Klaverijutt “NELI HELDET HALDJAT”, raamat koos CDga: Tšaikovski “Aastaaegade” seaded koos muinasjutu ja orkestripillide tutvustamisega. Muinasjutu kirjutanud DIANA LIIV, teksti loeb Liina Olmaru, pildid joonistanud Reti Saks. Muusikat esitavad Saale Kivimaaker, Toomas Vavilov, Virgo Veldi, Olga Voronova, Mati Kõrts,
Diana Liiv jt. Kirjastus Silmapiir, 2005.
Üks uskumatult mahukas ettevõtmine ja armas tulemus, nii saaks kokku võtta ainulaadse klaverijutu. Selline tutvustus on natuke Rannapi moodi ettevõtmine, aga väga naiselik ja pehme. Diana Liiv rändab selle kavaga mööda Eestimaad, juba 1999. aastast toimub erinevates haridus- ja kultuuriasutustes samanimeline kontserdisari.
Idee, seadete ja muinasjutu autor EMTA magistrant Diana Liiv on mitmekülgne ja aktiivne muusik: viieaastaselt klaveriõpinguid alustanud, muusikakeskkooli ja -akadeemia kõrval täiendanud end USA kõrgkoolides Michiganis ja Bostonis, osalenud paljudel konkurssidel.
Sellest teosest õhkub eriliselt helget meeleolu, mis on omaette kunstiline väärtus täiskasvanule ja muidu pillitundjale. Ja näiteks “Oktoobri” seade oboele, inglissarvele ja klaverile on täiesti iseseisva väärtusega lugu.
Muinasjutt ise on tuntavalt inspireeritud Samuil Maršaki muinasjutust “12 kuud”. Liivi jutus läheb vaeslaps Tonja küll südatalvel lumikellukesi korjama, aga kohtab nelja aastaajahaldjat, kes saadavad teda pikal teekonnal läbi terve aasta. Puändiks on see, et võõrasema ei soovigi oma mõisa ust avada, kui vaeslaps lilledega kord tagasi on. Tõmbab hoopis paksud kardinad ette ja nii võtavad haldjad õnnetukese kaasa (see dramaturgiline kulminatsioon leiab aset samuti “Oktoobri” ajal, mis on Tšaikovski tsüklist kõige arendatum ja kaunim).
Vürstil on parasjagu ball ja edasi läheb nii, nagu minema peab. “Kui nad veel surnud pole, elavad nad praegugi õnnelikult edasi.” Aga isegi kurjal võõrasemal, kes metsa imet kaema läheb, ei lasta otsa saada (nagu Maršakil), vaid jäine tuul peletab ta koju tagasi.
Siin kostab kuulajani tõeline purgaa ning üldse on loodushääled plaadil üllatav ja rikastav lisand: küll kostab ritsikate saagimist ja lehma ammumist, vaid tähelepaneliku kuulamisega tabatavad ja delikaatselt antud. Toob väikesele kuulajale igatahes elevust ja äratundmisrõõmu. Samas pole see pelgalt illustratsioon, vaid seob muusikalise meeleolu reaalse loodusega. Miks mitte.
Selliste tutvustuste oht on ikka üle pingutada ja liiga palju informatsiooni pakkuda. Nii on siingi lisatud “Aastaaegade” originaalmuusikale kaks laululõiku. Vene rahvamuusika näidetena on nende kasutamine mõistetav ja ka meeleolult sobiv, aga minu meelest häirib ja hägustab see konkreetse osa muusikalist tervikut. Kuigi nii soolo- kui koorilaul (mõlemad siin lühidalt esindatud) on muusika osad, pole need ka rangelt võttes orkestripillid, nii et oleks võinud ka välja jääda. Samuti mõjub hõredalt loo lõpus kõlav orkestriseade. Ehk oleks võinud juba tõelise orkestrikõla plaadile jäädvustada, aga see oleks muidu valdava õrna meeleoluga vist liiga suure kontrast olnud. Kui muidu pani Diana Liivi pillidele seadmise oskus ja nende karakteri määratlemine imetlema, siis siin jäi midagi puudu.
Väga meeldib põhimõte, et tsükli osad esitatakse valdavalt katkestamata. Ning tekst loetakse peale. Nii jääb muusika terviklikuks ja vaikselt peale loetud tekst ei häiri, kuigi kulgeb kahes kihis: muinasjutt ise ja pilli tutvustamine. Eriti leidlikud pillikasutused on väike trumm (vankrirataste põrin “Augusti” viljalõikuses), taldrik (sirbi metalse vihinana samas loos) ning marimba (“pehmelt nagu esimene lumi kõlab marimba” “Novembri” loos). Viisipillidest parim määratlus on “pillidest kõige kurvema häälega on oboe”, mis juba ülal mainitud kauneima loo “Oktoobri” “Sügiselaulu” esitab. Siin on Dianat Liivi kõnetanud meloodias välja arendatud lootuse ja pettumuse motiivid, mis ka süžeeliselt takti täpsusega kuulajani toodud. Hea mõte on tenori-viiuli duett “Juuli” “Heinalise laulus”. Muinasjutu faabulale lisaks on meeleolutekitajaks tabavad looduskirjeldused (“hämarikuni võis põllult kuulda vankrirataste tasast põrinat”).
Meie parimad interpreedid annavad oma pillide tutvustamisel teosele eriliselt puhta ja hinnalise vormi. Samas võtmes visuaalse lahenduse annavad Reti Saksa nukralt hingestatud pildid.
