Ta on tõlkinud eesti keelde India, Iraani ja Kesk-Aasia klassikalist ja kaasaegset luulet ning proosat hindi, urdu, pärsia, araabia, tadžiki ja usbeki keelest, aga eestindanud ka prantsuse kirjandust (Jacques Cazotte’i “Armunud kurat”, 2004). Tähtsamatest tõlkeraamatutest tuleb nimetada Umar Hajjami “Nelikvärsse” (1967 ja 2000), Rudaki “Luulepudemeid” (1970), Saadi “Roosiaeda” (1974) ja Ali Safi “Inimlikke imetabasusi” (1982) iraani kirjandusest ning Ibn Tufaili “Elavat Ärganu poega” (1992) araabia kirjandusest. Viimase suure tööna (igapäevase toimetajatöö kõrvalt) jõudis ta enne Itaaliasse sõitu lõpetada koraani tõlke. 

Pärsia ja araabia keele ning islami kultuuri väga hea tundjana, nendest keeltest viljaka tõlkijana ja teeneka teadlasena oli Haljand Udam valitud Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliikmeks. Tema orientalistikaalased uurimused on koondatud “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatusse “Orienditeekond” (2001).

Haljand Udami elutöö on aga veel palju mitmekesisem: ta on olnud pädev ja vaimukas raamatute ja ideede käsitleja, tema artikleid on ilmunud Loomingus, Eesti Ekspressis, Vikerkaares, Keeles ja Kirjanduses jm, ta on kirjutanud järelsõnu ja kommentaare, uurimusi ja kultuurikirju nii kirjanduse, metafüüsika, poliitika kui ka kunsti kohta. Artiklitest on koostatud ja välja antud kaks valimikku: “Loetud ja kirjutatud” (1998) ning “Maagid, filosoofid, poliitikud” (2003). 1989. aastast oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige.

Haljand Udam on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001) ja Eesti Vabariigi kultuuriauhinna (2002).

Haljand Udami lahkumine on Eesti kultuurile raske löök. Nii erudeeritud ja töökas suur mõtleja sünnib meie hulka harva.

Tunneme südamest kaasa abikaasale ja lastele.

Eesti Entsüklopeediakirjastus

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Akadeemiline Orientaalselts