Tveri oblasti lääneosas Tudovka jõe ääres elavad tudovlased püüavad saavutada ametlikku tunnustust valgevenelaste etnograafilise grupina. Seni peetakse neid aga vene subetnoseks. Tudovlaste arvu on 1859. aastal hinnatud 125 000 (mis ei ole tõenäoline), 1903. aastal 45 000.
Esimest korda mainitakse vene allikates Tudini linnust 1371. aastal. Kuni XVII sajandi alguseni kuulus tudovlaste maa Leedu suurvürstiriigi alla ning alles 1618. aastal liideti see ala Venemaaga. XVIII sajandi alguses moodustasid tudovlased Tveri kubermangu elanikkonnast 10%. Tudovlased pärinevad valgevenelastest, kes assimileeriti suhteliselt hiljuti venelaste sekka. XIX sajandi teadlased pidasid neid valgevenelasteks, tollased vene naabrid aga poolakateks ning võib leida ka seisukoha, et nad on hoopis leedulased.
Keel
Tudovlaste külades räägiti XX sajandi keskpaigani eriomast (valgevene) keelt tudauljanskija gavorki, milles oli omapäraseid sõnu ja väljendeid. Neid iseärasusi oli piisavalt selleks, et pidada tudovlaste keelt nende peamiseks eripära ilmestajaks. Kohati on keel teatud valgevene ja poola keele lähedase omapära säilitanud, mis väljendub eeskätt häälduse eripäras võrreldes vene kirjakeelega ja naabrite rahvapärase kõnepruugiga.
Konkreetseid erisusi esile tuues osutatakse sellele, et tudovlased räägivad tihedamini „ts“, kus ümberkaudsed venelased kasutavad „tš“, samuti esineb rohkem a- ja õ-häälikute tarvitamist. Lisaks asendatakse vahel v-häälik u-ga (näiteks öeldakse vnuk asemel unuk – ‘lapselaps’ tudovi keeles). Sarnases laadis eriliselt hääldatud sõnu leiab ülevaadetest veel. Võib kohata kurtmist, et tudovlased räägivad küll vene keeles, aga midagi ei ole võimalik aru saada. See kõik ilmestab tuntud tõsiasja, et rahvapärases tunnetuses on iseseisva keele tunnuseks tihti hääldamise nüansside tajumine.
Peamiseks tudovlaste omapära kinnitavaks põhitunnuseks peab ka keeleteadlane ja etnograaf Nadežda Grinkova keelt, mis tema arust veel pool sajandit enne tema uurimistööd (mis toimus 1920. aastatel) omas mõningaid erisusi. Ometi on praegugi tudovlaste keeles erisusi, mis on piisavad identiteedi tagasivahetamise argumendi esitamiseks. Selline 50 aasta tagusest kuldajast rääkimine on omane ka etnograafiliste argumentide esitamise puhul.
Rõivad
Veel XX sajandi esimesel poolel kirjeldasid teadlased tudovlasi kui valgevenelaste etnograafilist gruppi. Etnograafid on tõdenud kohalike „traditsioonide, kultuuri ja rõivaste“ erinevust naabrite omast. Etnograafilised erinevused ilmnesid kommetes, toidus, tööriistades ja koduses tarbevaras.
Grinkova kirjutab 1926. aastal, et tudovlased „eristuvad Tveri kubermangu enam-vähem ühetaolise etnograafilise koostisega elanikkonna massist“. Naabrid nimetasid tudovlaste alasid tollal valge kaftani maaks, Siberiks ja Poolaks. Grinkova hinnangul puudus tolleks ajaks küll selge erinevus tudovlaste ja ülejäänute etnograafilises ilmes, ent olme eripära tähelepanelik jälgimine võimaldas mõista asjaolusid, miks rahva teadvuses neid omaette grupina nähti.
Materiaalse kultuuri vallas hindab Grinkova tudovlaste peamise identiteedimarkerina naiste rõivastust. Grinkova leidis memmede kirstudes tuhnides nii mõndagi huvitavat. Iidsete hverjazi’de (sarafanilõikeline varrukatega või ilma nendeta rüü, mille eeskujuks olid bojaarirõivad ja mille eripäraks pidasid memmed tinast nööpe) valmistamine lõpetati 1870. aastatel. Grinkova kohtas siiski ka üht kerjusmemme, kes kandis veel hverjazi erivormi kastalan’i. Arhailisem kohalik naiste peakate oli lameda kokošniku laadne rjaska, mille igapäevane kandmine kadus XX sajandi alguses. Pulmarõivastuse osana kasutati seda aga veel ka 1924. aastal. Omapärasemaks aksessuaariks olid tudovi naistel hanenahast ja -sulgedest kellukeselaadsed ripatsid, mis kinnitati kõrvarõngaste külge. Meesterõivaste eripärast mäletasid 1920. aastate tudovi taadid vaid seda, et nende vaarisade ajal olid meestesärgid pikemad kui venelastel. Varem kandsid mehed kõrgeid vildist mütse, „nagu pappidel“.
Kokkuvõttes teeb Grinkova järelduse, et rõivastuse poolest võib tudovlasi veel XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul eristada Tveri kubermangu ülejäänud elanikkonnast. Neil oli säilinud arhailisi etnograafilisi detaile, millel puudusid paralleelid ümberkaudsetes piirkondades. Sarnaselt keelega näitab ka etnograafiline kirjeldus, et piisavat erinevust võib põhjendada igasugune detail.
Moodsa aja pingutused
Hoolimata ajaloolisest pärandist ja kultuurilisest eripärast sunnitakse tudovlasi tänapäeval end venelastena määratlema. Internetifoorumites nimetatakse neid ka „iidse aja omadeks“ ja väidetakse, et Valgevene president Alaksandr Łukašenka on nad ära keelanud. 2010. aasta Venemaa rahvaloendusel tudovlasi ei nimetata. Samal ajal oletavad aktivistid, et tudovlased lasid end siiski valgevenelastena kirja panna ning neid õhutatakse seda ka edaspidi tegema. Tudovlaste sünonüümiks loetakse etnonüümi litviinid, kes on rahvaloendustel märgitud valgevenelaste alarühmana.
415 inimest on praeguseks kirjutanud alla iseseisvuspetitsioonile, mis saadeti 2016. aasta detsembris interneti teel president Vladimir Putinile ja Tveri oblasti kubernerile Igor Rudnevile. Petitsioonis palutakse taastada ajalooline õiglus ning anda tudovlastele tagasi nende kultuur. Tudovlastel oli oma 200 liikmega kogukond VKontakte keskkonnas. 2017. aasta maiks oli ühismeedia grupp likvideeritud. Samuti suleti VKontakte keskkonnas petitsiooni koostaja Aleksander Tsehhanovski konto. Aastatel 2012–2014 tegutses tudovlaste ühing Tverža, kes andis välja almanahhi Vele. Pärast kohtumist FSB esindajatega lõpetas ühing tegutsemise. Ei mingit valgevenestamist.
Esmapilgul ei ole tudovlastel ja teistel justkui mingit vahet, aga ikkagi on nad täiesti erinevad. Mis võõrale on tikutulega otsitud veidrus, on nende meelest täielik ja lõplik tõde kultuurilisest iseseisvusest. Ja sinna pole midagi parata, arvaku teadlased, ametnikud ja Vikipeedia (mille järgi olid tudovlased juba XVIII sajandil venelased), mida soovivad.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.