Mitme erakonna hääbumisele suudab Eesti tööturg vastu panna? Eks ula peale jäänud poliitikuid ole iga valimise järel, kuid sel aastal on halastustöökohtade loomine kuidagi eriti silmatorkav. Kõige absurdsemaks saagaks on kujunenud muidugi Jaak Aaviksoo pürgimine TTÜ rektoriks (tõsi, Aaviksool on mandaat praegusesse riigikokku) ning Liisa Pakosta erakonnakaaslasest ministri soovil võrdõigusvolinikuks kinnitamine. Mõlema kaasuse ühisnimetajaks on IRL.

Eelmisest riigikogu koosseisust jätkab uues 46 saadikut, seega peab enam kui pool kas naasma erialase töö juurde või, kui neil muud eriala poliitikuks olemise kõrval polegi, lootma partei halastusele. Iseenesest pole riigihaldust õppinud poliitik veel automaatselt poliitbroiler, küll aga oleks viimane aeg mõned põhimõttelised küsimused selgeks vaielda.

Erakonda kuulumine on iga inimese põhiõigus ja selle eest ei tohi kedagi diskrimineerida, kuid parteikaaslase eelistamine konkursil diskrimineerib teisi, parteituid kandidaate. Ja seda paratamatult isegi juhul, kui parteikandidaat ongi töökohale sobivaim inimene, sest protsessid peavad ka näima õiglased. Näilist õiglust ei toeta ka kuidagi erakonnast välja astumine, kui töökoht saada õnnestub, pigem vastupidi: on parem ja õiglasem, kui ükskõik millise ameti täitja maailmavaade on selgelt väljendatud.

Oluline küsimus on seegi, kas on mingeid töökohti, mille täitja ei tohiks kunagi – ei kandideerimise eel ega seejärel – kuuluda parteisse. Põhiõigusi riivamata on sellise nimekirja koostamine peaaegu võimatu ja seetõttu tuleb loota otsustajate moraalile. Meenutades, kui pika hambaga menetleti riigikogu liikme käitumise head tava, pole ime, et avalikkus poliitikute moraali ei usu.

Viidatud küsimustega võiks tegeleda just uus võrdõigusvolinik, eriti juhul, kui selleks jääbki Pakosta.