti publiku tormiline aplaus.