Avamisel ei näinud ma õieti midagi. Meelde jäi Jüri Ojaveri peaaegu usutav kehastumine Pamela Andersoniks. Või oli see David Hasselhoff? Igal juhul oli päris naljakas. Kunstihoones oli suhteliselt hämar ja avamisele oli kogunenud päris palju inimesi, nende seas mitu tuttavat. Aeg lendas ja mind ootas üks teine, palju naljakam pidu. Küsimus, millele vastust ei saanudki, oli, et milles siis see halb nali seisneb. Kahtlus muidugi jäi, et ega siingi ilma mõru murekortsuta saa, küllap üritatakse maailma asjade üle ilkudes tõde jalule seada, hierarhiaid kõigutada ja alasti kuningale näpuga näidata.  Et kõikvõimalikud saatetekstid seda kahtlust otseselt ei kinnitanud ega ümber lükanud, tuli ette võtta  retk pühadetuledes kesklinna ja näitus veel kord, keskendunult, läbi vaadata. Etteruttavalt ja ausa ülestunnistuse korras, see teine katse oli ainult pisut edukam.

Kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Johannes Saar on niisiis Tallinna Kunstihoonesse kureerinud rahvusvahelise rändnäituse (järgmised sihtkohad Läti ja Horvaatia), mille eesmärk näib olevat koguda kokku kunst, kus maailmas toimuvat nähtud läbi huumoriprisma, kuid kukutud naljakategoorias enamasti haledalt läbi. Ühesõnaga „kohatu” kunst, nagu kuraator ise seda hindab. Neil, kellele mõjub Johannes Saare keerulisi mõisteid ja kuulsaid nimesid täis pikitud kuraatoritekst uinutavalt, soovitan ette kujutada situatsiooni, kus keegi muidu väga tore inimene teeb eriti ebaõnnestunult nalja. See ebamugavustunne, suu ümber kangestuv mõru võru, soov põgeneda, minna teise tuppa ja toimunu unustada, on emotsioon, mida pakub ka antud väljapanek, sealjuures, vähemalt kohati, täiesti teadlikult.

Soomlase Tommi Toija tüütute pisipoisiskulptuuride kõrval, kes mööda Kunstihoone saale laiali pillutatult tegelevad ühtaegu  eksistentsiaalsete küsimuste ja samas lihtsalt egomaniakaalsete pättustega,  on näituse ava- või lausa signatuurteoseks lätlase Ivars Grāvlejsi psühhoterroristlik aktsioonivideo, kus üritatakse anonüümse kunstinäituse publikule sisse sõita isikliku šedöövriga mobiiltelefonis. (Ei saa jätta tõmbamata formaadipõhist paralleeli lõppenud PÖFFi mobiilifilmide alafestivaliga, loomulikult telefonisponsori tänulikul osalusel… Khm, khm. ) Viibisin avamisel selle teose ees vähemalt veerand tundi ega mäletanud pärast mitte midagi. Tegu on järelikult väga hästi välja kukkunud sulandumisprojektiga. Inimtühjas saalis ei suutnud seda videot aga väga pikalt jälgida, vabandage.  Millisesse kaamerasse naeratama peaksin?

Peale juba viidatud Jüri Ojaveri „Rannavahi” on sellel näitusel tegelikult ainult kaks teost, millel pikemalt peatuda tahan. Ja kahtlemata ei ole see nüüd mingi hinnang. Millistes kategooriates üldse saakski rääkida halvast naljast? No tegelikult,  Tamy Ben-Tori (Iisrael/USA) video „Kunsti lõpp” on ikka päris halb küll. Keskmise stand-up koomiku ümberkehastumisandega kunstnik esitab meile siin kaks apokalüptilist rolli: sotsiaalse kunstniku, kelles pahatahtlikumad meist tunnevad ära „Tai koka” Rirkrit Tiravanija, ja ilmselt kraad abstraktsema, aga seda eneseküllasema Kunstikriitiku. „Paljastamisele” tulevad niisiis kunstimaailma paljaimad poisid ja tüdrukud, kes end mustade disainerrõivaste ja aurava Tom Kha taha peidavad ning kõige selle juures ebasündsalt hästi teenivad. Kaasaegse kunsti Kurja Juured. Mõnes mõttes hea täiendus kohaliku klassiku Marco Laimre viie kõige tobedama kunstnikupositsiooni videole, mida sellel näitusel küll väljas ei ole, nagu ka teisi Marco halbu nalju. Nagu nimetatud Laimre teos, nii jätab ka see video minu jaoks Eesti kunstimaastiku kontekstis õhku väga rasvase eetika-haisupommi.  Ehk siis – mis on selle teose sõnum sellel näitusel, kellele see on suunatud ja kuidas toimima peaks? (Eesti kunstimaastik on minu arusaamist mööda konditsioon, kus kunstikriitiku kutse on välja surnud ja mõistest „sotsiaalne skulptuur” ei ole veel aru saadud…) Kuni suhestuv kunstipraktika peaaegu puudub, ei ole selle üle ilkumine üleliia kommunikatiivne ehk kommunikeerib valesid sõnumeid.

Aga milleks muremõtted,  läheme naljanäitusega edasi. Läheme kohe lõppu välja, lausa nurga taha.  Siit, Kunstihoone viimasest sopist, leiame saksa kunstniku Julian Rosefeldti laulu- ja tantsunumbritega vürtsitatud muusikaliliku mõistuloo „Lonely Planet”. See mitmes mõttes „kõrgetele” filmikategooriatele vastav teos võitis oktoobris Kölni kunstifilmide festivali ühe kahest peapreemiast.  Peab tunnistama, et ka teine sellel festivalil premeeritud teos, USAs tegutseva Iisraeli kunstniku Guy Ben-Neri IKEA-kaubamajades filmitud gerilja-sit-com, sobiks siinsesse näitusekomplekti nagu rusikas silmaauku (Lätisse ehk veel jõuab?). Film ja kunst on vist valdkonnad, mille kohtumisel tekib Johannes Saare mõistes „kohatut” kunsti küll ja veel.  Rosefeldti igamehe-reisijuhile pühendatud video peakangelaseks on valgustatud ilmega, kuid siiski pisut juhmina mõjuv Euroopa turist ja tema ilupiltlik seljakotirännak läbi klišeeliku Mumbai. Video on teekond, wannabe-spirituaalne rännak, mis kulmineerub kultuuride, unistuste ja klišeede sulatusahjus Bollywoodis. Kas selline väljajuhatus näitusest rõhutab kuraatori sõnumit, et näituse põhiliseks huviobjektiks on kultuuriklišeed,  postkolonialistlikud kommunikatsioonihäired ja globaalse küla haldusjaotus?  

Kui nüüd püüda selle näituse põhjal „halba nalja” defineerida, tuleb tõdeda, et halb nali võib olla, aga ei ole tingimata halb kunst. Ka seda, et halb nali eriti naerma ei aja, aga siingi on erandeid. Kas halvad naljad panevad mõtlema, parandavad maailma?  Selles näitusekomplektis paistab neil selline ambitsioon olevat. Samas rõhutab näituse koostaja ka kõigi osalejate individualistlikku donkihhotlust: „„Halb nali # 1” toob vaataja ette galerii ebakangelastest, kelle soov sulanduda ühiskonda on suur. Näeme hulka tegelasi trügimas ajaloo lävel, pürgimas kroonikate ja annaalide nooblisse seltskonda.” Ehk siis hoopis rida isiklikke kiikse. Itaalias lahvatas äsja skandaal, mis seotud ühelt poolt sõnavabaduse ja teiselt satiiri poliitilise mõjuvõimuga seoses telekoomik Daniele Lutazzi järjekordse vallandamisega järjekordsest kanalist. Selle juhtumi põhjal saime teada, et hea maitse piire kompavad naljad võivad vahel liiga teravalt torgata. Kas halb nali läheb kellelegi korda? Ja kui ei lähe, kelle viga see siis on?