Isiksuse normaalsus, teadagi, seisab võbisevatel jalgadel. Ühest küljest defineerivad seda ühiskonnas juurdunud arusaamad meelehaigusest või sotsiaalsest ebaadekvaatsusest, teisest küljest on ühiskonnal tohutu mõju inimese vaimsele seisundile. Hulluse ja vaimuselguse piiri ebamäärasusest tulenevate sotsiaalsete ja psüühiliste tagajärgede teema klassikuks võib pidada märgistamisteoreetikut Erving Goffmanni. Tema mõiste „stigma” märgib igasugust füüsilist või sotsiaalset omadust või tähist (nt füüsiline viga, kuritegude register, aga ka midagi nii hägusat nagu psühhiaatriline haigus), mille tõttu kuulutatakse indiviid sotsiaalselt alaväärtuslikuks.
Stigmad vahelduvad ajas ja erinevad kultuuriti. Kui tänapäeva ühiskonnas häbimärgistatakse erinevusi „poliitilise korrektsuse” toel üha vähem, siis vaimsete häirete suhtes on avalik arvamus endiselt tõrjuv ja koduseinte vahele jääv suhtlus säärase pereliikmega sageli tõre ning poliitkorrektsusel pole siin mingit arvestatavat toimepinda. Ometi mõjuvad just siin stigmad küllap kõige destruktiivsemalt.
Edwin Lemert räägib sekundaarsest deviantsusest, mis kujuneb reaktsioonina reaktsioonile: väikesest hälbest võib kasvada stigma, kui sellele reageeritakse nii, et inimene tunneb end veidrikuna. Enamasti püsib teatud hälbivus ühiskonna eest varjul tänu n-ö suuremeelsele möödavaatamisele. Inimene võib kergelt isemoodi olla, aga sellele ei pöörata tähelepanu ega tehta selle põhjal järeldusi tema kui isiku kohta. Kuid piisab mõnest tühisest muutusest ja inimest hakatakse korraga tema veidruse valguses nägema. Ta justkui kaotaks oma ülejäänud olemuse ja koosneks nüüd ainult stigmast.
See mehhanism on aluseks koolikiusamisele, tõrjumisele tööl või mis tahes sotsiaalses grupis ja ka vanainimeste vältimisele pereliikmete poolt. Stigmatiseerimine on seotud tasakaaluga isikutevahelistes võimusuhetes ja kui stigma kord ohvrile külge on jäänud, pole ühiskonna suuremeelsusest enam jälgegi. „Normaalsed” – veel stigmatiseerimata – ühiskonnaliikmed pelgaksid justkui induktiivnakkust ja tõrjumine ning kiusamine määrab stigmatiseeritu üha süvenevasse eraldatusse. Inimene ja teda märgistanud keskkond liiguvad stigmatiseerimisspiraali mööda, kus mingi omadus, selle sotsiaalne kogemine hälbena ja enese kogemine hälvikuna üha äärmuslikuma vormi omandavad. Märgil poleks mõju, kui sellega ei seostuks karistus, olgu formaalne või informaalne. Institutsioonidel on selles protsessis oluline roll nii lahenduste pakkuja kui hälbe võimendajana. Et psühhiaatriakliinikusse sattumine on stigma tähendusega, toimib see lahendust pakkuv asutus ka karistajana. Vaimuhaigust enesesse sulgedes põlistatakse seal kultuurilised ja sotsiaalsed stereotüübid mingite sümptomite kohta nii, et see ei jäta erilist ruumi kahtlustele diagnoosi asjakohasuses.
Teisitimõtlejate hullumajja paigutamine meie lähiminevikus on osalt tekitanud veendumuse selliste asutuste diagnoosikriteeriumide suhtelisusest. Säärane taust ei ole aga loonud avatumat õhustikku vaimsete hälvete suhtes. Võimalik, et vastupidi: kõigist totalitaarrežiimi väärkohtlemise viisidest oli seda kõige hõlpsam ignoreerida. Ühiskonnas, kus tuli päevast päeva aktsepteerida võimetust ebaõiglusele sõna või teoga vastu astuda, võis vähemalt psihhuška’sse saadetu puhul oletada, et küllap oli luku taha sattunu, näiteks Ülo Kiple sugune, miskitpidi nupust nikastanud ja pidigi ühiskonnast eraldatud saama.
Ka igati demokraatlikes tingimustes kipuvad rangema psühhiaatrilise järelevalve objektiks saama ikka vähemuste esindajad, aga ka vaesusse või sotsiaalsesse isolatsiooni sattunud. Üks stigma tõmbab ligi teist ja selle koorma all vajub inimene hoopis väetiks ning tema arusaamine sellest, kas ja millist ravi ta vajab, kaob sootuks. Nii on hädatarvilik, et vähemalt teatud piirides stigmatiseerimisega seotud institutsioonid enese tegevuse kohta vastust peavad andma. Parem ikka, kui „haiguste ravi” on kontrolli all …