Tänapäeva tanatofoobilises lääne ühiskonnas, kus tervislikust eluviisist on saanud kinnisidee ja ühtlasi sotsiaalse staatuse märk, surutakse haigus1 ja surm kollektiivses teadvuses nende teemade sekka, millest on parem mitte rääkida või mõelda. Laialdane terviseärevus ei ole aga viinud selleni, et mõistetaks paremini, mida tähendab olla haige, vaid see paisutab ühiskonnas vaheldumisi sentimentaalseid ja nihilistlikke meeleolusid. Haigusekogemuse omanäoline ja varjundirikas mõte jääb tabamata ning sedasi ka lahti mõtestamata elu eksistentsiaalne kaar.
Max Blecheri teose „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ ilmumine Loomingu Raamatukogu sarjas on nõnda eriline sündmus. Blecheri tekst on autobiograafiline: ta kirjeldab oma elu luutuberkuloosihaigena mitmes Euroopa sanatooriumis, toob esile lõhe tähendust otsiva inimese ja irratsionaalse, põhjendamatuid kannatusi täis maailma vahel. Seda lõhet ei pruugita argielus märgata, kuid selle kohalolu on haigele inimesele möödapääsmatult tajutav.
Rumeenia kirjaniku Max Blecheri (1909–1938) „Valgustatud urg“ on postuumselt ilmunud pihtimusromaan. 1928. aastal, kui Blecher õppis veel ülikoolis meditsiini, diagnoositi noormehel selgrootuberkuloos ehk Potti tõbi, mille järel möödus tema lühikeseks jäänud elu edaspidi sanatooriumides, peamiselt liikumatuna. 1934. aastal ilmus tema luulekogu „Läbipaistev keha“ („Corp transparent“), 1936. aastal romaan „Juhtumisi vahetus ebatõeluses“ („Întâmplări în irealitate imediată“) ning 1937. aastal autori haiguse esialgset kulgu kirjeldav teos „Armistunud südamed“ („Inimi cicatrizate“), mille põhjal on valminud sama pealkirja kandev film (režissöör Radu Jude, 2016).
Blecher oli kirjavahetuses mitmete tolle aja Euroopa filosoofide ja kirjanikega ning nende mõju „Valgustatud urus“ on tuntav, iseäranis Heideggeri ja Jaspersi oma. André Breton, kelle „Sürrealismi manifestide“ eestikeelne tõlge hiljuti ilmus, oli samuti Blecheri tuttav ning noor autor kirjutas luuletusi Bretoni väljaandele „Sürrealism revolutsiooni teenistuses“ („Le Surréalisme au service de la révolution“). Eksistentsialismi ja sürrealismi kõrval on Blecheri looming, mille keskmes on võõrandunud, talle arusaamatusse situatsiooni sattunud üksikisik, modernistliku värvinguga, mille tõttu on autorit võrreldud ka Kafkaga.
Seega, Blecheri loomingut on mõjutanud kolm koolkonda: fenomenoloogia, sürrealism ja modernism. Neid mõttevoole ühendab absurdi mõiste, arusaam, et irratsionaalne, mõistusega põhjendamatu on olemas inimaru vastuseisu kiuste.
Blecheri romaanis tuleb absurd ilmsiks juba esimestel lehekülgedel, kui minategelane imestab, et tõsised, ülevad elusündmused kaovad labaste igapäevatoimingute kaosesse. Igal hetkel toimuvad elus pöördelised sündmused – inimesed sünnivad, surevad, armuvad, leinavad –, ent samal ajal leiab aset loendamatul hulgal banaalset ning elu jätkub oma halastamatus ühetaolisuses. Blecher alustab küsimusega: milles seisneb ühe hetke tähtsus? Morn järeldus on, et hetkel pole mingisugust tähtsust: kõik, kaasa arvatud inimene, kaob kõiksusse, mida Blecher iseloomustab tühja ja pimedana.
Absurdne on seejuures inimene ise oma heade kavatsuste ja väikeste plaanidega. Blecher kirjeldab, kuidas ajal, mil teda tabas üks ihuline õnnetus teise järel, valdas teda korraga ülevoolav lõbusus. Naerma ajas „jõudude ebavõrdsus“: ühel pool kõikvõimalikest füüsilistest hädadest räsitud nõder keha ja meeleheide, teisel pool „arusaamatu vastupanuvõime“. „See oli elevandi põikpäine võitlus hiirega,“ kirjutab Blecher (lk 54). Sama mõtte võib laiendada inimeksistentsile, nagu Blecher seda mõistab. Inimene on kaduv, isiklikud tragöödiad ammenduvad „väikestel lavadel, millel pole vaatajaid ja millel on eesriided ees“ (lk 55), ent ometi – kas see pole hullumeelne? – tuleb heatahtlikul inimesel pähe pakkuda leinavale perekonnale einelauas tuju turgutamiseks kõige mahlakamaid sparglitükke. Inimene usub, et ta saab midagi muuta, kuid kõik head kavatsused lahustuvad lõplikus pimeduses. „Selles pimeduses oli hingusele läinud ja aurustunud nii palju elusid, aga pimedus jäi endiselt paksuks ja tihedaks ning selles polnud jälgegi eludest, mis olid temasse voolanud“ (lk 87).
Absurditunnetus on lähedalt seotud haigusekogemusega. Terve keha on justkui nähtamatu, alles haigus toob keha meie vaatevälja: kehast saab takistus ning toimingud, mis olid varem lihtsad, on nüüd rasked või üldse kättesaamatud. Nõjatudes Heideggerile, nagu seda on teinud Blecher, võib keha selles mõttes võrrelda tööriistaga, mille eesmärgipärasesse käsitsemisse oleme haaratud hetkeni, mil tööriist lakkab toimimast, ärritades sedasi meie tähelepanu. Keha pole aga pelgalt tööriist, vaid kogu meie olemise, intentsionaalsuse eeltingimus. Haigus ei too seetõttu nähtavale üksnes keha kui tööriista, mis ei tööta, vaid lõikab järsult läbi tähendusniidid, mis seovad meid meie elu horisondiga. Haigena selgub valusalt, vastupidiselt levinud keha ja vaimu dualistlikule käsitusele, et see, kuidas elu mõistame, sõltub kehalisest seisundist.
Elu, mis möödub peamiselt pidevalt tegevusse haaratuna, ebateadlikus seisundis, asendub eluviisiga, kus peaaegu iga tegevus nõuab pingutust ja peab olema hoolikalt planeeritud. Mõtlematus asendub eneseteadlikkusega ning eesmärgipäraselt toimivast maailmast lahti haagitu vaatab elule hämmeldunud eemaltvaataja pilguga.
Blecher kirjeldab seda kogemust raamatu VIII peatükis: „Kõigel, mida ma enne haigeksjäämist saavutasin, oli minu jaoks hästi määratletud tähendus ja teatud mõte elus, mis asetas mu argitoimingud tohutu suure maali võrgustikule, mille piirjooned ja teema pidid ilmuma hiljem. [—] Ma olin inimene, kelle kohta öeldakse, et ta elab oma elu ja saab sellest aru. [—] Just sisim mõtteselgus oli see, mis minus kokku varises ja kujundas selle, kes ma olen, see tähendab inimese, kes elab, ent ei saa aru millestki, mis tema ümber toimub“ (lk 48-49).
Kui elu tähenduslikuks tervikuks siduvad plaanid ja narratiiv kokku varisevad, ilmub elu ebareaalse ja kummastavana, umbes nagu unenäod. „Võib-olla – nii ma arvan – ei olegi välismaailma ja meelekujutuste vahel mingit vahet. … Ma arvan, et mõne sündmuse läbielamine ja unes nägemine on üks ja seesama asi ning tõeline igapäevane elu on niisama viirastuslik ja kummaline nagu uneelu“ (lk 16). Haigena valgub absurd unemaailmast igapäevamaailma.
Blecheri minajutustaja on kahtlemata sünge, aga kas ka nihilist? Pidetus, mis kaasneb avastusega, et inimeksistents on mõistuspäraselt põhjendamatu, sarnaneb pigem filosoofilise kui nihilistliku eluhoiakuga. Hannah Arendt, kirjutades mõtlemisest, on iseloomustanud seda kui püsimatut tegevust, mis äratab mõtleja „dogmaatilisest unest“ ja paneb liikuma kõik varem tõsikindlaks peetud eelarvamused. Seetõttu on mõtlemine destabiliseeriv tegevus ja erineb igati nihilismist, mida Arendt käsitas põgenemisena mõtlemistöö eest dogmaatilisse järeldusse, et mitte miski ei loe. Mõtlemise toel aga harutab mõtleja lahti iga järelduse, milleni ta on jõudnud.2
Nii mõnigi lõik „Valgustatud urus“ näib olevat sündinud kindlas nihilismiusus, ent romaanitervikus paistab ennekõike silma autori mõtlemistööga sarnane tähenduse ja tähendusetuse vahel pendeldamine: mitte miski ei loe, aga ometi püüame lohutada nutvat perekonda sparglitükikestega. Blecheri stiil on ennem agnostiku kui ateisti oma: ta ei väida midagi tõsikindlalt, vaid toonitab sokraatiliselt, et ei tea mitte midagi. Romaani minajutustaja põhimeeleolu on hoopis imestus: „Ma vaatan enda ümber ringi sügava, täieliku hämminguga, ja üllatus on täpselt ühesugune, olgu mul siis silmad lahti või kinni“ (lk 16). Kas see ei võiks olla sama imestus, mida on Platonist alates peetud filosoofia alguseks?
Meditsiinifilosoof Havi Carel kirjutab, et haigus on kui radikaalne, lausa vägivaldne kutse filosoofia juurde. See on radikaalne, sest vastupidiselt tüüpilistele ajenditele, mis virgutavad filosoofiliselt mõtlema, pole see inimese enda valitud ega pelgalt teoreetiline huvi. Haigus on soovimatu ja mõtlejat ohustav ajend.3 Eriline filosoofiline elunägemus, mille haige võib, aga ei pruugi omandada, ei saa aga kunagi õigustada haiguse põhjustatud kannatust. Oluline on siiski mõista, et ei sentimentalism ega nihilism vasta adekvaatselt küsimusele, mida tähendab olla haige. Blecheri üksikasjalik ja mõtterikas maailmanägemus on üks võimalikest vastustest.
Lõpetuseks paar sõna uue kroonviiruse pandeemiast, sest eks ole seegi kogemus toonud meid kollektiivselt lähemale mõttele, mida tähendab olla haige. See teadlikkus tuleks ära kasutada, ehkki seda ei tohi segi ajada tõelise haigusekogemusega. Terve inimese keha on endiselt nähtamatu, kuna liikumispiirangud on välised, valitsuse kehtestatud, ega johtu piirangutest, millest haige keha annab märku valu, õhupuuduse ja iiveldusega. Hirm nakatuda, sotsiaalne isolatsioon on tava-, mitte eriolukord paljudele immuunpuudulikkuse või krooniliste haigustega inimestele. Adudes, et haigus tähendab vähenenud sissetulekut, eraldatust ja hirmu oma elu pärast, mõistame paremini nende inimeste olukorda. Ühtlasi tuleb kõigile kasuks julgeda mõtestada oma elu lõplikkuse valguses. Siis näeme enamasti, et asjad, mida oleme pidanud oluliseks, pole seda üldsegi. Vahest paljastub isegi mõni endine mure ja viha kummastav-naljaka, ühesõnaga absurdsena.
1 Haiguse all ei pea ma silmas kergemat viirushaigust või põletikke, vaid raskeid või kroonilisi haigusi, nagu vähk või polüskleroos.
2 Hannah Arendt, Thinking and Moral Considerations. – Social Research 1971, nr 38, kd 3, lk 417–445.
3 Havi Carel, Phenomenology of Illness. Oxford University Press, 2016, lk 208.
